„Mul on selleks õigus. Ma olen siin juhataja. Ma vastutan kõige… hea küll.” Nähes enda ees lepitamatute ilmete poolringi, andis Cassie järele. „Ma ootan koos teistega, aga parem, kui see ei kestaks liiga kaua. Ma pean hakkama helistama.” Nüüd oli ta rahulikum ja Kincaidile tundus, et käitumisse oli naasnud teatud arvestuslikkus. Pomisedes ja üle õla piiludes suunas Trumble Cassie minema ja Kincaid pani tähele, et rohkem Cassie enam Sebastiani poole ei vaadanud. Noh, ja mida ta siis oli oodanud? Leinast tulvil jumalagajätustseeni Sebastiani laiba kohal? Polnud just tõenäoline. Vähemalt mitte Cassie poolt. Kui Sebastiani pärast kuskil pisaraid valati, siis pidi seda tegema küll keegi teine.
5. PEATÜKK
Peter Raskin juhtis Kincaidi kõrvale, pidas oma bossil silma peal ja vaigistas häält, nii et keegi peale Kincaidi teda ei kuulnud. „Ma annan teile lahkamise tulemustest teada. Ja labori ettekannetest, kui te olete huvitatud. Tõtt-öelda,” ta vaatas Nashi poole, kes seletas salvaval toonil midagi kiirabimeeskonnale, „ei meeldi enesetapu variant mulle ka. See on liiga käepärane. Korralikud tüübid jätavad tavaliselt kirja ning kasutavad midagi järkjärgulist, tablette või süsti. Minu meelest need, kes otsustavad vägivaldse mineku kasuks, jätavad endast maha segaduse, kui neil relva puhastades õnnetus juhtub. Siinne profiil nagu ei klapiks.” „Täpselt.” Raskinist oli kahju. Tal olid hea võmmi eeldused: tagasihoidlik, tähelepanelik, arukas ja mitte nii kindel oma arvamuses, et ei näeks oma ninast kaugemale – ent paraku istus tal kukil selline tüüp nagu Nash. Kincaid kaalus, mida Raskin oma eriarvamusega peale hakkab. Kui selgub, et Nash eksib – ja Kincaid oli selles kindel –, siis elab ta seda kellegi peal välja, ning Raskinil oleks mõistlik oma mõtted esialgu endale hoida.
Kincaid sõitis Thirski, püüdes mitte välja teha refräänist „saba jalge vahel”, mis täiesti kutsumatult alatasa ta mõtetesse kippus. Ta pidas paremaks vältida vastandumist Nashiga, kuni tal pole paremat laskemoona. Pink turuplatsil tundus kutsuvana, eriti koos väikesest pagariärist ostetud ahjusooja lihapiruka, värske Wensleydale’i juustu ja turuletilt pärit krudiseva õunaga. Ta lõpetas improviseeritud eine ja asus uurima. Poole neljaks oli Kincaid kõik väikelinna vaatamisväärsused üle vaadanud. Päev kujunes just nii kauniks, kui ta oli eeldanud, sügisõhk oli aromaatne ja hele nagu küps ploom enne puu otsast langemist. Ta lonkis ringi, jäädes kindlaks otsusele olla lihtne turist ja tõrjuda kõik mõtted hommikustest sündmustest, kui need ähvardasid ta meelerahu häirida. Kena püstloodis seintega kirik oma kaheksakümne jala kõrguse, parapetiga torniga oli olnud uhke vaatepilt. Maapind selle ümber tõusis laugelt idast läände, kirik ise oli aga rõhtne. Nii paistis kiriku tornipoolne ots vähehaaval maa sisse vajuvat. Kincaidile meenutas see laineid kündvat lahingulaeva ja korraks tundus maapind jalge all kõikuvat.
Viimase peatuse tegi ta väljaku ääres kohalikus raamatupoes. Sealt tuli ta, James Herrioti pehmekaaneline „Yorkshire” kaenla all; poepidaja oli kinnitanud, et see on suurepärane piirkondlik reisijuht, palju lõbusam kui selleks otstarbeks trükitud kuivad köited. Viimastel aastatel polnud tal jäänud kuigi palju mahti väikelinnade raamatupoodide jaoks, ent kui ta seda endale lubada sai, meenus talle alati lapsepõlv maalähedases Cheshire’is ja vanemate väike raamatupood linnaväljaku ääres. Veel üks lapsepõlve lõbu paneks pärastlõunale sobiva punkti – teisel pool väljakut reklaamis teemaja koorega teed.
Sinine Taldrik õigustas oma nime: sinised eri mustriga taldrikud olid ruumi ümbritsevale kitsale riiulile vaatamiseks välja pandud, laudadel olid rõõmsad kollase-valgeruudulised linad. Alles siis, kui Kincaid oli istunud väiksesse lauda ruumi tagaosas ja oma tellimuse esitanud, märkas ta kahte naist, kes aknaaluses lauas innukalt vestlesid. Rõõmsa ümmarguse näo ja krussis juustega Maureen Hunsinger kandis sinist tolmust rõivatükki, mis nägi välja nii, nagu oleks eelmises elus olnud šenillist voodikate.
Tal kulus hetk aega, et tunda Maureeni kaaslases ära Janet Lyle, endise sõjaväelase naine. Eelmisel õhtul polnud too peaaegu üldse rääkinud ega naernud, vaid oli kartlikult abikaasat jälginud; kas ta piilus enne midagi ütlemist mehe poole julgustuse või heakskiidu saamiseks, polnud Kincaid aru saanud. Võib-olla oli ta häbelik või tundis end seltskonnas ebamugavalt. Nüüd tundis ta end kahtlemata vabalt, rääkis ja naeris, kummardus ettepoole ja žestikuleeris innukalt kätega, tumedad juuksed õõtsusid õlgadel iga kord, kui ta pead liigutas.
Hommikuste sündmuste järel tundus see Kincaidile veider. Kas nad rääkisid seal nii energiliselt Sebastiani surmast? Elevus oleks tüüpiline reaktsioon, käivitajaks kergendus, mida tundis suurem osa inimesi, kui oli jäänud puutumata lähedale sisse löönud surmast. Ent mitte hea tuju, mida oli näha isegi kaugelt.
Ta kuulas pingsalt, nende hääled kostsid temani katkendlikult. „Oh, taevas, ma mäletan, kui minu oma nii vana oli, see on õudne, sa ei kujuta ette, kuidas sa selle üle elad. Aga elad… läheb hullemaks.” Janet naeris jälle. Tal on ilmselt vanem laps, kes pole koos nendega puhkusel, mõtles Kincaid. Võib-olla internaadis? Hääl hõljus jälle temani. „… parim kool, ütleb Eddie, ja siis ülikool. Ma ei tea, kuidas me…” Nad kummardusid teineteisele lähemale, näod tõsinesid, hääled ei kostnud enam nii kaugele. Niikuinii polnud Kincaidil asja neid pealt kuulata, nende vestlus ei puutunud temasse. Ainul võmmi neetud harjumus oli pannud ta kuulama. Kaks naist polnud teda märganud, ning kui ta tee ja kuklid saabusid, avas ta raamatu ja süvenes Yorkshire’i rõõmudesse.
Kauem polnud võimalik viivitada. Ta oli juba piisavalt kuklite ja maasikamoosiga aega viitnud, joonud nii palju lahjat teed, et sellega võinuks hobuse uputada, ning rõõmsameelne ettekandja oli hakanud tema poole murelikke pilke saatma. Ta maksis arve ja võttis teiselt poolt väljakut parklast oma Midgeti. Auto riidest katuse päikese nautimiseks alla lapanud, sõitis ta aeglaselt tagasi Followdale’i puhkemajja. Maja näis vaikse ja suletuna. Alles siis, kui ta oli auto parkinud ja hakanud esiukse poole minema, märkas ta trepi kõrval kössitavat kogu. Angela Frazeri tumedad silmad olid ilma meigita, nahk nende ümber punetas ja oli paistes. Isegi lillatriibulised juuksesalgud olid kuidagi longus. Ta vaatas midagi ütlemata Kincaidi poole. Trepini jõudes istus mees mõne jala kaugusele, tervitas ja jäi siis – nagu ta lootis – neutraalses vaikuses tühja sissesõiduteed põrnitsema. Ta nägi silmanurgast, et tüdruku sõrmed näperdasid lõhkiste põlvedega teksade narmendavate niitide kallal; määrdunud valgetes tennistes jalad tundusid naljakalt väikestena. Mõne hetke pärast ütles tüdruk vaevukuuldavalt: „Ta meeldis teile, eks ole?” „Jah, meeldis küll.” Kincaid ootas, vältides hoolega tema poole vaatamist. „Ta ütles, et te olete lahe.” Sõnad kostsid nüüd selgemini, kogusid jõudu. „Päriselt ka. Mitte nagu suurem osa neist teistest.” „Ütles või? See teeb mulle rõõmu.” „Nad ei hooli, mitte ükski neist. Mu paps on vastik. Ütles, et hea, et sellest väiksest homost lahti sai. Kõik nad ütlevad…” Hääl värahtas ja Kincaid riskis tema poole vaadata, surudes maha soovi teda puudutada. Kincaidile otsa vaatamata pani tüdruk käed kõhule kokku ja lasi õlad veel madalamale – nagu siil. „Räägitakse, et ta tappis enda. Ma ei usu seda. Sebastian poleks seda teinud.” Ta tõmbas end veelgi rohkem kerra, toetades näo tõstetud põlvedele.
Jeesus, mõtles Kincaid, mida sai ta sellele lapsele öelda, et mitte ta enesetunnet veelgi halvemaks teha? Oli ta üldse mõelnud, mis tema öeldust järeldus? Et kui Sebastian polnud ise end tapnud, siis oli seda teinud keegi, keda ta tundis ja võib-olla isegi armastas? Kincaid arvas, et ei. Tundus tõenäolisemana, et tüdrukule polnud üksikasjadest räägitud ja ta ei tulnud selle peale, et Sebastiani surm ei saanud olla õnnetus. „Noh,” ütles ta aega viites, „ma ei usu, et see oleks juba kindlaks tehtud. Tuleb teha veel katseid ja asju, et välja selgitada, kuidas Sebastian ikkagi suri.”
„Varem pole keegi mu tuttavatest surnud. Ainult vanaema, aga ma polnud teda ammust aega näinud.” Põlved summutasid Angela hääle. „Mul ei lastud teda näha. Paps ütles, et ära ole loll. Aga ma ei suuda uskuda, et ta on surnud. Läinud, eks ole? Lihtsalt niisama. Mul on tunne, et ma peaksin hüvasti jätma.”
„Vahel surnu nägemine aitab. Et nagu lased tal minna. Ma arvan, et seepärast