Kakskümmend kaheksa… kakskümmend üheksa… kolmkümmend… Hannah Alcock istus peegli ees ja loendas juukseharja sujuvaid, ringikujulisi liikumisi. Veider, kuidas lapsepõlve harjumused külge jäävad, mõtles ta. Ta ei teadnud ühtegi loogilist põhjust, miks peaks iga päev just sada harjatõmmet tegema, aga kui ta hetkeks silmad sulges, nägi ta end öösärgis vana tualettlaua ees istumas, läbi oma pikkade pruunide juuste laskuvat harja jälgimas ja kuulmas ema häält eemalt koridorist: „Hannah, kullake, ära unusta juukseid harjata.” Kõik see oli ammu – tegelikult oli peaaegu kolmkümmend aastat möödas sellest õhtust, kui ta käärid oma vööni ulatuvatesse juustesse lõi. Juuksed olid langenud seljale nagu mantel, säravalt kastanpruunid, kerge kuldse läikega, ema uhkus, tema aga oli need jõhkralt kaela kohalt maha lõiganud. Ja kuigi tema juuksed olid kõik need aastad olnud lühikesed, oli ta neid ikkagi igal õhtul harjanud. Tobe rituaal, millest oleks pidanud vabanema koos ammuse noorukieaga, aga kui ta oli närviline, just nagu selgi õhtul, siis oli sellel kummaliselt lohutav mõju. Kõhulihased lõdvestusid, kui ta harjatõmmete taktis hingas, ja selleks ajaks, kui ta hõbedase seljaga harja kenasti samast komplektist peeglikese kõrvale asetas, tundis ta, et ehk on siiski peaaegu võimalik eelseisva õhtuga toime tulla. Kokteiliõhtu oli kestnud juba veerand tundi. Kui ta ei kiirusta, hilineb ta sellele rohkem, kui oleks viisakas. Siiski jätkas ta enese peeglist uurimist. Hea nägu, oli ta hakanud mõtlema, kasvades välja plikapõlve ihaldusest üldtunnustatud ilu järele. Need ümarad, blondid, kohevil tüdrukud, keda ta oli nii väga kadestanud, olid nüüd närbunud, nahk pundunud, juuksed triibutatud ja kärbitud, et pealetungivat halli varjata. Tema enda hoolikalt ja kalli raha eest lõigatud juustes oli vaid paar hõbedast niiti meelekohtadel ja tugevad luud näonaha all, mida ta oli vihanud, andsid ta näole nüüd haarava isikupära.
Juba aastaid polnud ta teiste arvamuse pärast muret tundnud. Edukas, enesekindel, rahulik – ta oli mõelnud, et miski ei suuda häirida tema hoolikalt rajatud tasakaalu. Mitte miski, tähendab, kuni eelmisel aastal olid temas kasvama hakanud veidrad, aeglased segadused, mis koolutasid ta elu ning juhtisid ta lõpuks teoni, mis võis osutuda parandamatult tobedaks.
Ta oli kavandanud seda näost näkku kohtumist niisama põhjalikult kui kõige keerulisemat eksperimenti, palganud eradetektiivi mehe elust üksikasju välja nuhkima, ostnud puhkuseosaku temaga samaks nädalaks – ja ometi võdises ta viimasel hetkel siin rambipalavikus nagu kohmakas koolitüdruk, kes ta kunagi oli olnud.
Mida oli tal lõpuks kaotada? Võib-olla nad lihtsalt kohtuvad selle nädala jooksul koridoris ja tervitavad, leiab aset mõni argine juhuslik puudutus, aga siis mees lahkub ega mäleta tema nime ega nägu. Selles ei saanud ju olla midagi halba?
Või neist võivad saada sõbrad. Kaugemale ta ei mõelnud – mida tema võiks öelda või kuidas mees võiks vastata. Tänane õhtu oma muretute tutvustamiste ja järgneva viisaka pisiasjadest lobisemisega oli alguseks piisavalt hea.
Ta tõusis, võttis elutoast oma koti ja sulges enda järel hoolikalt ukse.
Duncan Kincaid toetus rõdupiirdele, tahtmata sealt kuhugi minna – talle oli vastumeelt lips kaela ümber siduda ja siis teha läbi kõik need seltskondlike kohustustega kaasnevad liigutused. Tema varasem energiapuhang oli andnud maad hiilivale letargiale.
Oleks ju lihtne valmistada endale midagi õhtusöögiks ja heita siis sohvale raamatut lugema – ta oli leidnud öökapi sahtlist pehmekaanelise „Jane Eyre’i”. Külapoest ostetud munadest, peekonist ja pätsist värskelt küpsetatud täisteraleivast piisaks vaikseks õhtuks küll.
Ta oli uurinud poe küpsiseriiulit, kui plikalik hääl tema selja taga sädistas: „Te olete ilmselt see uus külaline. Me oleme innukalt oodanud teiega kohtumist.” Ta pööras ringi ja nägi enda ees õblukest naist avaras šotiruudulises keebis. Naine võis olla kuuekümne ringis, kohevad hallid juuksed ümbritsesid linnupesana ta kõhna nägu ja erakordselt siniseid silmi. Keebiserva alt paistsid vanamoodsad kinninööritud daamisaapad. „Cassie ütles meile, et teie nimi on Kincaid, ja me olime nii põnevil – šotlane nagu meiegi, eks ole, meie oleme MacKenzied. Meie vanaisal oli omal ajal Perthshire’is päris uhke elamine.” Laused pudenesid naise suust katkematu voona. „See võis vanasti välja näha just nagu siin, ma mõtlen, et nii nagu Followdale. Ma kujutan ette…” Kincaidile tegi see nalja ning ta sekkus: „Te siis enam ei ela Šotimaal?” „Oh, ei. Meie isa… noh, eks ole, neid oli nii palju vendi, et ta oli sunnitud endale ameti leidma. Ta kolis juba üsna noore mehena Essexisse. Ta oli Dedhamis kirikuõpetaja, nelikümmend aastat, siis jäi pensionile. Aga kõik see tundub nüüd nii ammuse ajana.” Naine naeratas Kincaidile nukralt. „Me elame seniajani seal, Emma ja mina, kuid kiriklas elab nüüd muidugi keegi teine. Me peame kitsi. Imelised loomad, kas te ei arva? Nii puhtad, ning kitsepiimal ja – juustul on praegu päris hea minek. Isa ei tahtnud sellega küll lõpuni leppida. Aga teie, härra Kincaid, kust kandist teie perekond pärit on?” „Ma olen teise põlvkonna ümberasuja nagu teiegi. Mu isa kolis Edinburghist Cheshire’i enne minu sündimist ja abiellus inglise tüdrukuga, nii et mu esivanemate veri on üsna lahjaks jäänud. Ja…” „Mina olen Emma MacKenzie,” sekkus naine, keda Kincaid oli enne leti ääres maksmas märganud. „Minu õde Penelope.” Ta haaras Kincaidi käe oma kindlasse, kuiva pihku. „Tere päevast.” Oma sirgete, hallide, kausisoengusse lõigatud juuste, meheliku veekindla jaki ning kindlameelse ilmega meenutas ta Kincaidile tema kuuenda klassi klassijuhatajat. Ainsaks kaunistuseks oli rihmaga tugeva kaela küljes rippuv binokkel. Õekesed Peps ja Sünge, nimetas ta neid mõttes, aga kohe hakkas tal seepärast piinlik. „Ma olen kindel, et härra Kincaid ei taha kuulda kogu meie perekonna ajalugu, Penny. Ja me peame nüüd minema, kui tahame peo jaoks ümber riietuda.” Emma noogutas talle ja suunas siis õe korrapidajaõpetaja delikaatsusega eemale.
„Preili MacKenzie,” hõikas ta, kui õed olid juba väljumas, „oli meeldiv teiega tutvuda. Ehk kohtume peol uuesti.” Vastutasuks sai ta särava naeratuse.
Vali koputus elutoa uksele äratas Kincaidi mõtisklustest ja ta märkas, et õhk oli rõdul jahedaks läinud. Ta lipsas tuppa, avas ukse ja leidis eest Sebastian Wade’i, kes oli tõstnud käe, et uuesti koputada.
„Vabandust,” ütles Wade, „vahel saab mu entusiasm minust võitu. Ma tulin, et pakkuda end saatjaks teel meie väikesele kokkusaamisele ja teile maja näidata – kui Cassie pole seda juba teinud.”
„Ta lubas mulle ekskursiooni korraldada, aga see ei saanud teoks. Majaga tahaksin ma tutvuda küll.”
„Ah, milline maiuspala teid siis ootab. Ehitatud suursuguselt, kuid kaasaegsete mugavustega. Kas te tulete nii, nagu olete – härrasmehe nädalavahetuse sundimatus riietuses?” Ta silmitses Kincaidi lahtise kaelusega särki ja velvetpükse.
„Ei, üks hetk, ma võtan pintsaku,” vastas Kincaid ja nägi, et kõigist tema arutlustest hoolimata olid otsused juba tema eest ära tehtud. Teda veeti kaasa niisama lihtsalt, nagu laine kannab tühja teokarpi.
„Teie sviiti,” ütles Sebastian kõige albima giidi kombel, „nimetatakse Suttoni sviidiks, sest teie rõdult avaneb vaade Suttoni mäele. Nutikas, eks ole? Kõigil neil on imeliselt leidlikud nimed. Kohe palju isikupärasem, kodusem tunne, just nagu nimetaks oma äärelinnas asuva paarismaja ühe poole „Teeäärseks majaks”. Otse teie all on Thirski sviit, praegu meie noore ja paljulubava parlamendiliikme Patrick Rennie ning tema muutumatult hobusesaba ja musta sametpaelaga