TÄNUSONAD
Ma tahaksin väga tänada Diane Sullivani, Dale Dentonit, Viqui Litmanit, Aaron Goldblatti, John Hardiet ja Jim Evansit. Nad olid selle käsikirja juures algusest lõpuni ja nende abi on olnud hindamatu.
Toetuse ja julgustuse eest on tänu ära teeninud ka mu toimetaja Susanne Kirk ja minu agent Nancy Yost.
1. PEATÜKK
Duncan Kincaidi puhkus algas hästi. Kui ta maanteele pööras, murdis päikesekiir pilvedest läbi ja valgustas üht lainelise Yorkshire’i rabanõmme laiku, just nagu oleks keegi sisse lülitanud taevase prožektori. Kiviaiad jagasid kahvatute ruunikirjadena säravrohelisi karjamaid, kus näksisid rohtu helendavvalged lambad, aimamata oma osatähtsust pildi täiuslikkuses. Stseenil näis olevat ka ajaline, mitte ainult ruumiline mõõde; tal oli tunne, nagu näeks ta elusat vaipa, mingit kauget ja täiesti kättesaamatut maailma. Pilved koondusid jälle, nägemus kadus niisama kiiresti, kui oli tekkinud, ja ta tundis selle möödumise tõttu veidrat kaotusevärinat. Viimaste nädalate nüri töö hakkab tunda andma, mõtles ta, tõrjudes õlakehitusega etteaimuse. Uus Scotland Yard küll otseselt ei nõudnud, et värskelt edutatud peainspektorid tööpinge tõttu varajase infarkti saaksid, aga augusti vabad päevad olid märkamatult septembrisse libisenud ja sealt edasi kogunes neid veelgi varuks. Ikka tuli nende kasutamisele midagi vahele ja viimane juhtum oli olnud eriti vastik. Hulk laipu Sussexi maapiirkonnas, kõik naised, kõik ühtviisi lõhki lõigatud – politseiniku kõige hullem luupainaja. Lõpuks olid nad süüdlase üles leidnud, tõelise hullukese, kuid polnud kindel, et nende hoolikalt kogutud tõenditest piisaks õrna südamega vandemeeste veenmiseks, ja kogu loo mõttetus ei lubanud terve paberitemäe täitmisest erilist rahuldust tunda. „Kena viis laupäeva õhtu veetmiseks,” oli Kincaidi seersant Gemma James eelmisel õhtul öelnud, kui nad veel viimaseid juhtumiga seotud kaustu kontrollisid. „Ütle seda politseikooli värbajatele. Ma kardan, et neile pole see pähe tulnud.” Kincaid naeratas talle üle oma paberitega täidetud laua. Reklaamplakatile poleks Gemma sel hetkel sobinud, ta oli väsimusest kahvatu ja ühel põsel oli kopeerpaberi plekk nagu muljumisjälg. Gemma ajas põsed punni ja puhus silmade ette kippuva punase juuksesalgu kõrvale. „Sa oled juba samahästi kui nädalaks pääsenud. Kahju, et mõnel teisel ei ole peene suvekorteri omanikust nõbu või mis see nüüd oligi.”
„Kas siin pole mitte kerget kadedusevarju?”
„Sina sõidad homme Yorkshire’i, mina aga lähen koju, pesen nädalaga kogunenud pesu ja käin mööda poode. Ei tea, miks see küll nii on.” Gemma naeratas talle heatujuliselt nagu ikka, siis aga tekkis tema häälde pisut emalikku hoolitsust. „Sa näed välja nagu vana setukas. Viimane aeg puhkust võtta. See teeb sulle ainult head, ma olen päris kindel.”
Selline hoolivus Kincaidist kümme aastat noorema seersandi poolt tegi talle nalja, kuid oli uudne kogemus ja ta leidis, et tal pole selle vastu midagi. Ta oli pingutanud edutamise nimel, sest see tähendas laua tagant jälle välitöödele pääsemist, ent nüüd oli ta hakanud mõtlema, et selle parim külg võis hõlpsasti olla seersant Gemma James. Veidi alla kolmekümne, lahutatud, üksi poega kasvatav – ent Kincaid oli avastanud, et Gemma heasüdamlik hoiak varjas teravat mõistust ja ägedat edasipüüdlikkust.
„Mulle tundub, et see pole päris minu rida,” ütles ta, lükates viimased lahtised lehed kausta vahele. „Selline kamba peale suvila jagamine, igaühel oma osak.”
„See oli su nõbu, kes selle korraldas, eks ole?”
Kincaid noogutas. „Tema naine ootab last ja nende arst otsustas viimasel hetkel, et neil ei oleks mõistlik Londonist lahkuda, ning siis nad mõtlesid minu peale, et mitte lasta oma nädalal päris raisku minna.”
Gemma oli vastuseks teda natuke narrinud: „Õnnel on omadus valida välja neid, kes seda kõige vähem väärivad.”
Liiga väsinud isegi selleks, et nende tavaks saanud kombel pubist läbi astuda, oli Gemma sõitnud Leytonisse ja Kincaid komberdanud koju, oma Hampsteadi korterisse ja maganud ilma und nägemata nagu tõeliselt kurnatud inimene. Ja nüüd kavatses ta ootamatu kingituse täielikult ära kasutada, vääris ta siis seda või mitte.
Kui ta ristmikule lähenedes kõhkles, sest polnud ikka veel päris kindel, milline on õige suund, tuli päike täiesti välja ning soojendas auto katust. Järsku oli käes täiuslik septembri lõpu päev, soe, kuldne ja lubadusi täis. Nüüd tuli tal veel ainult Followdale’i puhkemaja üles leida. Woolsey-under-Banki suunav nool näitas otse lammaste karjamaale. Oli aeg jälle kaarti uurida.
Ta sõitis aeglaselt, küünarnukk Midgeti lahtisest aknast väljas, hingas sisse hekipõõsaste vürtsikat hõngu ja otsis mingit märki selle kohta, et on õigel teel. Maantee lookles ümber üksikute hallist Yorkshire’i kiltkivist kandiliselt ja tugevalt kokku laotud talude, nende taga sirutas rabanõmm hõreda metsaga kaetud sõrmi karjamaadesse. Ilmselt olid soojale vananaistesuvele eelnenud karged ööd, sest puulehed muutsid juba värvi, vask ja kuld vaheldusid roheliste laikudega. Taamal, põldude, karjamaade ja nõmmede lapiteki taga tõusis maapind järsult kõrgeks seljakuks. Käänaku järel avanes Kincaidi ees just nagu pildiraamatust pärinev küla. Väikesed kivimajad ääristasid teed, pottides ja peenardel pelargoonid ja petuuniad lisasid jugadena värvi. Paremal pool tee ääres oli raske kivist poolring kirjaga Woolsey-under-Bank. Kõrgendik, mis nüüd näis otse küla kohal rippuvat, oli ilmselt Suttoni mägi. Veel mõned jardid edasi oli vasakul pool kõrges hekis vahe, millest paistis kivist, messingsildiga väravapost. Sildil oli kiri Followdale ja selle alla oli graveeritud lopsakas roosiõis. Kincaid vilistas endamisi. Väga peen tõepoolest, mõtles ta, pööras auto kitsast väravast sisse ja peatus kruusaga kaetud eesõuel. Ta uuris maja ning seda ümbritsevat krunti üllatuse ja rahuloluga. Ta ei teadnud isegi, mida ta oli ühelt osakutega hangitud inglise puhkemajalt oodanud. Ehk midagi Costa del Solilt üle võetut või siis maotult viktoriaanlikku. Igatahes mitte seda George’i-aegset maja – elegantset ja samas oma lihtsuses esinduslikku, pärastlõunases päikeses mesiselt läikivat. Luuderohupuhmad tegid alumise korruse seinad kodusemaks ja metsviinapuu kaunistas sarlakpunase laiguna ülemist korrust. Lähem vaatlus näitas, et ta esialgne mulje majast oli petlik – see polnud siiski täiesti sümmeetriline. Kuigi ehisviiluga kroonitud sissekäigust läksid tiivad mõlemale poole, oli maja vasak pool suurem ja ulatus siseõuele. Ta leidis, et tasakaalu illusioon on isegi meeldivam, mitte nii tõsine ja nõudlik kui tegelik sümmeetria. Kincaid sirutas ennast ja puges oma kulunud MG Midgetist välja. Ainult see asjaolu, et juhiistme vedrud olid aastate eest kokku vajunud, hoidis ta pead pidevalt vastu riidest katust hõõrdumast. Ta seisis hetke ja vaatas ringi. Lääne pool rida madalaid, samasugusest kuldsest kivist ehitatud maju, idas, Suttoni mäe pool hoolitsetud muru. Rahu tundus imbuvat lausa nahapooridesse ja alles siis, kui ta oli vaistlikult mõned korrad sügavalt hinganud, sai ta aru, millise pinge all ta oli olnud. Tõrjunud viimased tüütud töömõtted tagaplaanile, lasi ta autost lahti ja kõndis maja poole.
Raske tammelaudadest uks polnud riivis. See avanes Kincaidi puudutuse peale ja ta astus tüüpilisse maamaja esikusse, mille juurde kuulusid kummikud ja vihmavarjualus. Sealt edasi viivas koridoris oli hiina vaas pronksikarva krüsanteemidega mõneti vastuolus lillamustrilise põrandakattega. Õhus oli tunda mööblipuhastusvahendi lõhna.
Vasakult poolt praokil ukse tagant kostis naishääl, iga sõna oli välja öeldud vihase täpsusega. „Kuule, sa väike vereimeja. Ma ütlen sulle viimast korda, hoia mu eraelust eemale. Mul on kõrini su nuhkimisest ja piilumisest, kui sa arvad, et keegi ei näe.” Kincaid kuulis, kuidas naine järsult sisse hingas. „See, mida ma oma vabal ajal teen, pole kellegi asi, kõige vähem veel sinu. Sa oled isegi kaugele jõudnud kui arvestada su tausta ja atribuute.” Salvav rõhk oli viimasel sõnal. „Aga jumala eest, ma hoolitsen selle eest, et sa kaugemale ei jõuaks. Sa tegid vea, kui arvasid, et võid minust üle ronida.”
„Nagu ma seda tahaksin!” Kincaid muigas tahtmatult selle teate peale, teine hääl aga jätkas: „Lõpeta ära, Cassie. Sa oled ikka lehm küll. See, et sa oled pugenud juhataja kohale, ei tee sinust veel lord peaprokuröri. Pealegi,” lisas kõneleja tuntava õelusega, „ei söanda sa minu peale kaevata. Minul on ehk ükskõik, mida sa teed maksujõuliste klientidega, aga ma ei usu, et see vastaks üldisele ettekujutusele maaseltskonna peenekombelisusest – kui just ei taheta taaselustada Edwardi-aegseid nädalavahetuse pidusid. Mind päris huvitab, kuidas sa kavatsed seda nädalat sisustada. Muusikalised voodid?” See oli meeshääl, mõtles Kincaid, kuid