Lõpuks läks „Kollane Raju” Baloni esimese mässu ajal Kaunissaare ligidal põhja – sõjagaleer nimega „Maru” lõikas ta pooleks, kui Stannis Baratheon Victarioni oma lõksu püüdis ja Raudlaevastiku puruks lõi. Kuid jumalal oli Aeroniga oma nõu ja ta aitas ta kaldale. Kalurid võtsid ta kinni ja toimetasid ahelaisse pandult Lannisporti ja ta veetis ülejäänud sõjaaja Casterly Kalju sügavas vangikojas, kus ta tõestas, et kaheksajalad kusevad kaugemale ja pikemalt kui lõvid, kuldid või kanad.
See mees on surnud. Aeron oli uppunud ja jumala enda prohvetina merest uuesti sündinud. Teda ei hirmutanud ükski surelik mees ega pimedus… ega mälestused, need hinge luud. Ukse avanemise heli, roostetanud raudhinge krigin. Euron on jälle tagasi. See ei lugenud midagi. Tema oli preester Märgjuus, jumala soosik.
„Kas tuleb sõda?” küsis Greydon Goodbrother, kui päike hakkas mägedele valgust heitma. „Vend venna vastu?”
„Kui Uppunud Jumal nii tahab. Merekivist troonil ei või istuda jumalakartmatu mees.” Varesesilm asub võitlusse, kindel see. Ükski naine ei saaks temast jagu, ka Asha mitte; naised olid loodud lööma oma lahinguid nurgavoodis. Ja Theon – kui ta veel elas – oli lihtsalt lootusetu, ta oli vaid grimassitav ja itsitav poisike. Ta tõestas Talitundrus, kui vähe ta väärt oli, Varesesilm aga polnud mõni äbarik lapsuke. Euroni laevade tekid olid punaseks värvitud, et paremini varjata verd, millest need olid läbi imbunud. Victarion. Kuningaks peab saama Victarion, muidu hukutab see torm meid kõiki.
Greydon lahkus temast, kui päike oli juba taevas, et viia sõnum Baloni surmast oma nõbudele Süvakaevu, Varesepea kantsi ja Koolnujärve tornlinnustesse. Aeron jätkas teed üksi, nõlvadest üles ja alla orgudesse mööda kivist rada, mis läks laiemaks ja rahvarohkemaks sedamööda, kuidas ta merele lähemale jõudis. Ta peatus igas külas ja iga väikeüliku hoovis, et palvetada. „Me oleme sündinud merest ja me kõik läheme merre tagasi,” kõneles ta. Tema hääl kõmises nagu ookean ja mürises nagu lained. „Raevunud Tormijumal haaras Baloni tema lossist ja heitis ta alla ja nüüd pidutseb ta lainete all Uppunud Jumala veealuses kojas.” Ta tõstis käed. „Balon on surnud! Kuningas on surnud! Kuid peagi tuleb uus kuningas! Sest mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne! Troonile tõuseb uus kuningas!”
Mõned neist, kes teda kuulasid, viskasid oma kõplad ja maakirved käest ja järgnesid talle, nii et selleks ajaks kui lainete müha tema kõrvu puutus, kõndis tema hobuse järel kümmekond meest, keda oli puudutanud jumala vaim ja kes ihkasid uputatud saada.
Kruusarannas elas mitu tuhat kalurit, kelle hurtsikud seisid kobaras ümber kandilise tornlinnuse, mille igas nurgas oli väike vahitorn. Seal ootasid juba ees paarkümmend Aeroni uputatud meest, kes olid ennast hallil liivarannal hülgenahast telkides ja ajupuudest ehitatud ulualustes laagrisse seadnud. Nende käed olid soolasest veest karedad, võrkudest ja nööridest armilised ja aerudest ja kirkadest ja kirvestest rakkus, kuid nüüd pigistasid need käed raudkõvu ajupuust malakaid, mille jumal oli neile oma veealusest relvakambrist andnud.
Nad olid tõusuvee piirist pisut kõrgemale ehitanud preestri jaoks ulualuse. Aeron puges sinna heal meelel, kui oli oma värsked jüngrid ära uputanud. Mu jumal, palvetas ta, kõnele minuga läbi lainete müha ja ütle mulle, mida teha. Kaptenid ja kuningad ootavad sinu nõu. Kes peab saama Baloni asemel kuningaks? Laula mulle valaskala keeles ja anna mulle teada tema nimi. Ütle mulle, oo veealune jumal, kellel jätkub jõudu võidelda tormiga Pyke’il?
Kuigi ratsasõit Alasisarve oli olnud väsitav, ei saanud Aeron Märgjuus und oma ajupuudest ulualuses, mis oli pealt kaetud musta adruga. Taevasse ilmunud pilved varjasid kuu ja tähed ja pilkane pimedus lasus nii mere kohal kui tema hinges. Balon eelistas Ashat, oma lihast tütart, kuid üks naine ei või raudsaarlaste üle valitseda. See peab olema Victarion. Quellon Greyjoy niuetest oli ilmale tulnud üheksa poega ja Victarion oli neist tugevaim, mees nagu härg, kartmatu ja kohusetruu. Ja see ongi meie nõrk koht. Noorem vend peab kuuletuma vanemale ja Victarion polnud mees, kes tavade vastu astuks. Kuigi ta ei kannata Euronit silmaotsaski. Pärast selle naise surma.
Väljast kostis läbi uputatud meeste norskamise ja tuule vihina murdlainete müha – tema jumala vasar, mis kutsus teda lahingusse. Aeron ronis oma väikesest ulualusest välja jahedasse öhe. Ta tõusis püsti – alasti ja kahvatu ja kõhetu ja pikk, ja läks niisama alasti mustavasse soolasesse merre. Vesi oli jääkülm, kuid ta ei põrganud oma jumala embusest tagasi. Laine lajatas talle vastu rinda, nii et ta vaaruma lõi. Järgmine murdus üle tema pea. Ta tundis huultel soola maitset ja tajus jumalat enda ümber ja tema kõrvus kaikus jumala vägev laul. Quellon Greyjoy niuetest tuli ilmale üheksa poega ja mina olin neist väikseim, nõrguke ja arglik nagu plikatirts. Aga enam mitte. See mees on uppunud ja jumal tegi mu tugevaks. Külm soolane meri ümbritses teda, embas teda, tungis läbi tema nõdra inimihu ja puudutas tema luid. Luud, mõtles ta. Hinge luud. Baloni ja Urri luud. Tõde on meie luudes, sest ihu põrmustub ja luu jääb alles. Ja Nagga künkal seisavad Halli Kuninga Koja luud…
Ja Aeron Märgjuus rühkis tagasi kaldale – kõhetu ja kaame ja värisev ja targem, kui ta oli olnud merre astudes. Sest ta oli leidnud vastuse oma luudes ja tal oli silme ees selge siht. Öö oli nii külm, et ta keha tundus auravat, kui ta oma varjualuse poole läks, kuid tema südames lõõmas tuli ja uni tuli nüüd kergesti ja seda ei häirinud raudhingede kriiksumine.
Kui ta ärkas, oli väljas selge ja tuuline päev. Aeron võttis pruukostiks ajupuudest lõkkel keedetud molluski- ja vetikaleent. Vaevalt oli ta lõpetanud, kui tema juurde tuli oma tornlinnusest Merlyn käputäie sõdalaste saatel. „Kuningas on surnud,” ütles Märgjuus talle.
„Jah. Lind tõi sõnumi. Ja teine tuli veel.” Merlyn oli kiilaspäine trullakas mees, kes nimetas ennast roheliste maade kombe järgi „isandaks” ja käis ringi karusnahkades ja sametis. „Üks kaaren tõi kutse minna Pyke’ile, teine minna Kümnesse Torni. Teil, kaheksajalgadel, on liiga palju kombitsaid, te kisute mehe sedasi lõhki. Mida sina kostad, preester? Kuhu ma peaksin oma pikklaevad saatma?”
Aeron kortsutas kulmu. „Sa ütlesid, et Kümnesse Torni? Milline kaheksajalg sind sinna kutsub?” Kümme Torni oli Harlaw’ valitseja asupaik.
„Printsess Asha. Ta purjetab kodu poole. Lugeja saadab kaarnaid teele ja kutsub kõiki tema sõpru Harlaw’le. Tema sõnul tahtis Balon, et Merekivist troonile istuks Asha.”
„Uppunud Jumal otsustab, kes istub Merekivist troonile,” vastas preester. „Põlvita, et ma saaksin sind õnnistada.” Isand Merlyn laskus põlvili ja Aeron tõmbas oma lähkril korgi eest ja valas joa merevett üliku kiilale pealaele. „Issand Jumal, kes sa uppusid meie eest, tee nii, et su teener Meldred sünniks uuesti merest. Õnnista teda soolaga, õnnista teda kiviga, õnnista teda terasega.” Vesi jooksis üle Merlyni punnpõskede ja niisutas tema habet ja rebasenahkset mantlit. „Mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne.” Ent kui Merlyn tõusis, sõnas preester: „Jää siia ja kuula ja kanna siis jumala sõna edasi.”
Kolme jala kaugusel veepiirist murdusid lained ümara graniitrahnu ümber. Just sinna tõusis seisma Aeron Märgjuus, et kogu tema kari teda näeks ja kuuleks seda, mis tal öelda oli.
„Me oleme sündinud merest ja läheme kõik merre tagasi,” alustas ta nagu tuhandeid kordi varem. „Raevunud Tormijumal haaras Baloni tema lossist ja heitis ta sügavikku ja nüüd pidutseb ta lainete all.” Ta tõstis käed. „Raudkuningas on surnud! Kuid varsti tuleb uus kuningas! Sest see, mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne!”
„Kuningas tuleb!” hüüdsid uputatud mehed.
„Nii on. Nii sünnib. Aga kes?” Märgjuus jäi hetkeks kuulatama, kuid talle vastas ainult lainemüha. „Kellest saab meie kuningas?”
Uputatud