Catelyn pööras päikesetõusule selja. Selle ilu ei teinud ta tuju sugugi paremaks; tundus kuidagi julm, et üks päev koidab nii kaunilt ja lõpeb nii vastikult, nagu see päev lõppeda tõotas. „Edmure saatis ratsanikud teele ja jagas tõotusi,” ütles ta, „kuid Edmure pole Vetevoo isand. Mida kuulukse minu auväärt isast?”
„Kirjas ei olnud isand Hosteri kohta sõnagi, mu emand.” Ser Rodrik näppis oma põskhabet. See oli ajal, mil ta oma haavadest paranes, tagasi kasvanud, lumivalge ja torkiv kui astelpõõsas, ja ser Rodrik nägi peaaegu endine välja.
„Mu isa peab olema väga haige, kui ta Vetevoo kaitsmise Edmure’i kätte andis,” sõnas Catelyn murelikult. „Mind oleks tulnud äratada kohe, kui lind pärale jõudis.”
„Meister Colemon ütles mulle, et teie auväärt õde pidas paremaks teil magada lasta.”
„Mind oleks tulnud äratada,” kordas Catelyn kindlalt.
„Meister mainis mulle, et teie õde kavatseb teiega vestelda pärast kahevõitlust,” ütles ser Rodrik.
„Ta siis mõtleb selle komejandi ikkagi maha pidada?” Catelyn krimpsutas nägu. „Kääbus mängis temaga nagu kassipojaga ja ta ei saa sellest ikka veel aru. Ükskõik mis täna hommikul ka juhtuks, ser Rodrik, kuid meil on ülim aeg teele asuda. Minu koht on Talitundrus oma poegade juures. Kui te olete piisavalt tugev, et teed alustada, siis palun ma Lysat, et ta meile Kajakalinnani kaitsesalga kaasa annaks. Sealt pääseme laevaga edasi.”
„Jälle laevaga?” Ser Rodrik tõmbus näost kergelt roheliseks, kuid suutis judina siiski alla suruda. „Olgu nõnda, mu emand.”
Vana rüütel jäi väljas ukse kõrvale ootama, Catelyn aga kutsus ümmardajad, kelle õde talle andnud oli. Kui ma Lysaga enne seda kahevõitlust räägin, suudan ma ehk tema meelt muuta, mõtles ta, kui ümmardajad teda riidesse panid. Lysa käitumine sõltus tema meeleolust ja tema meeleolu muutus iga tunniga. Uje tüdruk, keda Catelyn Vetevoo ajast tundis, oli kasvanud naiseks, kes oli vaheldumisi uhke, kartlik, julm, unistav, halastamatu, pelglik, põikpäine, edev ja – eelkõige – heitlik.
Kui see ilge vangivalvur oli nende ette looberdanud ja öelnud, et Tyrion Lannister tahab üles tunnistada, oli Catelyn Lysale tungivalt soovitanud, et kääbus vaid nende ette toodaks, aga kus sa sellega – tema õel oli kange tahtmine poolele Orule etendust anda. Ja nüüd see…
„Lannister on minu vang,” sõnas ta ser Rodrikule, kui nad tornitrepist alla ja läbi Kotkapesa külmade valgete koridoride läksid. Catelynil oli seljas lihtne hall villane hõbetatud vööga kleit. „Mu õele peab seda meelde tuletama.”
Lysa ruumidesse viiva ukse juures kohtasid nad Catelyni onu, kes parajasti välja tormas. „Lähete ka narride peole?” nähvas ser Brynden. „Ma soovitaksin sul oma õele aru pähe taguda, kui ma sellest mingit kasu loodaksin, aga sa teeksid ainult oma käele haiget.”
„Vetevoolt tuli lind,” alustas Catelyn, „kaasas Edmure’i kiri…”
„Ma tean, laps.” Musta kala kujuline pannal, mis Bryndeni mantlihõlmu koos hoidis, oli tema ainuke rõivakaunistus. „Ma kuulsin sellest alles meister Colemoni käest. Ma palusin sinu õelt luba koguda tuhat karastatud meest ja kiiruga Vetevoole ratsutada. Kas tead, mida ta mulle ütles? Orul pole tuhandet ülearust mõõgakandjat, ühtainustki mitte, onu, ütles ta. Sa oled Värava Rüütel. Sinu koht on siin.” Lahtisest uksest tema taga kandus nende kõrvu lapselik naerupahvatus ja Catelyni onu heitis sünge pilgu üle õla. „Ma siis ütlesin talle, et otsigu endale heaga uus Värava Rüütel. Olgu ma must kala või mitte, aga ma olen endiselt Tully. Ma asun enne õhtut Vetevoo poole teele.”
Catelyn ei pidanud üllatust teesklema. „Üksinda? Sa tead sama hästi kui mina, et maanteel ootab sind surm. Ser Rodrik ja mina läheme tagasi Talitundrusse. Tule koos meiega, onu. Ma annan sulle need tuhat meest. Vetevoo ei pea üksi võitlema.”
Brynden mõtles hetke ja noogutas siis järsult nõusoleku märgiks. „Olgu nõnda. Tee koju saab sedasi pikem, aga see-eest on mul rohkem lootust pärale jõuda. Ma ootan teid all.” Ta sammus minema, mantel taga lehvimas.
Catelyn vahetas ser Rodrikuga pilgu. Nad läksid uksest sisse, kus neid tervitas lapse hele erutatud naerukihin.
Lysa ruumidest avanes vaade väikesele aiale – mulla- ja rohusõõrile, kus õitsesid sinised lilled ja mida igast küljest ümbritsesid kõrged valged tornid. Ehitajad oli selle mõelnud hiie jaoks, kuid Kotkapesa asus mäe kõval kaljupinnal ja kui palju mulda alt Orust siia üles ka ei vinnatud, keeldus paispuu siin juuri alla võtmast. Seepärast külvasid Kotkapesa isandad siia muru ja paigutasid madalate õitsvate põõsaste vahele raidkujud. Seal pididki kaks eestvõitlejat kokku minema, et usaldada oma elu – ja ka Tyrion Lannisteri oma – jumalate kätesse.
Äsja kümblemast tulnud Lysa, seljas kreemikas sametkleit ja kaelas safiiridest ning kuukividest kee ning ümbritsetuna oma rüütlitest, kaaskondlastest ja suurtest ning väikestest isandatest, võttis külalisi vastu terrassil, kust avanes vaade võitlusväljale. Enamik neist lootis ikka veel teda tanu alla ja voodisse saada ning koos temaga Arryni orgu valitseda. Selle põhjal, mida Catelyn oli Kotkapesas oldud aja jooksul näinud, oli see asjatu lootus.
Roberti tool oli puust poodiumi abil kõrgemale tõstetud ja Kotkapesa isand istus itsitades ja käsi plaksutades, kuna kaks puust rüütlit ühe sinise-valgekirjus rüüs küüraka nukujuhi kätes teineteist raiusid ja torkasid. Laual seisid kannud rammusa koorega ja korvid murakatega ning külalised rüüpasid graveeritud hõbepeekritest magusat apelsinilõhnalist veini. Narride pidu, oli Brynden selle kohta öelnud, ja mitte asjatult.
Terrassi vastasküljel naeris Lysa lõbusalt isand Hunteri nalja peale ja nälpsas ser Lyn Corbray pistoda otsast ühe muraka. Need kosilased leidsid Lysa silmis kõige rohkem armu… vähemalt täna. Catelyn poleks osanud õieti öeldagi, kumb mees oli sobimatum. Eon Hunter oli Jon Arrynist veelgi vanem, luuvalust pooleldi sant, ja teda oli õnnistatud kolme riiaka pojaga, üks ahnem kui teine. Ser Lyn oli teistpidi narr: sale ja nägus; vana, ehkki vaesunud suguvõsa esmapärija, ent alp, järelemõtlematu, keevaline… ja – nagu sosistati – kurikuulus oma huvipuuduse poolest naiste kehavõlude vastu.
Catelyni märganud, tervitas Lysa teda õeliku kallistusega ja niiske põsesuudlusega. „Kas pole kena hommik? Jumalad naeratavad meile. Võta ometi üks peeker veini, armas õde. Isand Hunter oli nii lahke ja lasi seda oma keldritest tuua.”
„Tänan, ei. Lysa, meil on tarvis rääkida.”
„Hiljem,” lubas õde, talle juba selga pöörates.
„Kohe.” Catelyni hääl kõlas valjemini, kui ta oli tahtnud. Meeste pilgud pöördusid nende poole. „Lysa, sa ei kavatse seda narrust ju ometi tõsiselt. Elusast peast on Paharet midagi väärt. Surnuna kõlbab ta ainult varestele roaks. Ja kui tema eestvõitleja peaks siin võitjaks jääma…”
„Vaevalt küll, mu emand,” kinnitas isand Hunter, Catelyni õlga oma maksaplekilise käega silitades. „Ser Vardis on vapper võitleja. Ta teeb sellele rändsõdurile kähku otsa peale.”
„Kas tõesti, mu isand?” sõnas Catelyn külmalt. „Eks me näe.” Ta oli Bronni maanteel võitlemas näinud; polnud juhus, et see mees teekonna üle elas, teised aga hukka said. Ta liikus nagu panter ja tema kardetav mõõk oli tema käega nagu ühte kasvanud.
Lysa austajad kogunesid nende ümber nagu mesilased õie ümber. „Naistel puudub nendest asjadest õige arusaamine,” lausus ser Morton Waynwood. „Ser Vardis on rüütel, kallis emand. See teine vennike – vaadake, kõik temasugused on sisimas argpüksid. Lahingus, kui nende ümber on tuhanded samasugused, on neist küll kasu, aga kui nad vastasega üksinda silmitsi jäävad, kukub neil süda kohe saapasäärde.”
„Oletame pealegi, et teil on õigus,” ütles Catelyn talitsetud viisakusega. „Mida kääbuse surm meile annab? Kas te arvate, et Jaimele läheb see põrmugi korda,