I OSA
Ameerika kodusõjas osales hinnanguliselt umbes kuussada naist. Sõtta olid nad läinud meesteks riietunult. Hollywoodil on seoses sellega osa kultuuriloost kahe silma vahele jäänud – või on lugu äkki ideoloogiliselt tülikas? Ajalookirjutajatel on alati olnud probleem, kuidas suhtuda sugudevahelisi piire eiravatesse naistesse, ja kuskil mujal pole see piir nii terav kui sõja ja relvade kasutamise küsimustes.
Ajalugu antiigist tänapäevani tunneb aga arvukalt lugusid naisvõitlejatest – amatsoonidest. Tuntuimad näited pääsevad ajalooraamatutesse, kui tegemist on „kuningannadega” ehk valitseva klassi esindajatega. Poliitiline troonijärglus (kui ebamugav see ka pole) paigutab teatud ajaperioodide järel ikka mõne naise troonile. Kuna sõjad pole seotud sooga, vaid toimuvad ka siis, kui maad juhtub valitsema naine, siis peavad ajalooraamatud vahel kirjutama ka sõjakuningannadest, kes olid sunnitud käituma nagu Churchill, Stalin või Roosevelt. Näiteks Assüüria riigi rajanud Ninive Semiramis ja inglaste üht verisemat ülestõusu Rooma riigi vastu juhtinud Boudicca.Viimase auks kõrgub muuseas Big Beni vastas Thamesi jõe silla juures ka mälestusmärk. Mine vaatama, kui juhtud sealkandis olema.
Seevastu on ajalooraamatud üsnagi sõnaahtrad nende naissõdalaste koha pealt, kes sõdisid tavaliste sõduritena, kuulusid rügementide koosseisus lahinguüksustesse ja võitlesid vaenlase vastu meestega samades tingimustes. Ometigi on selliseid alati olnud. Pea ühtegi sõda pole peetud naiste osavõtuta.
1. peatükk
ÕDE HANNA NICANDER äratas doktor Anders Jonassoni. Kell oli peaaegu pool kaks öösel.
„Mis on?” küsis arst unesegaselt.
„Helikopter tuleb. Kaks patsienti. Üks vanem mees ja üks noor naine. Naisel on kuulihaavad.”
„Ahah,” ütles Anders Jonasson väsinult.
Ta oli nüüd täiesti ärkvel, kuigi oli tukastanud vaid pool tundi. Ta oli Göteborgi Sahlgrenska haigla erakorralise meditsiini osakonna valvearst. Õhtu oli olnud kohutavalt väsitav. Alates tema vahetuse algusest eelmisel õhtul kell kuus oli haiglasse toodud neli Lindome lähedal laupkokkupõrkesse sattunud inimest. Neist üks oli kriitilises seisundis ja suri varsti pärast haiglasse jõudmist. Ta oli ravinud ühes Avenüü restorani köögis toimunud õnnetuses keeva veega jalad ära kõrvetanud ettekandjat ning päästnud nelja-aastase poisi elu, kes pärast mänguauto ratta allaneelamist lämbuma hakkas. Lisaks sellele jõudis ta plaasterdada jalgrattaga kraavi sõitnud teismelist tüdrukut. Teedevalitsus oli pidanud paremaks jalgrattatee lõppu mingi kraav kaevata ja keegi oli sinna paigutatud hoiatusmärgid auku visanud.
Tüdrukule tehti näkku neliteist õmblust ja hiljem on tal vaja kaht uut esihammast. Jonasson õmbles kinni ka tüki pöidlast, mille keegi innukas meistrimees kogemata maha oli hööveldanud.
Kella üheteistkümne paiku hakkas kiireloomuliste patsientide arv vähenema. Ta tegi ringkäigu ja kontrollis haiglasse jäetud haigete olukorda, läks siis puhkeruumi ja üritas natuke aega puhata. Tema valve kestis hommikul kella kuueni; tavaliselt uinus ta harva isegi siis, kui ühtegi traumajuhtumit öösel haiglasse ei toodud, kuid just sel õhtul oli tal silm peaaegu otsekohe kinni vajunud.
Õde Hanna Nicander ulatas talle teekruusi. Ta ei osanud arstile saabuvate haigete kohta veel midagi täpsemat öelda.
Anders Jonasson vaatas aknast välja ja nägi mere kohal tugevat välgusähvatust. Helikopter saabus just viimasel minutil. Järsku hakkas tihedat vihma sadama. Torm oli Göteborgi kohale jõudnud.
Akna all seistes kuulis ta mootorimürinat ja nägi helikopterit tormiiilides laperdades maandumisplatsi poole suunduvat. Ta pidas hinge kinni, helikopteri juhil paistis masina kontrolli all hoidmisega raskusi tekkivat. Siis kadus kopter arsti vaateväljast ja ta kuulis, kuidas mootoril pöördeid vähemaks võeti. Ta rüüpas lonksu teed ja pani kruusi käest ära.
ANDERS JONASSON VÕTTIS saabuvad kanderaamid traumapunkti uksel vastu. Teine valvearst Katarina Holm võttis enda hoolde esimese patsiendi – raskete näovigastustega vanema mehe. Doktor Jonassonile jäi teine patsient, kuulihaavadega noor naine. Ta tegi kiire läbivaatuse ja tõdes, et tegu oli silma järgi otsustades teismelise tüdrukuga, kellel olid rasked haavad ja kes oli äärmiselt määrdunud ja verine. Jonasson kergitas tekki, mille päästeteenistus tüdruku keha ümber oli mässinud, ja märkas, et keegi oli puusas ja õlas olevad kuulihaavad laia hõbedase toruteibiga kinni tõmmanud – tema hinnangul ebatavaliselt nutikas lahendus. Teip hoidis bakterid eemal ja peatas verejooksu. Üks kuul oli puusa lihaskoe läbistanud. Siis kergitas ta tüdruku õlga ja märkas seljal kuuli sisenemisava. Väljumisava polnud, mis tähendas, et kuul oli kusagil õlas. Loodetavasti oli kops terve, ja kuna tüdruku suus verd polnud, siis tegi ta järelduse, et nii see vast oligi.
„Röntgen,” ütles ta abiks olevale õele. Rohkem polnud vaja midagi seletada.
Viimasena lõikas ta tüdruku pea ümbert lahti päästeteenistuse tehtud sideme. Ta tundis sõrmede all kuuli sisenemisava ja tardus, kui taipas, et tüdrukut on ka pähe tulistatud. Kuuli väljumisava polnud.
Anders Jonasson peatus mõneks sekundiks ja silmitses tüdrukut. Äkitselt tundis ta hirmu. Ta oli sageli võrrelnud oma tööd väravavahi tööga. Tema juurde tuli iga päev erinevas seisundis inimesi, kelle eesmärk oli ainult üks – saada abi. Nende hulgas oli südame seiskumise tõttu Nordstani galeriis kokku vajunud 74-aastaseid tädisid, kruvikeerajaga läbi torgatud vasaku kopsuga 14-aastaseid poisse, ja ecstasy-tablette manustanud 16-aastaseid tüdrukuid, kes pärast 18 tundi järjepanu tantsimist näost sinisena maha olid kukkunud. Oli tööõnnetuste ja peksmiste ohvreid. Oli väikesi lapsi, keda võitluskoerad Vasaplatsenil rünnanud, ja osavnäppe, kes olid tahtnud Black & Deckeriga ainult mõned lauad parajaks saagida, kuid lõikasid kogemata randme kuni luuüdini puruks.
Anders Jonasson oli väravavaht, kes seisis patsiendi ja Fonuse matusebüroo vahel. Tema ülesandeks oli teha otsus tarvitusele võetavate abinõude kohta. Kui ta tegi vale otsuse, võis patsient surra või ärgata narkoosist eluaegse invaliidina. Tavaliselt tegi ta õigeid otsuseid, sest enamasti olid vigastatutel ilmsed spetsiifilised probleemid. Noahaav kopsus või muljumisvigastused autoõnnetuse tagajärjel olid arusaadavad ja selged. Sõltuvalt trauma iseloomust ja arsti osavusest jäi patsient ellu.
Anders Jonasson vihkas kahte liiki vigastusi. Esiteks tõsiseid põletusi, mis hoolimata tema poolt tarvitusele võetud abinõudest jäid patsiendile elu lõpuni piina valmistama. Teiseks vihkas ta peahaavu.
Tema ees lamav tüdruk võis puusas ja õlas oleva kuuliga edasi elada. Kuid kuul kusagil ajus oli hoopis teise suurusjärgu probleem. Ta kuulis järsku, kuidas õde Hanna midagi ütles.
„Vabandust?”
„See on tema.”
„Mis mõttes?”
„Lisbeth Salander. See tüdruk, keda on Stockholmi kolmikmõrva pärast mitu nädalat taga otsitud.”
Anders Jonasson vaatas patsiendile näkku. Õde Hannal oli täiesti õigus. See oli sama passipilt, mida tema ja kõik teised rootslased olid lihavõtetest saadik ajalehtede esikülgedel näinud. Ja nüüd oli mõrtsukat ennast tulistatud, mis omal poeetilisel moel ilmselt õigluse jalule seadis.
Aga see polnud tegelikult tema asi. Tema töö oli patsiendi elu päästa, vaatamata sellele, kas too oli kolmikmõrvar või Nobeli preemia laureaat. Või nii ühte kui teist.
SEEJÄREL PUHKES ERAKORRALISE meditsiini osakonnale iseloomulik efektiivne kaos. Jonassoni vahetuse personal asus vilunult tegutsema. Lisbeth Salanderi viimased seljas olnud riided lõigati lõhki. Üks õde teatas vererõhu – 100/70 – samal ajal kui arst vajutas stetoskoobi patsiendi rinna vastu ja kuulas südamelööke, mis olid suhteliselt korrapärased, ning hingamist, mis polnud niisama korrapärane.
Doktor Jonasson ei kõhelnud, vaid hindas Lisbeth Salanderi seisukorra otsekohe kriitiliseks. Õla- ja puusahaavad võisid esialgu olla, sinna võis panna sideme või jätta need isegi teibitükkide alla, mis keegi loominguline hing sinna oli kinnitanud. Kõige tähtsam oli pea. Doktor Jonasson määras kompuutertomograafia maksumaksjate raha eest haiglale ostetud aparaadi all.
Anders Jonasson oli Umeåst pärit blond ja siniste silmadega mees. Ta oli Sahlgrenska ja