Tuppa tagasi tulles peatus ta suure peegli ees ja uuris imestunult oma keha. Ta kaalus endiselt ainult 40 kilo ringis ja oli veidi üle 150 cm pikk. Sinna polnud suurt midagi parata. Tal olid nukulikult saledad jäsemed, väikesed käed ja olematud puusad.
Aga nüüd olid tal rinnad.
Terve elu oli ta olnud lameda rinnaga, nagu poleks puberteet veel alanudki. See nägi lihtsalt naeruväärne välja ja ta tundis alasti olles alati ebamugavust.
Ja nüüd äkitselt oli ta saanud rinnad. Need ei olnud mingid pommid (mida ta ei tahtnud ja mis oleks tema muidu lahja keha juures veelgi naeruväärsemad olnud), vaid kaks prinki ümmargust keskmise suurusega rinda. Muudatus oli olnud ettevaatlik ja proportsioonid täiesti mõistlikud. Aga erinevus oli tohutu, niihästi tema välimuse kui ka enesetunde jaoks.
Implantaatide saamiseks oli ta veetnud viis nädalat Genova lähedal asuvas kliinikus. Ta oli valinud kliiniku ja arstid, kellel oli Euroopa parim ja tõsiseltvõetavaim maine. Tema arst, sarmikas ja karmi loomuga naine nimega Allessandra Perrini oli konstateerinud, et ta rinnad olid füüsiliselt alaarenenud ja seega võis rinnasuurendamise läbi viia meditsiinilistel põhjustel.
Operatsioon polnud valutu, kuid rinnad nägid välja ja tundusid katsudes täiesti loomulikud, ning armid olid nüüd juba peaaegu märkamatud. Ta polnud oma otsust hetkekski kahetsenud. Ta oli rahul. Veel nüüdki, pool aastat hiljem, pidi ta peeglist palja ülakehaga möödudes imestama ja rõõmustama, et oli oma elukvaliteeti parandanud.
Genova kliinikus veedetud aja jooksul oli ta kaela paremalt küljelt lasknud eemaldada ka ühe oma üheksast tätoveeringust – kahe sentimeetri pikkuse herilase. Talle meeldisid ta tätoveeringud, kõige rohkem abaluu alt tagumikuni ulatuv suur lohe, kuid siiski oli ta otsustanud herilasest loobuda. Põhjuseks asjaolu, et see oli nii nähtaval kohal, võimaldades teda kergesti meelde jätta ja vajadusel identifitseerida. Lisbeth Salander ei tahtnud, et teda meelde jäetaks ega identifitseeritaks. Tätoveering oli laseriga eemaldatud ja sõrmega üle kaela tõmmates oli tunda kerget armi. Lähemal uurimisel selgus, et tätoveeringu kohalt oli tema muidu päevitunud nahk veidi heledam, kuid see ei torganud eriti silma. Kokkuvõttes läks viibimine Genovas maksma 190 000 Rootsi krooni.
Mida ta võis endale lubada.
Ta lõpetas peegli ees unelemise, pani jalga aluspüksid ja selga rinnahoidja. Kaks päeva pärast Genova kliinikust lahkumist oli ta esimest korda oma 25-aastases elus külastanud naiste aluspesupoodi ja ostnud rõivatüki, mida tal kunagi varem polnud vaja läinud. Pärast seda sai ta 26 aastat vanaks ja kandis nüüd rinnahoidjat omalaadse rahuldustundega. Ta pani jalga teksad ja selga musta T-särgi tekstiga Consider this a fair warning. Ta leidis sandaalid ja kübara ning riputas õlale musta nailonkoti.
Fuajees jäi talle kõrvu leti ette kogunenud hotellikülaliste kerge sumin. Ta aeglustas sammu ja kuulatas.
„Just how dangerous is she?” küsis keegi kileda hääle ja Euroopa aktsendiga kõnelev mustanahaline naine. Lisbeth tundis ta ära, naine oli saabunud Londonist tšarterreisiga üheksa päeva tagasi.
Freddie McBain, hallinevate juustega vastuvõtulaua töötaja, kes Lisbeth Salanderit alati sõbraliku naeratusega tervitas, paistis murelik. Ta selgitas, et kõikidele hotellikülalistele antakse juhised ja kui neid täpselt täidetakse, siis pole muretsemiseks põhjust. Tema vastus külvati üle küsimusterahega.
Lisbeth Salander kortsutas kulmu ja läks välja baari, kus leidis leti taga seismas Ella Carmichaeli.
„Mis lahti on?” küsis ta ja näitas pöidlaga vastuvõtuleti äärde kogunenud inimsumma poole.
„Mathilda ähvardab läbi astuda.”
„Mathilda?”
„Mathilda on orkaan, mis tekkis paar nädalat tagasi Brasiilia lähistel ja suundus täna hommikul otse läbi Surinami pealinna Paramaribo. Pole veel selge, mis suuna see võtab – arvatavasti üles põhja, USA rannikule. Aga kui see tuleb mööda rannikut lääne poole, siis jäävad Trinidad ja Grenada täpselt tee peale. Nii et võib tuuliseks minna.”
„Ma arvasin, et orkaanide hooaeg on möödas.”
„Ongi. Tavaliselt on meil orkaanihoiatused septembris ja oktoobris.
Aga tänapäeval on kliima ja kasvuhooneefekti ja kõigega nii palju segadust, et kunagi ei või täpselt teada.”
„Okei. Ja millal see Mathilda saabuma peaks?”
„Varsti.”
„Kas ma peaksin midagi tegema?”
„Lisbeth, orkaanid pole naljaasi. Meil oli seitsmekümnendatel siin Grenadas orkaan, mis tekitas kohutava hävingu. Ma olin 11-aastane ja elasin Grenville’i tee ääres Grand Etangis, ja ma ei unusta seda ööd iialgi.”
„Hmm.”
„Aga sul pole vaja muretseda. Püsi laupäeval hotelli lähedal. Paki kotti sellised asjad, millest sa ei taha ilma jääda – näiteks see arvuti, mille taga sa tavaliselt istud ja mängid – ja ole valmis kotti kaasa võtma, kui tuleb käsk alla keldrisse tormivarju minna. Ongi kõik.”
„Selge.”
„Tahad sa midagi juua?”
„Ei.”
Lisbeth Salander lahkus hüvasti jätmata. Ella Carmichael naeratas talle alistunult järele. Oli kulunud paar nädalat, enne kui ta selle kummalise tüdruku omapärase olemisega harjus, ja ta oli mõistnud, et Lisbeth Salander polnud upsakas – ta oli lihtsalt väga omamoodi. Aga ta maksis oma jookide eest ilma virisemata, püsis enam-vähem kaine, tegeles oma asjadega ega tekitanud kunagi tüli.
GRENADA ÜHISKONDLIK TRANSPORT koosnes põhiliselt fantaasiarikkalt kaunistatud minibussidest, mis liikusid sõiduplaane ja muid formaalsusi suuremat arvestamata. Valgel ajal sõitsid need tihedas graafikus. Pärast pimeduse saabumist oli aga ilma autota peaaegu võimatu liikuda.
Lisbeth Salander pidi ainult mõne minuti Saint George’si viiva tee ääres ootama, kui üks buss tema juures pidurdas. Juht oli rasta-stiili esindaja ja bussi makis mängis täiel võimsusel „No Woman No Cry”. Lisbeth sulges kõrvad, maksis oma dollari ja pressis ennast hallide juustega tüseda daami ning kahe koolivormis poisi vahele.
Saint George’s paiknes u-kujuliselt ümber lahe, mis moodustas The Carenage’i, sisemise sadama. Sadama ümber kõrgusid järsud nõlvad elumajade ja vanade koloniaalhoonetega, terava kalju otsas neeme lõpus asus kindlus Fort Rupert.
Saint George’s oli kitsaste tänavate ja paljude põiktänavatega äärmiselt kompaktne ja tihedalt täis ehitatud linn. Majad ronisid mööda künkaid ja ainsa suurema tasase platsi hõivas linna põhjaosas asuv kombineeritud kriketiväljak ja hipodroom.
Sadamas läks ta bussist maha ja jalutas järsu nõlva tipule MacIntyre’s Electronicsi poodi. Kõik Grenadal müüdavad kaubad olid suures osas imporditud USA-st või Inglismaalt ja maksid seega poole rohkem kui mujal, aga see-eest oli kaupluses konditsioneer.
Tema Apple PowerBookile (G4 titanium ja 17-tolline ekraan) tellitud tagavaraakud olid lõpuks kohale jõudnud. Miamis oli ta endale hankinud kokkupandava klaviatuuriga Palmi pihuarvuti, milles oli võimalik lugeda meile ja mida oli nailonkotis lihtne kaasas kanda, selle asemel et PowerBooki vedada, kuid see oli 17-tollisele ekraanile lahja aseaine. Originaalaku oli kehvaks jäänud ja pidas vastu ainult pool tundi, mis oli täielik nuhtlus, kui ta tahtis basseini ääres terrassil istuda, ja pealegi jättis Grenada elektrivarustus kõvasti soovida. Siin viibitud nädalate ajal oli olnud kolm pikemat voolukatkestust. Ta maksis firmale Wasp Enterprises kuuluva krediitkaardiga, pistis aku nailonkotti ja astus taas keskpäevasesse kuumusesse.
Ta külastas Barclay panka, võttis välja 300 dollarit sularaha ja läks seejärel turule, ostis kimbu porgandeid, pool tosinat mangot ja poolteiseliitrise pudeli mineraalvett. Nailonkott muutus tuntavalt