Peale selle oli ta liiga oma mõtetesse vajunud ega pannud ümbritsevat tähele.
Pärast seda, kui tema intellektuaalne halvatus lõpuks ometi taandus, hakkas ta oma olukorda aegamööda analüüsima ja murdis pead, kuidas tal tuleks Lisbeth Salanderi hävitamiseks toimida.
Probleem keerles ühe ja sama komistuskivi ümber.
Lisbeth Salanderi valduses oli rohkem kui üheksakümne minuti pikkune film, mille tüdruk oli salakaameraga salvestanud ja mis detailselt näitas, kuidas mees teda vägistab. Ta oli filmi näinud. See ei jätnud heasoovlikuks tõlgendamiseks mingit võimalust. Kui prokuratuur peaks sellest kunagi teada saama või – mis veel hullem – kui see satub meedia hammaste vahele, oli tema elu, karjäär ja vabadus läbi. Teades karistusi jõhkra vägistamise, abitus seisundis isiku ärakasutamise, kehavigastuste ja jõhkrate kehavigastuste tekitamise eest, arvas ta selle kõige eest saavat umbes kuus aastat vanglat. Mõni agaram prokurör võiks tõlgendada ühte filmilõiku ehk koguni tapmiskatsena.
Ta oli tüdruku peaaegu ära lämmatanud, kui ta vägistamise ajal suures erutuses patja ohvri näole surus. Ta soovis, et oleks oma teo lõpuni viinud.
Nad ei mõistaks, et tüdruk mängis kogu aja. Ta oli meest provotseerinud, plõksutanud oma armsaid lapsesilmi ja võrgutanud kehaga, mis oleks võinud kuuluda 12-aastasele. Ta oli lasknud mehel ennast vägistada. See oli ta enda süü. Nad ei mõistaks iialgi, et tegelikult oli tüdruk teatrietendust lavastanud. Tüdruk oli kõike planeerinud…
Mida ta ka ei teeks, kõige eelduseks oli filmi enda kätte saamine ja kontrollimine, et sellest koopiaid ei ole. See oli probleemi tuum.
Polnud kahtlust, et Lisbeth Salanderi taoline nõid oli jõudnud endale aastate jooksul mitmeid vaenlasi soetada. Advokaat Bjurmanil oli aga üks suur eelis. Erinevalt kõikidest teistest, kes ühel või teisel põhjusel noore naise peale olid vihastanud, oli tal piiramatu juurdepääs kõikidele haiguslugudele, sotsiaalameti toimikutele ja psühhiaatrilistele ekspertiisidele. Ta oli üks väheseid inimesi Rootsis, kes teadis Lisbethi suurimaid saladusi.
Kui ta võttis vastu ülesande noore naise eestkostjaks hakata, saatis hoolekandeamet talle lühida ja ülevaatliku toimiku – umbes viisteist lehekülge teksti, mis andsid põhiliselt ülevaate Lisbethi elust täisealisena, kokkuvõtte kohtupsühhiaatrite diagnoosist, linnakohtu otsuse eestkoste määramise kohta ja eelmise aasta majandusaruande.
Ta luges ülevaadet üha uuesti ja uuesti. Seejärel hakkas ta süstemaatiliselt koguma informatsiooni Lisbeth Salanderi mineviku kohta.
Advokaadina oli ta hästi kursis, kuidas avalikest ametkondade registritest informatsiooni kätte saada. Eestkostjana polnud tal mingit probleemi tungida läbi ka tüdruku haiguslugusid ümbritsevast salastatusnõudest. Ta oli üks väheseid inimesi, kes võis kätte saada Lisbeth Salanderit puudutava mis tahes paberi.
Ometigi oli kulunud kuid noore naise elu detailhaaval kokku kogumiseks, alates kõige varasematest põhikooli märkmetest sotsiaalameti toimikute, politseijuurdluse ja linnakohtu protokollini. Ta oli isiklikult külastanud dr Jesper H. Lödermani, psühhiaatrit, kes seoses Lisbethi 18-aastaseks saamisega oli soovitanud ta kinnisesse asutusse saata. Arst andis talle põhjaliku seletuse. Kõik olid väga abivalmid. Üks sotsiaalameti daam oli teda koguni kiitnud ebatavaliselt aktiivse huvi eest süveneda Lisbeth Salanderi elu kõikidesse üksikasjadesse.
Kuid tõelise kullasoone leidis ta hoolekandeametis tolmunud kastis olnud kahe märkmeraamatu näol. Märkmete autoriks oli Bjurmani eelkäija, advokaat Holger Palmgren, kes ilmselt oli Lisbeth Salanderit tundma õppinud paremini kui keegi teine. Palmgren oli kohusetundlikult koostanud igal aastal hoolekandeametile lühikese raporti, kuid Bjurman oletas, et Lisbeth Salander polnud teadlik Palmgreni usinalt tehtud isiklikest päevikuvormis märkmetest. Arvatavasti oli see Palmgreni töömaterjal, mida keegi polnud isegi avanud ega lugenud, kui see kaks aastat tagasi pärast Palmgreni ajurabandust hoolekandeametile üle anti.
See oli originaal. Koopiat ei olnud.
Täiuslik.
Palmgren andis Lisbeth Salanderist hoopis teistsuguse pildi kui sotsiaalameti toimikust lugeda võis. Ta oli suutnud jälgida Lisbeth Salanderi vaevalist teekonda kontrollimatust teismelisest noore naiseni ja tänu Palmgreni tutvustele saadud tööni turvafirmas Milton Security. Bjurman taipas aina kasvava üllatusega, et Lisbeth Salander polnud mingi arengupeetusega valvelauatädi, kelle ülesandeks oli masinal koopiate tegemine ja kohvikeetmine, vastupidi – ta tegi Miltoni tegevdirektorile Dragan Armanskile kompetentsust nõudvaid isikute taustauuringuid. Sama ilmne oli, et Armanski ja Palmgren tundsid teineteist ning vahetasid teineteisega oma kaitsealuse kohta aeg-ajalt informatsiooni.
NILS BJURMAN JÄTTIS Dragan Armanski nime meelde. Kõigist Lisbeth Salanderi elus figureerinud inimestest oli ainult kaks sellist, kes mingis mõttes tundusid olevat tema sõbrad ja kes suhtusid nooresse naisesse kui oma kaitsealusesse. Palmgreniga polnud enam vaja arvestada. Järele jäi Armanski kui ainuke potentsiaalne oht. Bjurman otsustas Armanskist eemale hoida ja teda mitte üles otsida.
Kaustikud olid paljutki seletanud. Bjurman mõistis äkitselt, kuidas Lisbeth Salander võis temast nii palju teada. Ta ei saanud siiski veel aru, kuidas tüdruk teadis tema äärmiselt diskreetsest visiidist Prantsusmaale plastilise kirurgia kliinikusse, aga suur osa müstikast oli hajunud. Noore naise tööks oli nuhkida teiste inimeste eraelus. Ta muutus omaenda jälitustöös hoobilt ettevaatlikuks ja mõistis, et arvestades Lisbeth Salanderi ligipääsu tema korterile, oli täiesti sobimatu hoida tüdrukut puudutavaid pabereid kodus. Ta korjas kõik dokumendid kokku ja viis kastiga Stallarholmeni lähedal asuvasse suvilasse, kus ta veetis üksildaselt mõtiskledes aina rohkem aega.
Mida rohkem ta Lisbeth Salanderi kohta luges, seda enam ta veendus, et tegemist oli patoloogiliselt haige inimesega. Külmavärinad jooksid üle selja paljast mõttest, et ta oli olnud tüdruku küüsis, käeraudadega omaenda voodi külge kinnitatud. Ta oli olnud noore naise meelevallas ja Bjurman ei kahelnud, et provotseerimise korral ei kõhkleks too oma ähvardust täide viimast. Lisbethil puudusid sotsiaalsed pidurid. Ta oli haige, neetud eluohtlik hull. Eemaldatud sütikuga käsigranaat. Hoor.
HOLGER PALMGRENI MÄRKMED olid andnud talle ka mõistatuse viimase võtme. Mitmel puhul kirjutas Palmgren äärmiselt isikliku sisuga päevikumärkmeid Lisbeth Salanderiga peetud jutuajamiste kohta. Poolemeelne vanamees. Kahe jutuajamise juures viitas ta väljendile „kui Kõik Halb juhtus”. Palmgren oli täiesti ilmselt laenanud väljendi otse Lisbeth Salanderilt, kuid polnud selge, mille kohta see käis.
Bjurman märkis üllatunult üles sõnad „Kõik Halb”. Aastad kasuperes? Mingi eriline ahistamine? Kõik peaks ju olema olemas selle ulatusliku dokumentatsiooni hulgas, millele tal nagunii juurdepääs oli.
Ta avas Lisbeth Salanderi 18-aastaseks saamisel tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi ja luges selle tähelepanelikult viiendat või kuuendat korda uuesti läbi. Sel silmapilgul ta mõistis, et tema Lisbeth Salanderi kohta käivates teadmistes on lünk.
Tal olid olemas toimikumärkmete väljavõtted põhikoolist, tõend, mis kinnitas Lisbeth Salanderi ema võimetust oma lapse eest hoolitseda, erinevate kasuperede aruanded teismeeast ja vaimse seisundi ekspertiis 18-aastaseks saamisel.
Miski oli vallandanud hullumeelsuse, kui tüdruk oli 12-aastane.
Tema eluloos oli ka teisi lünki.
Kõigepealt avastas Bjurman oma suureks hämmastuseks, et Lisbeth Salanderil oli kaksikõde, keda polnud mainitud üheski tema valduses olevas dokumendis. Issand jumal, neid on kaks. Aga ta ei leidnud mingeid märke selle kohta, mis õega oli juhtunud.
Isa oli teadmata ja puudus seletus, miks ema ei saanud tüdruku eest enam hoolitseda. Bjurman oli varem lähtunud sellest, et ema oli haigeks jäänud ja seoses sellega algas ka kogu psühhiaatriahaigla külastamise protsess. Nüüd oli ta veendunud, et Lisbeth Salanderiga juhtus midagi 12–13 aasta vanusena. Kõik Halb. Mingisugune trauma. Aga kuskilt