Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson

et meie jutuajamine on konfidentsiaalne?” Armanski noogutas. „Ma ei tea sellest afäärist midagi, kuid ma tean ilma igasuguse kahtluseta, et on muid juhtumeid, kus Wennerström ei ole aus olnud. Wennerströmi afäär on tohutult palju mõjutanud Mikael Blomkvisti elu ja ma tahaksin väga teada, kas sinu spekulatsioonid võivad tõeks osutuda.”

      Vestlus oli võtnud ootamatu pöörde ning Armanski teritas kõrvu. Dirch Frode soovis, et Milton Security tuhniks juba lõpetatud kriminaalasjas, millega seoses võis Mikael Blomkvisti olla ähvardatud ja mille tõttu võis Milton sattuda vastuollu Wennerströmi äriimpeeriumi advokaatidega. Armanskit ei vaimustanud põrmugi mõte, et ta peab niisuguses olukorras Lisbeth Salanderi kontrollimatu tiibraketina valla päästma.

      Antud juhul ei muretsenud ta üksnes firma pärast. Salander oli hoolega rõhutanud, et ta ei soovi endale Armanski näol muretsevat kasuisa, ja nende kokkuleppe põhjal oli ta hoidunud niimoodi käitumast, kuid sisimas ei loobunud ta kunagi tema pärast muretsemast. Mõnikord tabas ta end sellelt, et võrdles Salanderit oma tütardega. Ta pidas end heaks isaks, kes ei sekkunud ilmaasjata tütarde eraellu, aga ta teadis, et ei lepiks eales sellega, et tema tütred käituksid või elaksid nagu Lisbeth Salander.

      Sügaval oma horvaatia või bosnia või hoopis armeenia südames ei suutnud ta kunagi vabaneda veendumusest, et Salanderi elu tüürib katastroofi suunas. Tema silmis oli tüdruk täiuslik ohver halba soovivale inimesele, ja ta kartis seda hommikut, mil ta äratatakse uudisega, et keegi on tüdrukule viga teinud.

      „Selline uuring võib minna kulukaks,” ütles Armanski pisut hoiatavalt, et välja selgitada, kui tõsine Frode palve on.

      „Me võime ju mingi lae kokku leppida,” ütles Frode asjalikult. „Ma ei palu võimatut, kuid on ilmne, et sinu töötaja, täpselt nagu sa kinnitasid, on kompetentne.”

      „Salander?” küsis Armanski kulmu kergitades.

      „Mul ei ole midagi muud käsil.”

      „Hüva. Aga ma soovin kokku leppida töö vormis. Kuulame ära ülejäänud ettekande.”

      „Tema eraelust on ainult üksikuid detaile. 1986. aastal abiellus ta

      Monica Abrahamssoniga ja samal aastal sündis neil tütar, kelle nimi on Pernilla. Praegu on ta kuueteistkümneaastane. Abielu ei kestnud kaua, 1991. aastal läksid nad lahku. Abrahamsson on uuesti abiellunud, kuid paistab, et nad on endiselt sõbrad. Tütar elab ema juures ega kohtu Blomkvistiga kuigi sageli.”

      FRODE PALUS KOHVI juurde ja pöördus jälle Salanderi poole.

      „Sissejuhatuses vihjasid sa, et kõigil inimestel on saladusi. Kas sa oled neid leidnud?”

      „Ma tahtsin öelda, et kõigil inimestel on niisuguseid asju, mida nad peavad isiklikuks ja mida nad väga ei eksponeeri. Blomkvistil on selgelt naiste seas lööki. Tal on olnud mitu armulugu ja väga palju ajutisi suhteid. Lühidalt öeldes – tal on mitmekesine intiimelu. Ometi on üks inimene juba hulk aastaid tema elus figureerinud ja see suhe on õige ebatavaline.”

      „Mis mõttes?”

      „Tal on suhe Erika Bergeriga, Millenniumi peatoimetajaga; kõrgklassi võsu, rootslannast ema ja belglasest isa, kes elab Rootsis. Berger ja Blomkvist tunnevad teineteist juba kõrgkoolist ja nad on sealtpeale vahelduva eduga suhelnud.”

      „See ei tohiks olla eriti ebatavaline,” nentis Frode.

      „Ei, üldsegi mitte. Aga Erika Berger on samal ajal abielus kunstnik Greger Backmaniga – poolprominent, kes on näidanud avalikes kohtades jubedat kunsti.”

      „Nii et teiste sõnadega on ta truudusetu.” „Mitte päris. Backman teab nende suhtest. See on ménage à trois – armukolmnurk, mis ilmselt on vastuvõetav kõigile asjaosalistele. Vahel magab ta Blomkvistiga ja vahel oma mehega. Ma ei tea, kuidas see täpselt toimib, aga ilmselt oli see üks põhjustest, miks Blomkvisti abielu Abrahamssoniga lõhki läks.”