Täna hommikul ärkasin nelja paiku. Sõitsin Rimi roklaga jahipoodi ja tõstsin sellele kolmemeetrise kummipaadi. Valisin välja paar valmis seatud spinningut, komplekteerisin kastikesse hulga erinevaid lante ja silikoonist tehisussikesi. Mõistagi lisasin paati sikspäki ja portsu kartulikrõpse. Vedasin oma koorma nagu vilunud transamees otse paraaduksest välja läbi parkla Tartu maanteeni. Rokla üle äärekivide lükkamine polnud just kerge ülesanne, aga hakkama ma ilmselt sain. Lõpuks, kui järv juba käeulatuses, peatas mind võrkaed. Tra.
Tagasi koju. Jahipoes oli tööriistadega üsna kitsas. Võtsin ühe kirve ning suure tugeva pussi. Kirves oli hea. Lõhkusin piki posti ülalt alla, painutasin traataia lahti ja olingi päral.
Hommikuselt jahe vesi paitas mõnusalt varbaid, kui paadi vette lükkasin. Aerutasin selg ees järvele, pilk kaugeneval Ülemiste keskusel. Kas mul on nüüd suurim kodu maailmas? Idataevas, läbi õrna roosakashalli vine, upitas päike end uuele ringile. Tundsin, kuidas esimesed soojad kiired mu laupa, nina ja põski ja käsi soojendasid. Aerutada oli mõnus, tuult praktiliselt polnud. Lainepojad loksasid tuhmilt vastu paadi kummist põhja, täites mu hinge määratu rahuga, millesarnast polnud ma kaua tundnud. Kuni korraga, põmaki! Ma olin millelegi nii ootamatult sisse ramminud, et lendasin paadi vööri selili. Ajasin end ehmunult üles. See oli kivi, õigemini mitu rahnu. Üks neist püstisem, terava tipuga, teine selle kõrval selline lame. Kas see oli see muistne Linda kivi? Ma ei teadnudki. Jõin seal ühe õlle, kinnitasin veidi keha ja (piinlik tunnistada) jätsin maha ka väikse stritsli kajakajunnide kõrvale. Ilmselt närvidest.
Ma polnud aastaid kalal käinud. Viimane kord juhtus see kunagi ammu koos mingi sugulasega. Olin siis täitsa laps alles. Seda üllatavam, kui ruttu kõik mälestused ennast ilmutasid. Juba kolmandal korral heitsin spinningut kui kogenud kalastaja. Lant lendas kena kaarega ning kaugele. Mõne minuti pärast tirisin veest esimese ahvena. Sellise päris korraliku, sugugi mitte pisikese. Ja siis alles hakkas tulema. Ahven ahvena otsa, sekka mõni haug. Tõmbasin neid paar tundi, nagu koosneks järv mitte veest, vaid kaladest. Varsti ei näinud ma paadipõhjas enam oma jalgugi. Jalad olid mattunud suud maigutavate, libedate elukate alla, kelle teravad seljauimed kippusid üksjagu torkima. Imestasin kalade koguse üle. Äkki oli keegi inimesed hoopis kaladeks muutnud? Selle järve kohta levis ju nii mõnigi salapärane muistend. Ehk olin ma saatuse soovil neist ühe sünni juurde sattunud? Kreutzwald hõõruks siin heameelest käed rakku.
Tagasi kaldale jõudes asendas mu romantilist muretut meelt aga tusane kalkulatsioon. Mida kuradit ma selle laadungiga peale pidin hakkama. Paljas mõte kalade rookimisest ajas südame pahaks. Viia mõnele kokkuostjale? Aga kus need faking kokkuostjad on? Siin on ainult kuradi valgusfoorid ja liikuvad trepid. Ja kajakad. Vaatasin üles. Persse küll. Loopisin kogu saagi vette tagasi, kus see üksmeelselt heledad kõhud taeva poole keeras. Päikest on vaja, D-vitamiini on vaja, arusaadav. Jätsin paadi koos õngedega järve äärde põõsa varju ja lonkisin õllepurk näpus tagasi koju. Tundsin end idioodina. Läksin poodi, avasin ühe sprotikonservi teise järel, õli valgus mööda lõuga alla ja see piinlik tunne muudkui süvenes. Iga faking suutäiega.
15. juuli
Kaks pudelit rummi ja ma ei tea mitu õllepurki. Kogu eilse päeva ma niisiis jõin. Räimed õlis, ametlikult hallitanud juust, päikesekuivatatud tomatid, tahtejõuetus omas mahlas, masendusetükid skandinaaviapäraselt. Fakklihakaste ja hulgikapsad. Selline hommik. Otsisin ajendit eluga jätkamiseks, aga leidsin vaid lehkavad sokid ja üleeilse T-särgi. Nuusutasin, aevastasin, seejärel tundsin end piisavalt motiveerituna.
Peale rutiinset protseduuri naiste pesuruumis suundusin poodidesse. Kavatsesin end täna üles lüüa. Hügieen, puhtus ja kord, kenad uued riided – see peletab räpase pohmaka koos ängistusega eemale. Tunni aja pärast vaatas mind peeglist midagi noore David Beckhami sarnast. Naeratasime teineteisele põgusalt, kohendasime päikeseprille ning astusime kumbki oma teed. Tundsin, kuidas naiste tähelepanu ettevaatlikult, kuid täiesti vääramatult mulle peale valgus. Ma liikusin nagu mingi Milanos disainitud kärbsepaber, kogu maailma ihar naissugu pilkupidi minu külge liimitud. Naised! Nad ootasid mind kõikides poodides, sirutasid oma graatsilisi käekesi, võtsid sisse kutsuvaid poose. Ihalevate suukestega klaasistunud pilgud jälgisid mind kadedalt, kui mõnda neist poolkogemata puudutasin. Lõpuks, kõikide meelehärmiks, valisin ühe välja. Pikkade blondide juustega pesumodelli. Sasisin ühe käega tema sametisi kiharaid, teisega surusin ta tuharaid pidi endale lähemale. Oi millise aplusega pressisid tema väikesed, nii armsalt kikkis rinnad mulle sisse! Oo, ma tahtsin teda, just teda, täiuslikku naist täiuslikule mehele. Tema merirohelised põhjatud silmad imesid mind endasse nagu kaks uppunud smaragdtähte. Vajusin ta peale. Vajusin, vajusin, see on meie hetk, mõtlesin, ja muudkui vajusin edasi, kuni korraga käis ootamatu raksatus, ma kaotasin tasakaalu ja prantsatasin oma kallimale otsa, riivates kulmuga valusasti üht riiulit. Kuradi kurat, see oli päris terav. Prillidest polnud samuti enam asja. Ja mis kõige ebameeldivam: mu armsaim oli keskelt pooleks murdunud. Vedeles maas, ülemine ots üht-, alumine teistpidi. Kummardusin abitult ta kohale ja mu kulmust langes paks kleepuv verepiisk otse perfektsesse nabaauku. Niipalju siis armastusest.
Mõne minuti pärast olin sündmuskohal tagasi, võitluslik plaaster silmal valendamas. Võtsin kasutamiskõlbmatu modelli ja peitsin ühte proovikabiini. Enne väljumist heitsin tema ülakehale kahetseva pilgu. Solvumisest polnud märkigi, kikkis rinnad olid valmis iga kell jätkama sealt, kus elu vahele segas. Selline „alati valmis” suhtumine. Pole paha. Aga mina ei suutnud. Ei saa minust katkist naist armastavat sotsiaaltöötajat. Tuhat perfektset mannekeeni kahel korrusel silma heitmas, no kuidas sa armud niiviisi invaliidi.
Poole tunni pärast mõistsin, et need naised siin pole siiski need. Olid kuidagi liiga kõvast materjalist, rabedad ja külmad. Kui nad millegi vastu puutusid, käis kõle kolksatus. Jah, nad nägid superhead välja, kui need mõningad peadeta eksemplarid välja arvata, kuid eks nad rohkem vaatamiseks olidki. Voodisse sellise kolakaga ikka ei roni. Armastus eeldab elastsust. Mõlemapoolset.
Hammas oli verel. Imelik, et ma polnud rohkem kui nädala jooksul kordagi seksi peale mõelnud. Kirjutasin selle stressi arvele, mida uus situatsioon minus tekitas. Lasin kiiruga silme eest läbi mõned lahkemad sõbratarid – see ajas mind veelgi rohkem keema. Äkki, nagu välk selgest taevast, sähvatas mu silme ees Tartu maantee sekspoe roosakas plafoon. Lükkasin turritava riistvara vasakusse säärde ja hüppasin ratta selga.
… Siin me nüüd lesime, noored, kaunid, õnnelikud ja aina enam rahuldatud. Lui Vutoon ja Kinky Kim, tema võrratu täispuhutav silikoonarmuke. Ümber voodi löövad meelast tantsu kümned ja kümned aroomiküünla leegid (Jyski nädalapakkumine), mässides meid sumedasse kirepilve. Kimi käsi puhkab sõbralikult mu õlal, kui ma seda siin praegu kirjutan. Vaatan tema armunud silmadesse. Mul pudeneb pastakas peost. Jah, kallis, ka mina tahan veel.
17. juuli
Kõrvuni armunud. Esimest korda elus kohtan naist, kes on valmis mulle tundide viisi anuvalt otsa vaatama. Siiralt, ühegi tagamõtteta, täiesti irooniavabalt. Tema nahk on siidine ja pehme, absoluutselt kortsuvaba, tselluloidikindel. Iga kord, kui mu tundlikud sõrmeotsad üle ta nii uskumatult graatsilise keha liiguvad, tunnen, kuidas minus lööb lõkkele, ei, lausa plahvatab pöörane hormoonide tulevärk. Meie kehad sobivad teineteisega nagu kaks ainuõiget pusletükki. Me armatseme uskumatutes poosides, nautides tema alandliku paindlikkuse täit skaalat. Ükskõik mis mul ka pähe ei tuleks, ükskõik millal, ükskõik millises kohas, absoluutselt kõikidele mu soovidele vastab ta totaalse andumusega. Tal ei saa ealeski küllalt, ent seejuures ei käi ta kunagi peale oma nõudmistega, olles valmis tundide viisi lamama vaikides mu kõrval, jahe käsi ustavalt mu kergelt higisel, hingeldaval kõhul, kuni mu jõuvarud taastuvad ja ihaleek uuesti lahvatab. Tema puhas neitsilik lõhn, tumepruunide juuste igavikuliselt särav läik sunnib mind elus esimest korda tunnistama absoluutse armastuse jalustrabavat jõudu. Ma olen armunud. Põhjalikult, lootusetult, üleni. Armunud nendesse rindadesse, mille kuju on nii vapustav, et tahestahtmata hakkad peast läbi laskma kõikide kuulsate ilukirurgide nimesid. Ent asjata. Minu Kimi hukutavatel tissikestel puuduvad väiksemadki