Oh, ema!
„Ma ei suuda uskuda, kui täiskasvanuna sa mõjud. Uut elu alustamas… pea ainult meeles, et mehed on teiselt planeedilt, ja kõik läheb hästi.”
Ma itsitan. Christian on teisest universumist – kui ema vaid teaks.
„Aitäh, ema.”
Ray ühineb meiega ja naeratab sõbralikult meile mõlemale.
„Sul on see tüdruk nii ilusasti välja tulnud, Carla,” ütleb ta ja ta silmad säravad uhkusest. Ta on nii peen oma mustas kahvaturoosa vestiga smokingis. Mulle tulevad pisarad silma. Oi ei… siiani olen ma suutnud mitte nutma hakata.
„Ja sina hoidsid teda ja aitasid tal täiskasvanuks saada, Ray.” Carla hääl on heldinud.
„Ja ma nautisin igat minutit. Sa oled üks paganama ilus pruut, Annie.” Ray lükkab uuesti põsele libisenud juuksesalgu mu kõrva taha.
„Oh, isa…” Ma surun nuukse alla ja ta kallistab mind oma põgusal ja kohmetul kombel.
„Sinust saab üks paganama hea naine ka,” sosistab ta kähedal häälel.
Kui ta mu lahti laseb, on Christian tagasi.
Ray surub soojalt ta kätt. „Hoia mu tüdrukut hästi, Christian.”
„Kindlasti teen ma seda, Ray. Carla.” Ta noogutab mu kasuisale ja suudleb mu ema põsele.
Pulmakülalised on moodustanud spaleeri, käed üles tõstetud, ning me peaksime nüüd sealt läbi minema.
„Valmis?” ütleb Christian.
„Jah.”
Ta võtab mul käest kinni ja me lähme ülestõstetud käte alt läbi, ning külalised hüüavad õnnitlusi ja viskavad riisi. Me jõuame välja Grace’i ja Carricku juurde, kes meid kordamööda suudlevad ja kallistavad. Grace muutub jälle tundeliseks, kui me rutakalt hüvasti jätame.
Taylor ootab meid Audis. Christian avab mulle ukse, aga ma pööran enne autosse istumist ringi ning viskan oma valgetest ja roosadest roosidest buketi summa kogunenud noorte naiste sekka. Mia hoiab seda võidukalt kõrgel ja naeratab, suu kõrvuni.
Ma poen autosse ning Christian kummardub ja kohendab mu kleidisaba. Kui olen end turvaliselt istuma seadnud, jätab ta rahvahulgaga hüvasti.
Taylor hoiab talle ust lahti. „Palju õnne, sir.”
„Tänan, Taylor,” vastab Christian mu kõrvale istudes.
Pulmakülalised puistavad autole riisi, kui me sõitma hakkame. Christian haarab mu käe ja suudleb sõrmenukke.
„Kas siiamaani on kõik hästi, proua Grey?”
„Siiamaani on kõik lihtsalt suurepärane, härra Grey. Kuhu me sõidame?”
„Sea-Taci,” vastab ta ja naeratab sfinksinaeratust.
Hmm… mis tal kavas on?
Taylor ei sõida lahkuvate lendude terminali, nagu ma oletasin, vaid läbi turvavärava otse lennuväljale. Miks? Siis näen ma Christiani lennukit… Grey Enterprises Holdings, Inc. on kirjutatud lennukikerele suurte siniste tähtedega.
„Ära ütle, et sa jälle firma varandust vääralt kasutad!”
„Oh, loodetavasti mitte, Anastasia.” Christian muigab.
Taylor peatab Audi lennukitrepi juures, tuleb autost välja ja avab Christianile ukse. Nad vestlevad põgusalt ja siis avab Christian mulle ukse – ning selle asemel et mind välja lasta, kummardub ja tõstab mu sülle.
Oo! „Mis sa teed?” kiljun ma.
„Viin su üle ukseläve,” ütleb ta.
„Oo.” Kas seda mitte kodus ei tehta?
Ta kannab mu kergelt trepist üles ja Taylor järgneb mu väikese kohvriga. Ta jätab selle lennuki ukse juurde ja läheb siis Audisse tagasi. Kabiinis istub Christiani piloot Stephan, vorm seljas.
„Tere tulemast pardale, sir. Proua Grey.” Ta naeratab.
Christian paneb mu maha ja surub Stephani kätt. Tema kõrval seisab brünett naine, kes paistab olevat mõni aasta üle kolmekümne. Ka temal on vorm seljas.
„Palju õnne teile mõlemale,” jätkab Stephan.
„Tänan, Stephan. Anastasia, sa oled Stephaniga kohtunud. Ta on täna meie kapten; ja saa tuttavaks, tema on esimene piloot Beighley.”
Naine punastab, kui Christian teda esitleb, ja pilgutab kiiresti silmi. Ma tahaksin silmi pööritada. Jälle üks naine, kes on mu liigailusast-abikaasast võlutud.
„Meeldiv tutvuda,” pahvatab Beighley. Ma naeratan talle sõbralikult. Pealegi – Christian kuulub mulle.
„Kas kõik ettevalmistused on tehtud?” pärib Christian nende käest, ning mina vaatan salongis ringi. Interjööris domineerib hele vahtrapuit ja kreemikas nahk. See näeb kena välja. Veel üks noor naine, samuti vormis, seisab salongi teises otsas – väga ilus brünett.
„Kõik on valmis. Ilm on hea kogu tee Bostonisse.”
„Turbulents?”
„Enne Bostonit mitte. Shannoni kohal on front, mis võib meid natuke kõigutada.”
Shannon? Iirimaa?
„Ahaa,” nendib Cristian. „Noh, ma loodan sel ajal magada.”
Magada?
„Asume teele, sir,” ütleb Stephan. „Me jätame teid nüüd stjuardess Natalia hoolde.” Christian heidab pilgu naise suunas, kortsutab kulmu, ent pöördub siis naeratades Stephani poole.
„Suurepärane,” ütleb ta. Ta võtab mul käest kinni ja juhatab ühele tohututest nahkistmetest. Kokku on neid vist kaksteist.
„Istu,” ütleb ta, võtab pintsaku seljast ja nööbib lahti oma peene hõbedase brokaatvesti. Me istume vastastikku ja meie vahel on väike poleeritud lauake.
„Tere tulemast pardale, sir, ma’am, ja palju õnne.” Natalia seisab meie kõrval ja ulatab meile pokaalid roosa šampanjaga.
„Tänan,” ütleb Christian, naine naeratab meile viisakalt ning läheb tagasi kambüüsi.
„Õnneliku abielu terviseks, Anastasia.” Christian tõstab klaasi ja me lööme kokku. Šampanja on oivaline.
„Bollinger?” küsin ma.
„Seesama.”
„Esimest korda jõin ma seda teetassist.” Ma muigan.
„Ma mäletan seda päeva hästi. Sinu lõpetamine.”
„Kuhu me lendame?” Ma pole suuteline enam kauem oma uudishimu vaos hoidma.
„Shannonisse,” ütleb Christian, silmad erutusest säramas. Ta on nagu väike poiss.
„Iirimaale?” Me lähme Iirimaale!
„Võtame seal kütust,” lisab ta mind kiusates.
„Ja siis?” pinnin ma teda.
Ta naeratab veel laiemalt ja raputab pead.
„Christian!”
„Londonisse,” ütleb ta, vaadates mulle ootavalt otsa ja püüdes mu reaktsiooni hinnata.
Ma ahmin õhku. Oh sa pagan. Ma oletasin, et ehk läheme me New Yorki või Aspenisse või Kariibi mere äärde. Ma ei suuda seda uskuda. Mu eluunistus on olnud Inglismaale minna. Ma põlen õnnest.
„Siis Pariisi.”
Mida?
„Siis Lõuna-Prantsusmaale.”
Oo!
„Ma tean, et sa oled alati unistanud Euroopasse minekust,” ütleb