„Isegi mitte Mrs Robinsoniga?”
Ta turtsatab. „Kallis, ma olen Mrs Robinsoniga igasuguseid asju teinud. Ninnutamine küll nende hulka ei kuulunud.” Ta muigab mulle otsa vaadates ja kissitab siis lõbusa uudishimuga silmi. „Sina oled?”
Ma punastan. „Muidugi.” Noh, sinnapoole…
„Misasja! Kellega?”
Oi ei. Mulle ei meeldi see vestlus.
„Räägi mulle,” käib ta peale.
Ma vaatan oma kokkupõimitud käsi. Ta katab need õrnalt oma käega. Kui ma üles vaatan, ta naeratab.
„Ma tahan teada. Et ma võiksin sellele, kes see iganes oli, kitli peale anda.”
Ma itsitan. „Noh, esimene kord…”
„Esimene kord! Nii et on siis rohkem kui üks sitapea?” uriseb ta.
Ma itsitan jälle. „Miks te nii üllatunud olete, härra Grey?”
Ta kortsutab põgusalt kulmu, tõmbab käega läbi juuste ja vaatab, nagu näeks mind täiesti uues valguses. Ta kehitab õlgu. „Lihtsalt olen, see tähendab – arvestades su kogemuste puudumist.”
Ma punastan. „Selle olen ma tasa teinud, sellest ajast peale, kui ma sind kohtasin.”
„Oled jah.” Ta muigab. „Räägi mulle. Ma tahan teada.”
Ma vaatan ta rahulikesse hallidesse silmadesse, püüdes ära arvata ta meeleolu. Kas ta saab vihaseks või tahab tegelikult ka teada? Ma ei taha, et ta mossitama hakkaks… ta on võimatu, kui ta mossitab.
„Sa tõesti tahad, et ma räägiksin?”
Ta noogutab aeglaselt ja ta huuled kõverduvad lõbustatud, ülbes naeratuses.
„Ma olin mõnda aega koos ema ja Abikaasa Number Kolmega Vegases. Ma olin siis kümnendas klassis. Ta nimi oli Bradley ja ta oli füüsikaklassis mu laboritööde partner.”
„Kui vana sa siis olid?”
„Viisteist.”
„Ja mis ta nüüd teeb?”
„Ma ei tea.”
„Millisesse pessa te jõudsite?”
„Christian!” noomin ma – ja äkki haarab ta mu põlvede ning seejärel pahkluude ümbert kinni ja tõstab mu üles, nii et kukun diivanile. Ta libistab end sujuvalt mu peale, ma olen ta all lõksus ja ta üks jalg on minu jalgade vahel. See on nii ootamatu, et ma kiljatan üllatusest. Ta haarab mu kätest kinni ja tõmbab need pea kohale.
„Nii, see Bradley – kas ta esimesse pessa jõudis?” pomiseb ta, nuuskides mu peal ninaga. Ta surub mu suunurka pehmed suudlused.
„Jah,” pomisen ma ta huulte vastas. Ta keel tungib mu suhu, ja ma alistun ta innukale suudlusele.
„Niimoodi?” sosistab Christian, olles hinge tõmmanud.
„Ei… mitte midagi sellist,” suudan ma öelda, kui kogu veri mu kehas allapoole liigub.
Ta laseb mu lõuast lahti, silitab käega üle mu keha ja liigub tagasi rindade juurde.
„Kas ta seda tegi? Niimoodi puudutas sind?” Ta pöial mudib üle mu rinnanibu, läbi topi, pehmelt, korduvalt, ja nibu kõveneb ta osavast puudutusest.
„Ei.” Ma väänlen ta all.
„Kas ta teise pessa jõudis?” pomiseb ta mulle kõrva. Ta käsi liigub mu ribidele, vöökohalt puusale. Ta võtab mu kõrvanibu hammaste vahele ja sikutab õrnalt.
„Ei,” sosistan ma.
Mulder räägib midagi teleris FBI tagaotsitavatest.
Christian peatub, tõuseb ja vajutab teleri kinni. Ta vaatab alla mulle otsa.
„Aga Joe Schmo5 number kaks? Kas tema sai teisest pesast mööda?”
Ta silmad hõõguvad… vihast? Erutusest? Raske öelda, kummast. Ta tuleb mu kõrvale ja libistab käe mu dressipükstesse.
„Ei,” sosistan ma, lõksus ta iharas pilgus. Christian naeratab kavalalt.
„Tore.” Ta käsi haarab mu häbemest. „Pole pesu, proua Grey. Minu tunnustus.” Ta suudleb mind jälle ja ta sõrmed tegelevad maagiaga, pöial hõõrub mu kliitorit, ahvatleb mind, ja ta torkab oma nimetissõrme oivalise aeglusega mu sisse.
„Me pidime natuke ninnutama,” oigan ma.
Christian jääb paigale. „Ma arvasin, et teemegi seda?”
„Ei. Ilma seksita.”
„Mida?”
„Ilma seksita…”
„Ilma seksita, ah?” Ta tõmbab käe mu pükstest välja. „Näe.” Ta libistab nimetissõrmega üle mu huulte ja ma maitsen oma soolast niiskust. Ta torkab sõrme mulle suhu, korrates seda, mida ta hetk tagasi tegi. Seejärel nihutab ta end mu jalge vahele, ja ta peenis surub vastu mind. Ta tõukab, ühe korra, teise korra, ja veel kord. Ma oigan, kui mu püksid mind just õigest kohast hõõruvad. Ta tõukab veel kord, surudes end kõvasti mu vastu.
„Seda tahad?” pomiseb ta ja liigutab mu vastas rütmiliselt puusi.
„Jah,” oigan ma.
Ta käsi liigub tagasi ja võtab jälle mu nibust kinni ning ta hambad libisevad üle mu lõua. „Kas sa tead, kui kuum sa oled, Ana?” Ta hääl on kähe ja ta peenis mu vastas on muutunud veel kõvemaks. Ma avan suu, et vastata, ega saa sellega hakkama, vaid oigan valjusti. Ta haarab mu alahuule hammaste vahele ja torkab oma keele jälle mulle suhu. Ta laseb mu randme lahti ning mu käsi rändab ahnelt ta õlga mööda üles juustesse, kui ta mind suudleb. Kui ma ta juustest kinni haaran, ta oigab ja tõstab silmad.
„Aa…”
„Kas sulle meeldib, kui ma sind puudutan?” sosistan ma.
Ta kulm kerkib veidi, nagu ei saaks ta küsimusest aru. Ta jääb korraks paigale. „Muidugi mulle meeldib. Mulle meeldib väga, kui sa mind puudutad, Ana. Ma olen nagu näljane pidusöögil, kui rääkida su puudutustest.” Ta hääl on kirest ja siirusest kume.
Püha müristus…
Ta põlvitab mu jalge vahele ja kergitab mind ülespoole, et mu toppi ära võtta. Mul pole selle all midagi. Ta haarab oma särgi alläärest kinni, tirib selle üle pea ja viskab põrandale, tõmbab mu siis endale sülle ja paneb käed mu ristluudele.
„Puuduta mind,” sosistab ta.
Oh taevas… Ma sirutan kõhklevalt käe ja tõmban sõrmeotstega läbi ta rinnakarvade, üle armide. Ta hingab järsult sisse ja ta pupillid laienevad, aga mitte hirmust. See on sensuaalne vastus mu puudutusele. Ta vaatab mind pingsalt, kui mu sõrmed õrnalt üle ta naha liiguvad, enne ühe ja siis teise nibu juurde. Need kõvenevad mu silitusest. Ma suudlen õrnalt ta rinda, ja mu käed liiguvad ta õlgade juurde, ja ma tunnetan oma pihkude all ta tugevate, skulptuursete lihaste piirjooni. Oo… ta on heas vormis.
„Ma tahan sind,” pomiseb ta, ja see annab mu libiidole rohelise tule. Mu sõrmed liiguvad ta juustesse ja tõmbavad ta pea taha, et ulatuksin ta suuni, ja kuumad tulekeeled kerkivad mu kõhus kõrgele. Ta oigab ja lükkab mu diivanile tagasi. Ta ajab end sirgu ja tirib mul püksid jalast, avades samal ajal oma püksiluku.
„Jälle kodus,” sosistab ta ja täidab mind ühe hetkega.
„Aa…” oigan ma ja ta jääb paigale, võttes mu näo käte vahele.
„Ma armastan sind, proua Grey,” pomiseb ta ja hakkab väga aeglaselt, väga õrnalt minuga armatsema, kuni ma lagunen tükkideks, hüüdes ta nime, ja põimin end ta ümber, tahtmata lahti lasta.
MA LÖSUTAN TA RINNAL. Me oleme teleritoa põrandal.
„Tead, me jätsime kolmanda pesa täiesti vahele.” Mu sõrmed liiguvad mööda