Lask. Enne kaja hajumist teine otsa. Raun sai aru küll, kust suunast, aga kuna need teda ei tabanud, ei osanuks ta pakkuda, kumb lasi.
Ta libistas pilgul üle ümbritseva valge. Uus päev oli koitnud taas pilvine. Taevas ning maa olid kõik ühtmoodi valged. Üksikud langevad helbed, märkas naine millegipärast, sädelesid.
Nii tõmmu kuti kui Daniili asukohta lihtsalt ringi vaadates kindlaks teha polnud võimalik. Hetke pärast taipas Raun, et isegi kuningas oli kadunud Naine võttis jalad alla ning nihkus teraselt kuulatades piki puuriita edasi. Lasud ei olnud kindlasti kõlanud otse tema kõrval, nii et kuni tema kedagi ei näe, ei tea tõenäoliselt ka nemad, kust teda otsida. Oleks muidugi toredam, kui nad tõmmu bandiidiga teineteist eksikombel maha ei kõmmutaks.
Miski hakkas otse tema kõrval, teisel pool puuvirna liikuma ning Rauni teadvus lülitus millisekundiga ümber. Riit oli tubli pooleteise meetri pikkustest palgijuppidest. Ümber seda ei tõuka, aga enne, kui sõdur sügavamalt mõelda jõudis, leidis ta end juba poolel teel hunniku otsa kulgevat. Ronimine edenes nagu läbi une, vaba käsi ja jalad ei tahtnud liikuda – ja kui liikuma hakkasid, lennutasid naise lausa välgukiirusel üles. Pinu ülemine serv oli katusealusest tubli meetri jagu madalamal ja sinna üles läbi palkide kedagi lasta polnuks niisama lihtne. Naine heitis vargsusele lootmata nii enda kui relva hooga riida otsa. Rullis end servast eemale, virnapealse suhtelisse turvalisusse, ja tema pöörasuseni teravaks muutunud pilk otsis varjualusest ja selle ümbert teist liikujat.
Too teine muidugi hoidis end riida ligi ja väga vaiksena, nähtamatuna, kuulmatuna. Naine arvestas tõenäosusi: 50:50 et see on sõbralik või vaenulik mees. Muidugi võis ka olla, et mulatt oli vahepeal meelt muutnud, aga selle probleemiga tegeleb ta siis, kui see on vastuvaidlematu reaalsus. Kui see seal puupinu varjus on Daniil, siis…
Kusagilt Rauni alt, riida kõrvalt kostis madalat tumedat ägamist. Tal oli relv laskevalmis ja ta ise end juba jalaga serva suunas tõukamas, kui unioonlane viimaks taipas, et kuuldu inimese hääl nüüd küll ei olnud.
Muidugi. Ta oli unustanud kuninga.
Eemalt hõikas mehehääl: «Sõdur! Uniooni sõdurnaine, ära tulista! Ta andis alla!»
Naine tõmbas paar korda sügavamalt hinge ja kuulatas uuesti kuninga liikumisi. Ei märganud midagi. Mitte et see vaikus vähem ebameeldiv olnuks, aga teise vahetu probleemiga tegeledes: see hõige oli tõmmu kuti kõrge hääle hüütud igatahes. Kui asjad päris pekki ei lähe, võis temast kuninga vastu häda korral abiväge loota.
«Tulge varjualusesse,» hüüdis ta vastu. «Aeglaselt, ja las poiss hoiab käed üleval. Kui ma tal relva näen, lasen mõlemad maha!» Samal ajal roomas ta palgivirna servani ja vaatas alla.
Kedagi polnud, kuid paistsid mõned suured roosad plekid ning vägevad roomamisjäljed.
Tundus, et kuningas oli ka päevaajal vähemalt nii liikumisvõimeline, et end otsese häda eest kõrvale lohistada. Raun otsustas joonelt olukorra täieliku lahenemiseni mitte riida otsast alla tulla ja hoidis kõrvad lahti. Päevaaeg või mitte, ta ei tahtnud sugugi mingi enam kui kahemeetrise lihanäljas hiiglasega maadlema hakata.
Kostis lume kriuksumist. Katuse alt ilmusid nähtavale hallides viltides jalad, nende järel teised sinistes pükstes ja pruunides nahksaabastes. Siis oli juba näha ka poisi punaselapilist ja ilmselgelt pisaratriibulist nägu. Mis ta võis olla, mingi 15–16? 18?
Vähese toidu peal arenetakse aeglasemalt.
Raunist käis läbi kaastundekihvatus. Poisi organism oli kindlasti kiirgusest ja mürkidest solgitud. Noor täiesti pekkis elu.
«Ta andis alla,» sõnas mulatt veel korra. Suurem mees hoidis Daniili sihikul, tolle relv rihmaga selga visatud, aga selgesti ei olnud ta väga hingega asja juures.
«Mine sinna vasakpoolse tugiposti juurde,» käsutas Raun. «Daniil, sina seisa seal, kus oled!» Poiss seisis seal, värisedes külmast ja ilmselt ka šokist. Raun tõmbas veel korra sügavalt hinge, et olla päris rahulik ja kindel.
Sihtis ja vajutas. Tal oli poisist kahju, nii et relv jäi valangu peale.
Ei riski üksiku lasu eksi minemisega.
Nooruk paiskus tagasi, nägu verine sodi, ja kukkus õieti häältki tegemata. Tobe müts pudenes ta peast maha ja Raun nägi, et ta oli tõepoolest blond olnud. Hele juuksekahu tõusis ümber sisselastud näo nagu aupaiste. Naine neelatas. Suus oli vastik maitse.
«Türa!!» röögatas mulatt kõrvalt, pööras oma relva Rauni poole ja jättis liigutuse katki, taibanud, kui lootusetu vastupanu oleks. «Miks sa raisk seda tegid?» lõugas ta hetke pärast edasi, kui Raun tema pihta tuld ei andnud. «Ta andis ju alla?!»
«Ja mida me temaga teinud oleksime?» küsis naine vaikselt. «Ma lasin just ta isa maha – ta oma silme all. Kas sa arvad, et teda oleks võinud veel sõduriks palgata? Annan relva kätte – võta, poiss, kasuta nagu heaks arvad?» Raun kõhkles hetke, ent otsustas riski võtta. Pööras relvaraua bandiidi pealt kõrvale ning lasi kaitseriivi peale. «Viinuks me ta asulasse, oleks ta lihtsalt seal vaikselt ära koristatud, aga seni kulutanuks ilmaasjata toitu ja inimressurssi valvamiseks. Kuigi muidugi,» ta naeratas oma kõhklevat naeratust, mis vaevu hambaid paljastas, «küllap oleksin see siiski ainult mina olnud, kes valvama pidanuks,» lõpetas naine, veel kriipsu jagu laiemalt naeratades. Püüdes pisut meeleolu kergendada.
Aga tõmmu kutt oli ilmselt omaenda piirideni jõudnud ja igasugused rohkem või vähem vaimukad tähendused heljusid tema pealt maha nagu lumehelbed. Ta vangutas pead, lihtsalt vangutas ja vangutas, istus sinnasamma tugiposti kõrvale lumme ja jäi enda ette vahtima. Nägu seda karva, mis tema puhul ilmselt kaame analoogi kandis.
«Kuule! Meil on siin veel üks kuningas kuskil. Ja kärujaam ootab lahtimuukimist,» sõnas Raun nõrgas lootuses tõmmu vend liikuma ergutada, aga bandiit raputas vastuseks ainult pead, tõstis tõrjuvalt käe ja vahtis edasi lund oma jalge ees.
Mõneks ajaks oli naine niisiis omapead.
«Istu siin. Ära liigu!» käskis ta bandiiti, kes ei tundunud kuulavat, aga ka mitte kuhugi minevat. Raun laskis tal olla.
Kuningas, pealegi haavatud, ei ole päevaajal eriline oht ja kärujaam oli olnud vaikne, väga vaikne. Muidugi, ka selge päevavalgus ei tähendanud absoluutset ohutust, aga Raun tundis nüüd igatahes kohustust minna ja vaadata, kuidas valvuriputkas olud on. Bossile ette kanda – oh, pekki, nüüd oli ju tema ise militaarjuht! – ning võibolla Taelale ka midagi öelda, kui asjad tollega päris halvasti olema peaksid. Enne minekut või nii.
Lumi hoonete vahel oli kogu öisest ja hommikusest mäsust üsna segi trambitud, vere- luu- ja liharikas. Raun heitis mööda minnes pilgu ka punahabeme jäänustele – see oli ikka algusest peale mingi kahtlane rõvetseja olnud – ja siis meenus talle tõmmu bandiidi hingeseisund. Selle viimasega arvestades sikutas Raun, ümbrust võimaluse piires silmas pidades, ühe käega laiba verise salli tolle kaeluse vahelt lahti. Riidetükk enam-vähem vaba, sättis naine selle koba peale korjuse nägu katma. Et mulatipoiss ei arvaks, et bandiidid on neile mitte midagi. Kuue jalaga koerad või midagi sinnakanti.
Neil oli hädasti oma poolel tarvis tervet meest, kes relva kasutada oskab.
Siis võttis ta surnu relva, hõikas Katjat ning trampis akna juurde ette kandma.
Tael oli ikka veel süstijärgses unes. Katja oli kuhjanud talle peale kõik, mis vähegi kõlbas, ja teinud ka mingi kuuma vee. Vähemalt oli piiritusekeetja lahti võetud. Keemik-boss oli laskmisest närvis ning kui Raun oli enam-vähem ette kandnud, teatas suurem naine, et olgu, kuna neid on nüüd ainult neli ja Tael õigupoolest arvesse ei tule, tuleb ta ise ka välja ja aitab, nagu oskab.
Kahekesi Taelaga nad nagunii ellu ei jääks.
Sõdur oli sunnitud tunnistama, et selles väites on tubli annus loogikat. Ta oleks küll hoopis meelsamini näinud Katjat turvaliselt putkas istumas, kuni jaam on läbi otsitud, aga argumente selle plaani toetuseks nappis ja paarkümmend minutit hiljem