See võttis mu tummaks. Ka mina neelasin umbes samal ajal tablette, ainult et mingi kahtlase Lasnamäe kuti pärast.
Nezan pani samas vaimus edasi: “Ja ega pearätt sind kaitse. Meil Diyarbakıris juhtus selline asi, et mingid kutid varastasid ühe tüdruku, et ta ära vägistada. Ja panid talle koti pähe, et nägu näha poleks. Siis tuli ühel mõte kott peast võtta ja ta nägi, et see on ta õde.”
“Mis ta tegi?”
“Tappis õe ära ja enda ka.”
Minu arust polnud Nezanil õigus, kui ta väitis, et kurdid ei tunne enda vastu huvi, sest neid oli täis kogu keele- ja ajaloo-geograafia teaduskond (suurepärane võimalus tõlgendada ajalugu poliitiliselt). Ja ühes kurdidega vasakpoolseid türklasi. Ning seetõttu ka automaatide ja kumminuiadega politseinikke, kes iga päev bussiga kohale kärutati ja kes hoone ümbruses valvet pidasid, et noorus ülekäte ei läheks. Oletasin, et arvestades, kui paljudele kurdidele meeldib mägedes kükitada ja Türgi riigi vastu võidelda, mõtleb valitsus neid humanitaarkallakuga teaduskondadesse lastes, et nii on ohutum. Ikka parem kui et nad massiliselt tuumafüüsikuteks õpivad. Aga seegi loogika on üsna vildakas, sest paljud suured revolutsionäärid nagu Lenin olid just pehmete erialade esindajad. Ja kuna parempoolsed parteid esindavad Türgis natsionaliste, on Lenin seal teaduskonnas mõistagi popp.
Ankara Ülikooli progressiivselt meelestatud nooruse silmis seostus demokraatia vasakpoolse liikumise ja selle kõigi varjunditega, alates eurokommunismist ja lõpetades sotsiaaldemokraatiaga. Eks kippus omal ajal ka kapitalistliku lääne noorsugu Nõukogude Liitu ühes selle kommunismiga idealiseerima. Kui ülejäänud ülikoolilinnakus kondasid ringi eduka moega noored, jõlkusid meie majas viimased lõngad. Vahel keerati põhja kurdikeelne muusika ning poisid ja tüdrukud võtsid lauldes-tantsides kätest kinni.
Seekord oli koolihoovi püsti pandud lett, kus olid reas müügil Mao Zedongi, Che Guevara, Marxi ja Lenini šedöövrid.
“Me oleme oma valitsuse vastu,” seletas mulle lahkelt noor türklanna. Õigemini tõlkis tema juttu üks kutt, sest keskmine noor türklane ei kõnele ühtegi keelt peale emakeele.
“Miks?”
“Sest meie valitsus on fašistlik.”
“Mis mõttes? Mida teie fašismi all mõistate?”
Nüüd avaldas poiss oma isiklikku arvamust: “Kui sa liidad natsionalismile rassismi, on tulemuseks fašism. Ja seetõttu juhtub hirmsaid asju. Näiteks eelmisel aastal pussitasid mind natsistid kooli ees.” Ning kergitas oma särki.
“Miks?”
“Sest ma olen anarhist.”
“Kuidas nad sellest aru saavad?”
“Välimusest. Mul on kõrvarõngas. Ja habe.”
“Ma mõtlesin, et moslemid käivadki habemega ringi.”
“Jah, aga mul on teistsugune habe. Euroopalik.”
“Aga miks siin see asi nii hull on?”
“Sest see on Türgi, Lähis-Ida. See on metsik kant. Ja Türgil ongi kombeks tappa. Sa ei kujuta ette, kui palju ta tapnud on. Kurde, armeenlasi.”
“Näiteks mina olen armeenlane,” salgasin ma oma ema maha.
“Mis asja?! Kes?!”
Küllap nägi ta esimest korda elus oma silmaga müütilist armeenlast. Nagu ka Armeenia armeenlane pole kunagi näinud türklast. Mistõttu stereotüübid nii visalt püsivadki. Vaenlast, kellel pole nägu, on ju palju kergem vihata. Mis on iseenesest suur lollus, sest tegelikult pole ühtegi põhjust, miks ei peaks armeenlased ja türklased omavahel ilusasti läbi saama.
“Kas sa ise oled türklane?”
“Jah, ja mu isa on just selline hull natsionalist.”
“Mida ta arvab sinu tegemistest?”
“Ta ei tea neist õnneks midagi. Kuigi ma olen sel teemal isegi artikleid kirjutanud!”
“Kas sa saad sellelt tüdrukult küsida, miks ta neid raamatuid müüb?”
“Ta ütleb, et on vasakpoolne ja võitleb fašismi vastu.”
“Ahhaa…”
“Ja tema suurimad iidolid on Lenin ja Stalin.”
Sel hetkel mõtlesin, et lasin midagi kõrvust mööda: “Kuidas, palun?”
“Lenin ja Stalin,” kordas poiss. Tüdruk tema kõrval naeratas, ise näost särades.
“Mida kuradit nad teile ajalootunnis räägivad?” küsisin ma koju jõudes toanaabrilt Bestelt. “Mis juhtus?” ehmus too. Lehvitasin ta nina all vasakpoolset ajakirja, mille kaanel ilutses Marxi habe. “Ma läksin kooli. Ja seal nad müüvad oma raamatuid ja räägivad vasakpoolsusest. Ma siis küsisin, et mis värk sellega on. Ja üks tüdruk ütles, et ta on fašismi vastu ning tema iidolid on Lenin ja Stalin! Kas te üldse teate, kes oli Stalin? See on sisuliselt sama mis Hitler. Ja selliste pärast passivad meil kooli värava taga automaatidega mehed?” “Ma arvan, et siin ei räägitagi koolis neist asjust,” püüdis Beste asja pehmendada ja pakkus mulle baklavad teega.
Hea usk ja halvad inimesed
Islam – Püha Koraani järgiv monoteistlik religioon, mis tekkis 7. sajandil Araabia poolsaarel, kui püha ingel Gaabriel oli Koraani prohvet Muhamedile dikteerinud. Kuna islam levis väga suurel areaalil, ei saa kõnelda ühtsest islamimaailmast, nagu ka ei saa rääkida ühtsest kristlikust kogukonnast. Islami sees valitseb mitu erinevat suunda, millest peamisi esindavad sunniidid ja šiiidid. Kuigi aeg-ajalt islamit ja kristlust vastandatakse, on neil siiski tugev ühisosa ja ühised juured. Islam on aabrahamlik religioon nagu kristluski ning näiteks Aadam on nii Vana Testamendi kui Koraani järgi esimene prohvet, samuti esinevad islamis prohvetitena Aabraham, Mooses ja Jeesus.
“Kas sina pead seal ka rätikut kandma?” küsisid sõbrad Eestis, kui ütlesin neile, et sõidan Türki. Kortsutasin pahaselt kulmu ning pidasin neile maha pika ja tüütu loengu Türgi ajaloost. Sellest, kuidas 1918. aastani domineerisid Türgis sultanimeelsed jõud, ja sellest, kuidas 1919. aastal tekkis rahvusriigimeelne liikumine, sest tulevane Türgi Vabariigi rajaja Mustafa Kemal kutsus kokku põrandaaluse rahvuslike jõudude kongressi. Ning kuidas Kemal Atatürk kuulutas 1923. aastal Türgi vabariigiks ning uuendas selle poliitilist süsteemi, haridust ja kultuuri, kuid mis kõige tähtsam, lahutas 1924. aastal religiooni riigist, mistõttu ei tohi tänapäeval näiteks Türgi ülikoolides pearätti kanda. (“Pisut mõtlemisainest prantsuse moslemitele,” hüüdsin dramaatiliselt silmi pööritades, ent oodatud efekt jäi tulemata.) Ning kuigi Türgis võib täheldada hetkel kahte suuremat voolu: moderniseerimist pooldavat ja konservatiivset, pole usk valdavalt sunniitlikule Türgile sugugi nii eluliselt tähtis kui enamikule islamimaadest, näiteks sunniitlikele saudidele või šiiitlikele iraanlastele.
Laivis rääkisin seda kõike veelgi pikemalt ja tüütumalt ning suurem osa publikust kippus juba viie minuti jooksul käru pealt maha kukkuma. “Mis nende pearättidega siis ikkagi toimub?” küsis üks mees haigutades, kui oma epistli lõpetasin. “Ei midagi. Lihtsalt seksikas moeelement,” vastasin mina tigedalt, teadmata, kui lähedal olin sel hetkel mingis mõttes tõele. Ja mis siin salata, kui pisut järele mõtlesin, ei suutnud ma sõpradele pearätikute kinnisideed isegi pahaks panna, sest olin sama asja juba korra läbi teinud. Kui läksin aastaid tagasi kristlikusse Armeeniasse, tundsid ka tookord inimesed muret, kuidas ma seal “kaltsupeade” keskel hakkama saan.
Pole siis ime, et kui jõudsin Türki, olin esimese hooga rabatud, kui palju on seal tegelikult pearätiga