Türgi keele tunnid olid hariduslikus mõttes viimane ajaraisk. Küll aga kohtas seal inimesi. Uiguur Mihrigül, korealane Ku. Viis palestiina poissi, kelle igapäevasesse garderoobi kuulusid must kostüüm, nokkmüts ja valged tossud. Ning Saudi Araabiast pärit türklane Omar. Heleda naise ilmumine klassiruumi pööras tema maailma põhjalikult pea peale. Ja hele naine ma olin. “Dirty blond,” tõlkis kursavend Emre mu kastanpruuni juuksevärvi inglise keelde. Omar vaatas mind niiskete silmadega ja küsis, kas ma islami kohta olen lugenud. “You should definitely read about it,” lisas ta. “Kas sa kristluse kohta tead midagi?” küsisin mina vastu ja lisasin sama targalt: “You should definitely read about it.” Tõsimeelse kristlase teesklemine aitas mind üldse igas eluolukorras. “Sa jood!” hüüatas ehmunud saudi. “Loomulikult. Alkoholil on tähtis koht kristlikus jumalateenistuseski,” vastasin mina. Nagu oleks pidev tinapanemine kristliku kultuuri lahutamatu osa.
Neljandas tunnis õppisime tegusõnade pööramist. Esialgu läks käiku sõna “kartma”. Mina kartsin pimedust ja uiguur koeri. Ku kartis Põhja-Koread ja vaesust. Palestiinlastel tegi keegi otsa lahti ja ütles, et kardab Allahit. Mispeale selgus, et Allahit kardavad ka kõik ülejäänud neli palestiinlast. Samuti Omar.
“Aga kas sa oma vanemaid üldse ei karda?” kukkusin ma norima. Pika pinnimise peale tuli välja, et kardab ka neid. Ja madusid.
Järgmine sõna oli “vihkama”. Õpetaja vihkas George Bushi: “Ben George Bush’tan nefret ediyorum.” Ku vihkas Põhja-Koread. Palestiinlased nagu üks mees Iisraeli. Üks oli vist enda meelest jube originaalne ja ütles, et vihkab Ariel Sharoni2. Mina pigistasin sõnastikust hädaga lause: “Nefret etmek çözüm yok.” Ehk siis: “Vihkama lahendus ei ole.” Palestiinlased vaatasid mind mõistmatu näoga.
Keelekursuseid alustasime Erasmuse tudengitest kolmekesi: mina, makedoonlane Mihail ja sloveenlane Miro. Kursused tähendasid viis päeva nädalas neli tundi päevas türgi keele grammatikat. Miša loobus juba pärast teist tundi ja läks keeltekooli kõrval asuvasse baari ettekandjaks. Mina pidasin vastu kaks nädalat, Miro kaks ja pool. “Mõttetu aja raiskamine,” ütles ta, kui uurisin, miks ta alla andis.
Niipea, kui pääsesime hommikul kell kaheksa ärkamisest, läks lahti üks lõputu joomine ja trall. “Kas sa siis ei tea, et Erasmuse vahetusprogramm on seksturismi üks alavorme,” õelutses vana kursavend Sten. Mina naersin, sest arvasin, et poiss sai hea naljaga maha. Kohapeal selgus, et Stenil oli õigus.
Kohalik erasmuslaste kogukond koosnes portugallastest ja poolakatest, ühest leedukast, sloveenlasest ja makedoonlasest ning tervest karjast türklastest, kes tiirlesid välistudengite ümber nagu satelliidid ümber Maa. Üldiselt ma erasmuslaste pidudele kuigi sageli ei sattunud. Seda enam, et peod olid kõik lootusetult ühte nägu. Enamasti voolas ojadena õlut, poisid lõbustasid end üksteisele otsa hüppamisega ja röökisid armeenia pagulaste võsukestest koosneva bändi System of a Down saatel: “I don’t think you trust in my self-righteous suicide!” Sealjuures tegid seda ühest suust ka kõik noored türklased.
“Kas System of a Down on siin popp või?” uurisin ühelt klemmilt enda kõrval.
“Vägagi. Kõik kuulavad neid. Aga nemad vihkavad meid.”
Vaatasin teda imestunult.
“Nad on meie kohta igasugu hirmsaid asju rääkinud, solvavaid. Sest me oleme türklased.”
“Ee… Kus?”
“Nad tegid meist selle filmi3.”
“Ja sa oled seda näinud?”
“Ei, aga…”
Olin liiga purjus, et lõpuni kuulata ja põhjalikumat selgitustööd teha, ning lahmisin lihtsalt vastu: “Aga mina olen. Ära usu kõike, mida sa siin kuuled. See on teie riigi tsensuur ja ajupesu.”
“Aga…”
“Mina elan Euroopas. Ja loen Euroopa ajakirju. Teil on iga nurga peal tsensuur. Ma kuulen siin kogu aeg asju, mis ei vasta absoluutselt tõele.”
Üllataval kombel jäi poiss vakka ja noogutas nõusolevalt.
“Mis su nimi on?”
“Brigitta. Ja sinu?”
“Ilgaz.”
Tüüp tundus kahjutu. Selline sada protsenti gei. Seepärast julgesin ka üsna familiaarne olla.
“Millega tegeled?”
Ja kus nüüd läks lahti! Töötab Gazi4 Ülikoolis ajalooõppejõuna, aga see ei meeldi talle üldse. Tegelikult on ta DJ, “dei-džai”. Elektro ja värk. Kas ma Tiestot tean? Oh, that’s my girl! Ja üldse on ta hingelt täiesti eurooplane. Ei salli Türgi valitsust. Tahaks hoopis Euroopasse kolida. Näiteks Pennsylvaniasse. Vabandust, kuhu? Pennsylvaniasse, Euroopasse. Ja-jah, sinna ta saaks kergesti viisa. Aga kas eestlased narkot teevad? Mida nimelt? Hapet teevad? Ei tea, mõned vist teevad… Yeah, that’s my girl!
Sel hetkel panin tähele, et minu uus geisõber liibub mulle kuidagi väga ebageilikult ligi. Pardon, arkadaş5, ma lähen nüüd uue õlle järele. Ja läksingi kööki peitu.
Köögist tulles liibus see arkadašš juba vastu portugallast. “I love you! You’re my kardeş6! I want to fuck you!” Portugallane naeratas õndsalt ja liibus vastu. Aga tema liibus eranditult kõigi vastu. “Why do you want to fuck him?” otsustasin asjasse selgust tuua. “Are you gay?” – “Gay?! No! I’m not gay! I like boobs! Big boobies! Girls! Like you!” – “I’m married,” vibutasin mina meestesumma ees oma kätt. Sõrmes polnud mul muidugi abielusõrmus, vaid mingi suvaline hõbejunn. Poiste nägudest peegeldus hämming. Lõpuks tegi üks paksuke Cem märkuse, kas abielusõrmus ei peaks olema vasakus käes. “Nono-no, this is the Estonian way,” vastasin ma tähtsalt. Ja seda vabandust sai, muide, igal elujuhtumil kasutada.
Järgmisel hommikul taarusin ma, koletu viina- ja suitsuhais üle pea ja ise rohkem surnud kui elus, kohtuma verinoore kursavenna Caniga, kes tahtis mulle kangesti kohalikku raamatukogu näidata. “Jah, ka mulle meeldib vahel alkohoolseid jooke tarbida,” püüdis Can viisakalt naise au säilitada. “Näiteks head veini. Või viskit.” “See oli pisut teistsugune tarbimine,” vastasin mina.
“Natsionalism on sama mis patriotism.”
Mustafa Kemal Atatürk (1881–1938) – Türgi Vabariigi rajaja, kes töötas türklaste jaoks välja uue ideoloogia. Selle keskseteks ideedeks olid vabariiklus, mis tõi kaasa sultanaadi kaotamise, ja sekularism, mis tähendas usuinstitutsioonide eraldamist riigist. Samuti keele türgistamine, natsionalism ja populism, mille kohaselt on kõik Türgi elanikud 1924. aasta põhiseaduse järgi türklased, hoolimata religioonist või rassist. Kuigi Atatürk päästis pärast Osmani impeeriumi kokkuvarisemist Türgi lagunemisest ja tema ideed on jätkuvalt kaasaegse Türgi Vabariigi aluseks, on kõlanud ka seisukoht, et tema natsionalism ja rahvusriigipõhine mõtlemine on tänapäeva geopoliitilises maailmas ajast ja arust.
Kurdid – Indoeuroopa päritolu indoiraani keelkonda kuuluv rahvas Ees-Aasias, kellel puudub oma riik ning kes elavad peamiselt Türgi, Iraani, Süüria, Iraagi, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani territooriumil. Enamik kurdidest on sunniidid, kuid leidub ka šiiite, kristlasi ja jeziide. Kurdide eellasteks peetakse meedlasi, keda on esimest korda mainitud 9. sajandil eKr Assüüria allikais. Türgi elanikkonnast moodustavad kurdid väidetavalt umbes 18 protsenti ehk ligikaudu 14 miljonit. Kuigi kurdidel pole oma riiki, on nad säilitanud rahvusliku eripära, traditsioonid ja kultuuri.
Just sellise lausega sai maha kursavend Emre, kui olin talle tagasihoidlikult oma arvamust avaldanud, et natsionalismis pole midagi toredat, ning lisanud, et Eestis ei kuulu enda natsionalistiks nimetamine hea tooni juurde. Muide, ükskord, kui seletasin talle oma eesti, läti ja armeenia hübriididentiteedi olemust, soovitas ta mul türklaseks hakata. Mõtlesin alul, et poiss teeb nalja. Siis sain aru, et tal on tõsi taga. “Atatürgi järgi pole türklane etniline kuuluvus. Türklane võib olla igaüks, kes võtab