Anton Hansen Tammsaare (30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik. Peateoseks peetakse romaanipentaloogiat “Tõde ja õigus”, kuid lisaks sellele kuuluvad Eesti kirjandusklassikasse kindlasti ka mitmed teised tema teosed nagu “Kõrboja peremees” (1922), “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939) ja “Ma armastasin sakslast” (1935). Tema sulest on pärit näidendid “Juudit” (1921) ja “Kuningal on külm” (1936). Lisaks romaanidele on Tammsaare kirjutanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid, millest ilmusid kogud “Sõjamõtted” (1919) ja “Sic transit…”(1924), essee “Keelest ja luulest” (1915) ning ülevaateteos “Hiina ja hiinlane” (1938) ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui ka publitsistikat. Anton Hansen Tammsaare teoseid on tõlgitud saksa, vene, prantsuse, läti, ungari, soome, rootsi, hollandi, leedu, tšehhi, slovaki, poola, inglise, bulgaaria, armeenia, esperanto jt. keeltesse. Esimesed tööd avaldas ta A. Hanseni nime all, kirjanikunime A. H. Tammsaare võttis kasutusele 1902. aastast.
Oma nukra ja iroonilise realismiga on jätnud Tammsaare püsiva jälje Eesti kirjanduslukku.
I
I
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatanud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.
Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõi mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.
“Seal ta ongi, see Vargamäe,” lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. “Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrge mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.”
Niipalju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.
Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätte neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.
Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne vana männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi omad päevad lõpetama.
Millegipärast kiskus noore naise süda valusalt rinnas kokku. Valu ulatas nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.
Jah, kunagi poleks ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta ikka kodu all mõistnud põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama.
Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda isakodus näinud sündivat ja kasvavat – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.
Ja äkki tuli tal meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelikult oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et iseend toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene.
Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugedest ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.
“Astu aga astu,” sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, “saame ehk päikseveeruks koju.”
“Kas jõuame,” kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna “kodu” tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.
Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmukihk ja ta hirnahtas.
“Tunneb kodu lähedust,” arvas mees.
“Nojah, tema käib juba mitmet-setmet korda seda teed,” lausus naine. Endal oli tal aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnahtamises kustus nagu tükk naise senisest elust.
Natukene maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele paistis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kusagil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.
“Mis selle talu nimi on?” küsis naine.
“See on Aaseme,” vastas mees. “Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamägi ise nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.”
Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.
“Kuhu see teine tee viib?” küsis naine.
“Sooväljale,” vastas mees. “See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.”
Jõuti sohu. Mõlemil pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mädanud aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, mille pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal, kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelisus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.
“Siia võib uppuda!” hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. “Murrab vankri ja hobuse jalad.”
“Küllap peavad vastu,” ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje oma käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. “Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,” õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: “Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju, kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.”
“Kui vankrigagi läbi saaks,” arvas naine.
Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.
“Päiksetera on kadund,” ütles naine, kui jõudsid mäele, kus avanes silmapiir.
“Jah, veeres enne, kui koju saime,” vastas mees.
Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.
Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremais päevades. Kodus karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.
Sauna eit ja taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu