„Magnust või?” imestas Simon. Raphael ja Magnus olid mõlemad surematud, mõlemad elasid New Yorgis ja seisid mõlemad oma allilmlaste harus üsna väljapaistval kohal. Sellegipoolest polnud talle kordagi pähe tulnud mõtet, kuidas või kui hästi nood kaks võiksid teineteist tunda.
Raphael ei vaevunud Simoni küsimusele vastama. „Nightshade nõustus saatma mind enda asemel esindajaks, kuid Maureen ei tea seda. Niisiis lähen ma Alicantesse ja võtan osa nõukogu suurest istungist, aga tahan, et sina tuleksid minuga kaasa.”
„Miks?”
„Sellepärast et varjukütid ei usalda mind eriti,” vastas Raphael keerutamata. „Sind nad usaldavad. Iseäranis New Yorgi nefilimid. No vaata ennast. Sa kannad kaelas Isabelle Lightwoodi ripatsit. Nad teavad, et oled varjuküttidega lähedasem kui Öö Lastega. Nad usuvad, kui ütled, et Maureen on rikkunud Ühismeele lepet ning tema tegutsemisele tuleb piir panna.”
„Justament,” ütles Simon. „Nad usaldavad mind.” Raphael vaatas talle suurte süütute silmadega otsa. „Ja praegu pole asi üldse selles, nagu kardaksid klanni teada saavat, et sina Maureeni üles andsid, sest tüdruk meeldib kõigile ja nad kargaksid sulle nagu üks mees kõri kallale.”
„Sina tunned inkvisiitori lapsi,” vastas Raphael. „Võid anda oma tunnistuse otse temale.”
„Igatahes,” ütles Simon. „Klannile ei lähe ju kõige vähematki korda, et kitusin nende kuninganna peale ja lasksin ta tappa. Olen kindel, et pärast naasmist on mu elu lausa lust ja lillepidu.”
Raphael kehitas õlgu. „Minulgi on siin oma toetajad,” lausus ta. „Keegi pidi mind siia sisse laskma. Kui Maureeniga on asjad ühel pool, võime arvatavasti New Yorki tagasi pöörduda, ilma et peaksime kartma eriti hulle tagajärgi.”
„Eriti hulle tagajärgi.” Simon turtsatas. „Oskad sina ikka kenasti julgustada.”
„Siin varitseb sind niikuinii hädaoht,” ütles Raphael. „Kui sul ei oleks libahundist kaitsjat või varjuküttidest sõpru, puhkaksid juba ammuilma igavest und. Kui sa ei soovi tulla koos minuga Alicantesse, jätan su rõõmuga siia puuri – ole siis pealegi Maureeni mänguasi. Mina pakun sulle võimalust ühineda Klaaslinnas olevate sõpradega. Catarina Loss ootab all, et teha meile portaal. Valik on sinu.”
Raphael nõjatus tahapoole, üks jalg konksu tõmmatud, käsi lõdvalt üle põlve rippumas, nagu istuks ta mõnusasti pargis. Tema taga eristas Simon läbi puurivarbade teise vampiiri siluetti: ukse juures seisis tumedajuukseline vampiiripiiga, kelle nägu jäi varju. Too tüdruk oligi lasknud Raphaeli sisse, oletas Simon. Tema mõtted läksid Jordanile. Sinu libahundist kaitsja. Kogu see klannide ja huvide vastasseis ning ennekõike Maureeni mõrvarlik verejanu ja tapakihk oli siiski liiga ränk koorem, et seda võinuks veeretada Jordani õlgadele.
„Pole vist eriti suurt valikut või mis?” lausus Simon.
Raphael naeratas. „Ei, Valguses Kõndija. Valikut pole õieti ollagi.”
Kui Clary viimati siin viibis, oli Ühismeele hall olnud peaaegu hävitatud – selle kristallist katus oli kildudeks purustatud, marmorpõrandad pragunenud, keskel olev purskkaev kuiv.
Tüdruk pidi tunnistama, et varjukütid olid selle taastamiseks muljetavaldavalt palju ära teinud. Katus oli jälle ühes tükis, kuldsetest soontest kirjatud marmorpõrand puhas ja sile. Pea kohal kummusid võlvkaared ning läbi katuse sisse särav valgus tõstis esile nendesse raiutud ruunid. Saali keskel oleva purskkaevu merineitsi kuju säras hilise pärastlõuna päikeses, mis oli andnud veele pronksikarva varjundi.
„Kui oled saanud endale esimese päris relva, on kombeks tulla siia ning õnnistada mõõka purskkaevu vees,” ütles Jace. „Varjukütid on teinud seda juba paljude põlvkondade vältel.” Ta liikus tuhmkuldse valguse vihus edasi ning jäi seisma purskkaevu ääres. Claryle meenus unenägu, milles ta oli Jace’iga siin tantsinud. Noormees vaatas üle õla tagasi ja viipas, et tüdruk lähemale astuks. „Tule siia.”
Clary läks ligemale ja jäi seisma poisi kõrval. Purskkaevu keskel olevat kuju, merineitsit katsid üksteisega osaliselt kattuvad pronksist ja vasest soomused, millel rohetas oksiidikiht. Merineitsi hoidis käes kannu, millest voolas vett, ja tema näole oli tardunud sõdalase naeratus.
„Pane mõõk purskkaevu ja korda minu järel,” ütles Jace. „Vabastagu selle purskkaevu vesi mõõgatera kõigest halvast. Pühitsegu see ainuüksi minule. Lasku mul tarvitada seda ainult õiguse nimel. Lubagu mul tõsta seda tõe nimel. Saagu minust seda mõõka kasutades tubli Idrise sõdalane. Kaitsku see mõõk mind, et saaksin naasta siinse purskkaevu juurde ning metalli uuesti pühitseda. Razieli nimel.”
Clary torkas mõõga vette ning kordas sõnu, mida Jace ees ütles. Vesi virdas ja sillerdas mõõga ümber ning Clary silme ette kerkisid teine purskkaev, teine paik ning Sebastian, kes istus tema selja taga ja vaatas Clary moonutatud peegelpilti. Sul on tume süda, Valentine’i tütar.
„Hästi,” ütles Jace. Clary tundis randmel tema kätt; purskkaevust pritsis üles vett ning poisi puudutus oli jahe ja märg. Jace tõmbas tema käe koos mõõgaga veest välja ja laskis selle lahti, et tüdruk saaks tõsta relva kõrgele. Päike oli nüüd vajunud madalamale, aga valgust oli ikka veel piisavalt, et panna kiiskama tera keskel kulgev obsidiaanist tähtede rida. „Anna nüüd mõõgale nimi.”
„Heosphoros,” lausus tüdruk, torkas mõõga tagasi tuppe ning kinnitas tupe vööle. „Koidutooja.”
Jace mühatas naerda, kummardus ja suudles tüdrukut kergelt suunurgale. „Peaksin su nüüd koju saatma…” Poiss ajas end sirgu.
„Sa oled mõelnud tema peale,” ütles Clary.
„Äkki täpsustad pisut,” vastas Jace, kuid neiu kahtlustas, et noormees teab, mida ta öelda tahtis.
„Sebastianile,” selgitas Clary. „Arvan, et mõtled temale rohkem kui tavaliselt. Ja miski teeb sulle muret. Mis see on?”
„Muretsemiseks on põhjust palju.” Jace hakkas kõndima Claryst eemale, seades sammud üle saali marmorist põranda sinnapoole, kus suure ukse mõlemad pooled olid lahti lükatud. Clary järgnes talle ning astus Ingli väljakule viiva trepi laiale platvormile. Taevas oli hakanud tumenema, nüüd oli see koobaltsinine, mereklaasi karva.
„Ära tee seda,” ütles Clary. „Ära tõmbu endasse.”
„Ma ei kavatsenudki seda teha.” Jace hingas kähedalt välja. „Selles ei ole lihtsalt midagi uut. Jah, ma mõtlen tema peale. Mõtlen tema peale kogu aeg. Ma ei taha talle mõelda. Ma ei suuda seletada seda kellegi peale sinu, sest sina olid seal. Tundsin ju, nagu oleksin temaga üks, ja kui räägid mulle nüüd, mida Sebastian on teinud – et ta jättis Amatise tuppa selle karbi –, siis tean ma täpselt, miks. Ja ma ei taha seda teada.”
„Jace…”
„Ära tule mulle ütlema, et minul ei ole temaga midagi ühist,” ütles poiss. „On küll. Oleme ühe isa kasvatatud – me mõlemad saime nautida tema erilisi haridusmeetodeid. Me räägime ühtesid ja samu keeli. Õppisime ühesuguseid võitlusvõtteid. Meisse sisendati ühesuguseid moraalinorme. Lemmikloomadki olid meil sarnased. Sellele tuli muidugi lõpp. Kui sain kümneseks, muutus kõik, aga lapsepõlves laotud vundament jääb sinuga kogu eluks. Mõnikord mõtlen, kas pole just mina selles kõiges süüdi.”
See ehmatas Claryt. „Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda. Sebastianiga koos olles ei teinud sa ju midagi vabatahtlikult…”
„Ma nautisin seda,” lausus Jace ning tema häälel oli kare alatoon, nagu oleks see tõdemus kraapinud teda liivapaberiga. „Sebastian on tark, seda küll, aga tema mõtlemises on lünki; leidub asju, mida ta ei jaga – neil puhkudel aitasin teda. Istusime koos, arutasime, kuidas kogu maailma tuhaks põletada, ja see oli