Oleg peatus keset koolalonksu. „Rob?”
„Jah.”
„Rob Halford?”
„Just. Tema roadie ostis sama tüübi käest, kelle käest mina nüüd hangin. Sul nutsu on?”
Ma ütlesin seda sellise kerglusega ja enesestmõistetavusega, et tõsises pilgus, millega ta mind vaatas, polnud kahtluse raasugi. „Rob Halford tõmbab ice’i?”
Ta ladus välja need viissada, mida palusin. Ma käskisin tal oodata, tõusin ja lahkusin. Vaterlandi silla suunas. Varsti jõudsin tema vaateulatusest välja, paremale, üle tee ja kolmsada meetrit Oslo keskraudteejaamani. Arvates, et ma ei näe enam kunagi Oleg fakking Fauket. Alles siis, kui ma istusin perrooni all tunnelis, piip suus, sain aru, et me ei olnud veel teineteisega valmis. Mitte sinnapoolegi. Ta seisis mu ees, sõnagi lausumata. Toetas selja vastu seina ja libises mu kõrvale istuma. Sirutas käe välja. Andsin talle piibu. Ta tõmbas kopsudesse. Köhis. Ja sirutas välja teise käe. „Vahetusraha.”
Tiim Gusto ja Oleg oli sündinud. Iga päev, kui ta oli Claes Ohlsoni laos oma suvetööga valmis, liikusime me Oslo kesklinna, parkidesse, ujusime Middelalderparkeni räpases vees ja vaatasime pealt, kuidas nad ehitasid ooperiteatri ümber uut linnaosa.
Rääkisime teineteisele kõigest, mida tahtsime teha ja kelleks saada, kohtadest, kuhu soovisime minna, ja suitsetasime ja tõmbasime ninna kõike, mida tema suvetöö raha eest osta saime.
Ma rääkisin talle oma kasuperekonnast, et isa oli mu välja visanud, kuna kasuema oli mulle külge löönud. Ja sina, Oleg, rääkisid mulle ühest tüübist, kellega su ema koos oli olnud, mendist nimega Harry, kes, väitsid sa, oli top-notch 2 . Keda sa võisid usaldada. Kuid et midagi oli viltu läinud. Kõigepealt tema ja ema vahel. Ja et teid oli segatud ühte mõrvaloosse, mida ta uuris. Ja et siis olidki sa emaga Amsterdami sõitnud. Ma ütlesin, et tüüp oli kindlasti top-notch, aga et see oli veidi kulunud väljend. Ja sina ütlesid, et föking on veel kulunum, ja kas keegi oli mulle üldse öelnud, et seda kutsutakse hoopis fökking, ja et isegi see on nagu lapsik. Ja et miks ma räägin sellist ülepingutatud cockney norra keelt, ma ei olnud ju isegi Ida-Oslost pärit. Mina vastasin, et liialdamine on minu põhimõte, et asja mõte selles ongi, et föking on nii ülepingutatud, et tundub õige. Ja Oleg vaatas mind ja ütles, et ma hoopis ise olin nii vale, et muutusin õigeks. Ja päike paistis ja ma mõtlesin, et see on kõige ilusam, mida keegi minu kohta öelnud on.
Fuukisime nalja pärast Karl Johanil raha, mina ärastasin Raekoja platsil rula ja vahetasin selle pool tundi hiljem Jernbanetorgetil spiidi vastu. Sõitsime laevaga Hovedøyale, suplesime ja pommisime õlut. Paar naisterahvast kutsusid mu oma isa paati ja sina veel hüppasid masti otsast alla, kukkudes napilt laevatekist mööda. Sõitsime trammiga Ekbergi, et näha päikeseloojangut. Oli Norway Cup ja üks kurb jalgpallitreener vaatas mind ja ma ütlesin, et võin tal tuhande eest suhu võtta. Ta plekkis raha välja ja ma ootasin, kuni tal olid püksid rebadel, enne kui jooksu pistsin. Ja sa rääkisid hiljem, et ta oli näinud totaalselt kuu pealt kukkunud välja ja oli pöördunud sinu poole, otsekui paludes sul töö lõpetada. Džiisass kuidas me naerisme!
See suvi ei saanud kunagi otsa. Kuid lõpuks siiski sai. Kulutasime su viimase palga rohelise peale, puhudes seda kahvatu ja lageda öötaeva poole. Sa ütlesid, et lähed kooli tagasi, saad paremaid hinded ja lähed juurat õppima, nagu su emagi. Ja et pärast lähed sa föking politseikooli. Naersime, nii et pisarad tulid silma.
Kuid kui kool algas, nägin ma sind vähem. Ja siis veel vähem.
Sina elasid ülal Holmenkollåsenis oma ema juures, minu ajutine elukoht oli ühe bändi prooviruumides, neil polnud selle vastu midagi, kuni ma nende varustusel silma peal pidasin ja hoidsin eemale, kui nad harjutasid, nii et ma lõin su peale juba käega, mõtlesin, et sa olid tagasi oma turvalises normaalses elus. Ja umbes samal ajal ma hakkasingi narkoga äritsema.
See juhtus tegelikult täiesti juhuslikult. Olin ühe naise tagant, kelle juures ööbisin, raha pihta pannud. Läksin siis Oslo S-i ja küsisin, ega Tutul rohkem ice’i pole. Tutu kokutas hirmsalt ja oli Odini, kes oli Alnabru Los Loboste juht, ori. Ta oli oma nime saanud selle järgi, kui Odinil tuli kord pesta puhtaks kohvritäis narkoraha ja ta saatis Tutu ühte Itaalia kihlveokontorisse, et too paneks kogu raha jalgpallimatšile, mis oli Odini teadmist mööda kokkuleppemäng, kodumeeskond pidi võitma 2:0. Odin oli Tutule õpetanud, kuidas öelda two-nill, kuid Tutu oli nii närvis ja kokutas luugi ees seistes nii palju, et vahendaja kuulis vaid tu-tu ja märkis talongile 2:2. Kümme minutit enn lõppu juhtiski kodu-meeskond 2:0 ning kõik olid rahul. Peale Tutu, kes oli just avastanud temale jäetud kviitungikontsult, et oli pannud kogu raha tu-tu-le. 2:2. Ta teadis, et Odin tulistab talle põlvedesse. Odinil on mingi värk meestele põlvedesse tulistamisega. Kuid siinkohal leidis aset pöördepunkt kaks. Kodumeeskonna pingil istus mingi Poolast sisseostetud nina, kelle itaalia keel oli sama vilets kui Tutu inglise keel, nii et ta polnud aru saanud, et tegu oli kokkulepitud mänguga. Nii et kui mänedžer ta väljakule saatis, tegi ta ikkagi seda, mille eest ta arvas, et talle makstud oli – lõi värava. Kaks korda. Tutu oli päästetud. Kuid kui Tutu samal õhtul Oslosse lendas ja kohe Odini juurde kiirustas, et talle rääkida, kui siga moodi tal vedanud oli, oli tema õnn otsas. Ta alustas nimelt halva uudisega, et oli ämbrisse astunud ja raha valele tulemusele pannud. Ja ta oli sellises õhinas ja kokutas nii hirmsasti, et Odin kaotas kannatuse, võttis sahtlis püstoli ja – ning siinkohal on loo kolmas pöördepunkt – tulistas Tutut põlve, tükk aega enne, kui too oli jõudnud kohani poolakaga.
Ükskõik, tol päeval Oslo S-is ütles Tutu mulle, et ice’i ei saa enam k-k-kätte, et pidin p-p-pulbriga leppima. See oli odavam ja mõlemad olid metamfetamiinid, kuid ma ei kannata seda silmaotsaski. Ice on jumalikud valged kristalsed terad, mis panevad pea plahvatama, samas kui kollane lehkav pulbrirämps, mida Oslos saab, on segatud küpsetuspulbri, tuhksuhkru, aspiriini, B12-vitamiinidega ja kuradi enda vanaemaga. Või juuksekarva lõhkiajajatele: puruks hakitud peavalutabletid, mis maitsevad nagu spiid. Kuid ma ostsin seda, mis tal oli, saades koguselt hinnaalandust, ja mul jäi isegi raha üle amfi jaoks. Ja kuna amfetamiin on metamfetamiiniga võrreldes tervislik toit, tõmbasin ma spiidi ninna, segasin metamfetamiini veel rohkem küpsetuspulbriga ja müüsin selle Platal korraliku kasumiga maha.
Läksin järgmisel hommikul Tutu juurde tagasi ja kordasin sama lugu, ostes vaid veidi rohkem. Tõmbasin natuke ninna, segasin ja müü- sin ülejäänu maha. Järgmine päev sama värk. Ütlesin, et võiksin veel rohkem osta, kui järgmise päevani krediiti saaks, kuid ta vaid naeris selle peale. Kui ma neljandal päeval tagasi läksin, ütles Tutu, et ülemus leidis, et pidime seda kuidagi o-o-organiseeritumalt korraldama. Nad olid mind müümas näinud ja nähtu oli neile meeldinud. Müün ma kaks partiid päevas, tähendaks see viis tuhat otse taskusse. Ja nii saigi minust Odini ja Los Lobose tänavamüüja. Sain ennelõunal Tutult staffi ja andsin päevase teenistuse ja võimaliku ülejäägi kell viis tagasi. Päevatöö. Järgi ei jäänud kunagi midagi.
Umbes kolm nädalat kõik laabus. Ühel kolmapäeval Vippetangenil. Olin müünud kaks partiid, tasku nutsu täis ja nina spiidi täis, kui ei leidnud korraga põhjust, miks ma peaks Oslo S-i Tutu juurde minema. Saatsin selle asemel SMS-i, et võtsin väljateenitud puhkuse ja hüppasin Taani laevale. Kui oled liiga tihti ja liiga kaua ratast kasutanud, tuleb sääraste keskendumisraskustega arvestada.
Kui ma tagasi tulin, sain teada, et Odin otsis mind. Olin natuke pabinas, kuna teadsin ju, kuidas Tutu oma hüüdnime oli saanud. Nii et ma hoidsin eemale. Jõlkusin Grünerløkkas. Ja ootasin viimset kohtupäeva. Kuid Odinil oli muulegi mõelda kui narkomüüjale, kes oli talle paar tuhandekroonist võlgu. Linna oli siginenud konkurent. Mees Dubaist. Mitte rattaturule, vaid triibuturule, mis oli Los Lobosele olulisem kui midagi muud. Keegi ütles, et tegu oli valgevenelastega, teine jälle, et leedukatega, ja kolmas, et norra pakistanlastega. Kõik teadsid vaid, et tegu oli professionaalse üritusega, et nad ei kartnud midagi ja et mida vähem sa tead,