„Üllatus on suur … päris põrutav üllatus,” kordas aga Võttele.
„Mehed jõudsid juba lõuna paiku kohale, ma andsin süüa ja …”
„Linda andis meile einet ja ma tahan nüüd minema hakata,” tuli Kalle vahele.
„Kuhu?”
„Noh, mis sa veel küsid – eks Juta juurde, oma naise juurde.”
Õnnemeel pööras kõnelejatele selja ja tahtis vist eemalduda, kui nägi metsa poolt poisikest tulemas, kes kandis vibu õlal ja kahte tedrekukke käes. Seesama poisike, keda nad olid kohanud metsas.
„Näe, Noor Õnnemeel!” hüüatas Linda metsa poole näidates.
Õnnemeele poeg lähenes õuele. Nähes aga kaugelt kahte võõrast meest, keda oli pidanud metsa vahel röövliteks, jäi seisma ja kohmetus. Oli omakorda üllatatud ja ei julgenud läheneda õuele. Linda läks talle vastu.
„Tule julgesti, mu poiss, see on sinu isa, kes on ootamatult saabunud, tule teretama.”
Poisike astus küll mõne sammu ema poole, aga ei läinud isa teretama. Ta vahtis ikkagi võõrastavalt mõlemaid tulnukaid ja vaikis, Õnnemeel ootas aga õuel ja ei liikunud paigalt.
Tekkis hetk piinlikku vaikust. Rahvas vaatas pealt ja mõned sosistasid:
„Kaks kanget sakalast …”
„Näib, kumb on kangem?”
Siis läks Linda poja juurde, võttis ta käe ja viis Õnnemeele ette.
„Vaata, Noor, milline õnn – sinu lihalik isa, keda pidasime surnuks, elab ja jõudis täna koju, siin ta on.”
Poisike jäi sambana seisma ja ei lausunud sõnagi. Ta oli pettunud ja vapustatud. Mehed, keda ta hiljuti oli kohanud metsas, olid olnud talle võõrad ja ta oli pidanud neid röövliteks, oli jooksnud nende eest pakku, ja üks neist osutus nüüd tema lihalikuks isaks. See oli talle talumata. Ta ei sallinud teda. Teiselt poolt ei vajanud ta mingit uut ja lihalikku isa. Võttele oli võtnud teda alati ja kõikjal oma pojana, oli suhtunud temasse isalikult ning hoolitsevalt. Sellepärast oli ta uue isa ilmumisest pigemini häiritud kui rõõmus. Seni oli teda koguni rohkem hellitatud kui teisi lapsi, pidades teda pooleldi vaeslapseks, kelle isa oli langenud sõjas; teenijad ja ümberkaudne rahvas olid austanud teda teistest rohkem, sest ta oli endise malevapealiku poeg ja rahvussangari võsu. Aga ta oli tihti kuulnud ka rahvast rääkivat, et ta lihalik isa oli olnud kuri ja taltsutamata vihaga mees, kes raevuhoos oli surmanud lapse. Ema oli teda õpetanud ja manitsenud, et ta pidavat ennast juba noorelt taltsutama, et mitte saada isa sarnaseks. Too kuri ja taltsutamata vihaga mees seisis nüüd tema ees ja ta pidi teda teretama. Seda ta ei saanud teha, ta vaikis ja ei lähenenud isale.
Ka Õnnemeel ootas. Naeratas pojale ja ootas. Siis astus ise poja juurde, haaras ta embusse ja kallistas teda. Hoidis küll poega käte vahel ja sulas härduses, kuid too ei reageerinud isa tunnetele ja Õnnemeel oli pettunud. Ta uhkus ja enesetunne murdusid ning mehe nägu muutus morniks. Kuid püüdes seda varjata, katsus ta naerda ja muuta poja külmust kuidagi naljaks. Ta lausus:
”Kas sina, mu poeg, ei tunnegi rõõmu oma isa saabumisest?”
Poeg ei vastanud, Õnnemeel jätkas aga samas toonis:
„Olen südames olnud alati uhke, et mul on poeg. Kas sina ei ole mulle uhke?”
Ikkagi vastust saamata jätkas Õnnemeel veelgi härdamalt:
„Olen kümme pikka aastat mõtelnud sinule, olen unistanud kodust, kus on mu poeg ja naine – nüüd viimaks olen siin, aga sa võtad mind külmalt ja ükskõikselt vastu.”
Nüüd ootas ta pojalt mingisugust sõnagi, kuid too vaikis edasi. Samas tõttas Linda vahele ja katsus päästa piinlikku olukorda.
„Saa ometi aru, Õnnemeel, et Noor on alles laps. Oli nagu meie kõik arvamisel, et sa oled langenud sõjas – nüüd ilmud aga korraga ta ette ja tahad, et langeks su sülle, laps on ehmunud … saa ometi aru.”
Õnnemeel kehitas õlgu. Oli kimbatuses ja ei teadnud, mida vastata. Ei tajunud ka, kas olid Linda sõnad siirad või ainult teesklemine, ta ei tundnud poja iseloomu ja samuti nende perekondlikke vahekordi. Tundis end rumalana tekkinud olukorras. Kuid vangipõlve aastatel hästi väljaarenenud kadeduse ja kahtlustuse jooned nõudsid kohe oma osa ja Õnnemeele hinge tekkis kadedus: kas poeg ei armasta äkki võõrasisa rohkem kui teda? Ta astus nüüd sammu tagasi, kiikas poega eest ja küljelt ning seletas kõva häälega:
„Suur poiss oled sa juba … varsti isa pikkune, saad siis tugevaks nagu isagi … Leian, et ta on rohkem sakalaste moodi kui virulaste suguvõsast … Kas sa ei leia seda, Linda?”
„Ma olen ka leidnud, et ta on väliselt sinu moodi …”
„Ma ei taha olla sakalaste moodi,” sõnas korraga poiss.
See oli uus hoop Õnnemeele enesetundele. Poeg ei tahtnud olla tema moodi, ei tahtnud kuuluda sakalaste suguvõssa. Siis ei sallinud ta ka sakalasi. Aga teda? „Mida see siis tähendab?” küsis ta endamisi ja surus hambad kokku. Katsus naeratada, aga ei saanud. Ometi tahtis ta võtta poja sõnu naljana ja katsus varjata oma meelehärmi. Poeg ei salligi ehk teda, kiusas mõte Õnnemeelt.
Suure pettumuse ajel lähenes ta nüüd Võttelele ja surus tervitamiseks kätt.
„Oleme ammugi kohal, aga sind ei olnud … sind ei olnud …”
„Oleks teadnud, et niisugused ootamata inimesed on saabunud, küll siis oleks kiirustanud. Kust siis otsaga?”
„Vangipõlvest ikka …”
Nad ei saanudki pikemalt kõnelda ega mõtteid vahetada, sest Õnnemeel ei jõudnud taltsutada oma kärsitust, vaid otsis jälle poja üles, kes oli kadunud tööliste sekka, ja hakkas teda usutlema. Päris poja huvisid ja tegevust, meenutas oma lapsepõlve ja võrdles poja omaga. Paar töölist kuulatasid juttu pealt ja lisasid omapoolseid märkusi. See muutis poisikese julgemaks ja ta hakkas vabamalt kõnelema. Poisike kuulatas aga rohkem isa naljakat hääldamist, mis oli vangipõlve ajal muutunud isesuguseks, ja vahtis tema välimust. Ta ei mõistnud isa keerukaid targutamisi, mida too püüdis pikalt esitada, et oma tähtsust poja silmis suurendada.
Samal ajal seati Kalle teele. Võttele andis talle ratsu ja ka küüdimehe, kes pidi hobuse tagasi tooma. Kalle ei läbenud isegi jumalagajätmisega aega viita, lehvitas ainult kätt ja hüüdis:
„Head aega siitpere rahvale, lähen omakseid kaema …”
„Too mees kukub varsti sadulast alla, ei hoia tasakaalu,” märkis keegi õuel olijaist.
„Pole ammugi ratsutanud,” märkis teine.
„Ei ratsutamine unune, aga meest ennast pole sadulas …”
Linda oli aga Võttelega juba elavas kõneluses, oli tõmmanud mehe kõrvale ja sosistas erutatult:
„Ta kutsus mind oma naiseks, et tea, kas ta, hull, nõuab mind ehk tagasi?”
„Ei seda ole, sa ju minu naine … eh, üle kümne aasta.”
„Ma kardan …”
„Ära seda karda, mina kardan rohkem talu pärast – see ju tema alustatud ja loodud.”
„Ma juba seletasin, et keskus on tema oma, aga sina soetasid suurema osa juurde.”
„Ja tema?”
„Vaikis selle peale.”
Õnnemeele jutt ei tahtnud lõppeda. Ta rääkis küll peamiselt töölistega, aga kõnelemise sisu oli juhitud poja kõrvadele ja ka ta silm seisis peamiselt viimasel. Poisike seisis aga kannatlikult paigal, kuulas ja ei rääkinud midagi. Vastas aga usinasti igale isa küsimusele.
Viimaks hakkas väljas pimenema, sügisene õhtu oma varase videvikuga valgus õuele ja inimesed hakkasid minema laiali. Õnnemeel astus tare poole, kuid Noor ei järgnenud talle. Saatis