Ta vaikis ja mõtles. George ei tahtnud ülemust eksitada. Asi tüüris paljutõotavas suunas. Appleby nõjatus tugitooli seljatoele ja hoidis oma klaasi lõunalaual põlevate küünalde valguses, justkui selle sisu analüüsides.
„Meie alal taandub kõik rahateenimisele, George,” ütles ta. „Rahateenimisele ja seejuures probleemide vältimisele. Nii on see küll igal pool, aga meie ala on eriline. Lobitöö. Inimesed ei saa aru, mida me teeme. Ei mõista selle tähtsust. Alati on ignorante, kes meid ründavad. Nimetavad meid palgasõduriteks ja peavad meid täiesti ebamoraalseteks. Eranditult kõikides avaliku arvamuse uuringutes vastavad inimesed, et me ei meeldi neile. Nad ei usalda meid!”
Appleby laiutas abitult käsi. Justkui ei saaks ta absoluutselt aru, miks teda ei usaldata.
„Poliitikud ütlevad, et nad ei salli meid ja et meie mõjuvõimu tuleb kõikvõimalikul moel piirata. Kuid fakt on see, et mitte ükski neist ei püsiks nädalatki elus, kui meie neile kõrva ei sosistaks, mida teha tuleb. Kuhu nad omadega jõuaksid, kui poleks meid kontakte vahendamas ja nende valijaid mobiliseerimas? Meie oleme õli, mis kogu masinavärki käigus hoiab. Meie õlitame iga jumala päev hammasrattaid. Nii et neil tuleb sellega leppida, kui me mõnikord – siis, kui keegi ei näe – sätime masinavärki oma kliendi huvide järgi. See on väike hind selle eest, mida me neile tegelikult anname.”
Appleby võttis oma klaasist väikese lonksu. George oleks kangesti tahtnud suitsu teha, aga praegu polnud kuidagi võimalik püsti tõusta ja välja minna.
„Aga see, mida me teeme, ei kannata iga kord päevavalgust,” jätkas Appleby. „Mõned meie kliendid püsivad meelsamini varjus, mõned meie meetodid sobivad paremini varjus tegutsemiseks. Selles pole midagi imelikku. See on lihtsalt üks osa mängust. Aga mõnikord on meil vaja kaitset, järje peale aitamist.”
Ta vaikis ja vaatas enda ette. George’il tekkis äkki mõte, kas Appleby on ehk purju jäänud? Seni paistis ta igatahes kaine.
„Ma pole kindel, kas saan päris täpselt aru,” alustas ta ja tõstis klaasi suu juurde. Appleby pöördus tema poole.
„Ei saa aru? Well, seda ei saa sulle ette heita. See, millest me räägime, on above your paygrade6. Ma ei hakka üksikasjadesse laskuma. Ühel päeval saad kõigest paremini aru. Kas tahad või ei, aga kui jääd sellele alale, oled sa ühel hetkel sunnitud mõistma. Ma tahan öelda, et meil on kaitsjaid erinevatel ühiskondlikel positsioonidel. Või õigemini võiks öelda, et me kaitseme üksteist, käsi peseb kätt. Ja mõnikord kutsutakse meid välja, et tasuksime kaitsjatele oma võla. Ausalt öeldes pole see iga kord sugugi meeldiv. Kuid see on hädavajalik.”
Appleby pöördus George’i poole ja vaatas talle otse silma. Mees polnud üldse purjus, vastupidi. Tundus, et ta on täiesti kaine. George muutus närviliseks. Kurat, seda oligi karta. Tasuta lõunaid pole olemas. Mitte kunagi.
„Aga võlgade maksmine tasub ära. Kas sinu peaminister ei kirjutanud sellel teemal üheksakümnendatel aastatel koguni raamatu? See, kellel on võlg, ei ole vaba, või midagi taolist?”
Appleby naeratas ettevaatlikult.
„Ee, jah, kirjutas küll. Ma ei usu, et see inglise keelde tõlgiti. Ja see polnud „minu” peaminister, kui aru saad, mida ma mõtlen,” vastas George.
„Jah, just nimelt,” ütles Appleby ja naeratas veelgi laiemalt. „Erinevalt kõikidest oma kaasmaalastest pole sa sotsiaaldemokraat. Olgu kuidas on, praegusel hetkel pole me vabad. Merchant & Tayloril on vaja võlg ära maksta. Või koguni mitu, kui päris aus olla. Oleme oma krediiti kasutanud ja nüüd on tasumise tund. Iseenesest on see hea krediit. Selle vähese eest, mida nad meilt ootavad, maksavad nad meile kümnekordselt tagasi. Ja see ei puuduta mitte üksnes Merchant & Taylorit laiemas mõttes, vaid ka neid teeneid osutavaid isikuid. Kas saad aru, mida ma silmas pean?”
George’il tuli kananahk ihule. Tundus, nagu oleks ta millegi suure lävel, justkui hakataks teda vastu võtma salajasse ühingusse või vennaskonda.
„Ma ei tea,” ütles ta ettevaatlikult. „Mida sa täpselt silmas pead?”
Appleby ei vastanud, vaid vaatas oma hiigelsuurt käekella.
„Kõik kliendid pole need, kellena nad paistavad, George,” ütles ta lõpuks. „Lihtsalt pea seda meeles. Tee asi enda jaoks lihtsaks. Ära mõtle liiga palju. Jätka nii, nagu sa alustasid. Tee, mis sinult palutakse. Esita korralik arve. Siis on kõik meie jaoks lihtsam. Ja pea meeles, et Merchant & Taylor ei unusta neid, kes on aidanud tal oma võlgu maksta. Sa oled juba kaugele jõudnud. On aeg teha järgmine samm ja asi pole vaid osavas lobitöös. Asi on pühendumuses, lojaalsuses. Firmale, meie klientidele. Need, kes suudavad oma lojaalsust tõestada, võivad jõuda kaugele. Väga kaugele. Aga pea ka meeles, et lojaalsuse puudumine – no ütleme nii, et seda ei hinnata. Kohe sugugi mitte.”
Appleby pöördus George’i poole ja tema haisilmades välgatas midagi. George ei teadnud, mida vastata, ja võttis lonksu calvados’t. See maitses läppunult, üle käärinult. George vihkas calvados’t. Digital Solutions, mõtles ta. Ma teadsin, et selle kuradi Reiperiga on midagi kahtlast.
„Kell on palju. Ma arvan, et on aeg lõpetada. Isegi mina ei saa Philip Morrisele terve öö eest arvet esitada.”
Appleby sirutas end, naeris kuivalt ja tõusis siis püsti. George järgis tema eeskuju. Nad läksid koos trepist alla tänavale. George komistas kõnniteel, väljas valitsev külm tuletas meelde, et ta on vist siiski üsna purjus. Takso sõitis ette ja Appleby hüppas tagaistmele. Enne ukse sulgemist pöördus ta George’i poole.
„Ära muretse, George,” ütles ta. „Võta seda kui seiklust. Kõik vähegi mõjukad inimesed firmas on samas olukorras olnud. See tuleb lihtsalt alla neelata. Ja ära mõtle liiga palju, okei?”
„Nojah, okei,” vastas George. „Ma pole ikka veel päris kindel, millest kogu jutt käib.”
„Unusta ära. Selles ongi iva. Ära mõtle, tee lihtsalt seda, mis sinult palutakse. Ja esita arve nagu tavaliselt. Sul jätkub südikust, ma tean seda. Homme näeme!”
Nende sõnadega tõmbas Appleby autoukse kinni. Takso veeres väikese tänava kohale kinnitatud värviliste jõulutulede all aeglaselt minema. George süütas sigareti ja tõmbas mantli keha ümber koomale. Mõned lumehelbed maandusid ta õlgadele.
„Neetud detsember,” pomises ta ja tundis kergendust, kui leidis taskust väikese kotikese kokaiini. Ehk peaks Place Luxilt läbi minema? Kell ei ole veel palju.
19. detsember 2013
Brüssel, Belgia
Midagi oli õhus, pargi häältes. Miski oli muutunud ega sobinud enam. Mahmoud tõmbus vaistlikult kössi, püüdes end väiksemaks teha, ja pöördus muruplatsi poole vaatama. Pimedas ei olnud midagi näha. Üksik lumehelves kukkus ta põsele. Tuul oli vaibunud, temperatuur langenud. Ta püüdis kuulatada, teritas kõiki oma meeli. Kuulda oli vaid tuule krabinat puulatvades ja kauget liiklusmüha. Kuid siiski: miski ei klappinud.
Kui Mahmoud uuesti ringi pööras, nägi ta sekundi murdosaks Lindmani põsel putukana hüplevat väikest punast laiku. Sellest piisas. Ta teadis otsekohe, mida see tähendab.
„Maha!” karjus ta. „Tuli!”
Lindmani silmist laskmata viskus ta kõhuli rohule. Ta tundis sõrmede all niiskust, jahedust vastu põske. Mahmoud pööras pea Lindmani suunas, tolle pea viskus ägedalt tahapoole, keha kerkis mõne sentimeetri võrra õhku ja tegi kohmakalt poolringi, see oli nagu klassikalise balleti absurdne jäljendus. Pixari filmi koletisest baleriin. Piruett lõppes Lindmani kukkumisega pargipingile. Ta jäi sinna istuma,