„Eks ole mugav, et minulgi on lahingurõivad juba seljas,” kuulutas ta.
Willi pea nõksatas püsti ning Jem tõi kuuldavale pahase hüüatuse. „Cecily, ära mitte mõtlegi.”
„Sul pole mingit õigust mind käskida ega keelata.” Tüdruku silmad välgatasid. „Ma tulen teiega kaasa.”
Will pööras pea Henry poole, aga too kehitas andekspaluvalt õlgu. „See õigus tal tõepoolest on. Ta on juba peaaegu kaks kuud treeninud…”
„Ta on alles väike tüdruk!”
„Sa ise tegid viieteistkümneselt sedasama,” sõnas Jem vaikselt. Will pöördus ägedalt tema poole. Hetke vältel näisid kõik hinge kinni hoidvat – isegi Gabriel. Jem pidas Willi pilgule vastu ning Tessal oli nagu paaril varasemalgi korral tunne, et nende vahel käib vaikiv kahekõne.
Will ohkas ja langetas laud. „Nüüd puudub veel, et Tessa tahaks samuti tulla.”
„Muidugi tulen mina ka,” lausus Tessa. „Ma pole küll varjukütt, aga minagi olen treeninud. Minuta Jem ei lähe.”
„Aga sul on laulatuskleit seljas,” sõdis Will vastu.
„Noh, nüüd kui te kõik olete seda juba näinud, ei saa ma niikuinii selles mehele minna. Halb enne, nagu sa tead.”
Will pomises kõmri keeles midagi, millest polnud võimalik aru saada, aga mis kõlas, nagu oleks ta alla andnud. Jem naeratas Tessale halli teisest otsast – põgusalt ja veidi murelikult. Siis läks Instituudi uks lahti, lastes sügispäikese valgusel sisse tulvata. Lävel seisis hingeldav Cyril.
„Teine tõld on ees,” ütles ta. „Kes siis kaasa tulevad?”
Konsul Josiah Waylandile
Nõukogult
Lugupeetud härra, nagu te kahtlemata teate, hakkab teie kümneaastane teenistusaeg lõpule jõudma. On aeg määrata ametisse uus konsul.
Meie omalt poolt oleme tõsiselt kaalunud mõtet seada sellele ametikohale üles Charlotte Branwell neiupõlvenimega Fairchild. Ta on teinud Londoni Instituudi juhina tublit tööd, mille kiidate usutavasti heaks ka teie, olles ta isa surma järel ametisse määranud.
Teie arvamus ja hinnang on meile väga tähtsad, seepärast näeksime rõõmuga, et jagate meiega mõtteid, mis teil selle kohta on ehk tekkinud.
Nõukogu nimel suurima lugupidamisega
Teie Victor Whitelaw, inkvisiitor
2
VALLUTAJA VAGEL
Ning hullusest tiine ja pattudest turd see õõvastav näitemäng.
Kui Instituudi tõld Chiswickis Lightwoodide maja väravast sisse logistas, oli Tessal võimalik ümbrust lähemalt silmitseda – erinevalt eelmisest korrast, kui ta oli viibinud siin ööpimeduses. Pikk puudega palistatud kruusatee viis tohutu suure maja juurde ja tegi selle ees kaare, moodustades ümberpööramiskoha. Hoone oma selgete sümmeetriliste joonte ja puhaste sammastega meenutas tüdrukule kangesti joonistusi, millel oli kujutatud Kreeka ja Rooma antiikseid templeid. Trepi ees seisis tõld ja aedades hargnes kruusatatud teeradade võrgustik.
Tuli tunnistada, et aiad on ilusad. Oktoobriski veel ääristasid puude vahel kulgevaid hoolitsetud aiateid pronksjasoranžide, kollaste ja tumekuldsete krüsanteeemide peenrad. Kui Henry nende tõlla peatas, astus Tessa Jemist toetatuna sõidukist välja ja kuulis vee vulinat: küllap on mingi oja sängi muudetud ja pandud see aiast läbi voolama, mõtles ta. Ümbrus oli nii kaunis, et ehkki Tessa tundis ära tee, mida mööda ta tol ööl ümber maja oli läinud, suutis ta üksnes hädavaevu seostada seda paigaga, kus Benedict oli korraldanud oma kuratliku balli. See tee viis majatiivani, mis paistis olevat hiljaaegu juurde ehitatud…
Nende taga peatus Lightwoodide tõld, mille pukis istus Gideon. Sellest hüppasid välja Gabriel, Will ja Cecily. Kui Gideon alla ronis, vaidlesid õde-venda Herondale’id ikka veel, kusjuures Will andis oma sõnadele kaalu kätega ägedalt vehkides. Cecily põrnitses teda, näol vihane ilme, mis muutis ta vennaga nii sarnaseks, et teistsuguste asjaolude korral võinuks seda pidada naljakaks.
Gideon, kes oli näost veel kahvatum kui enne, pöördus ja vaatas ringi, paljastatud mõõk käes.
„Tatiana tõld,” lausus ta lühidalt, kui Jem ja Tessa tema juurde jõudsid. Ta osutas trepi ees seisva sõiduki poole. Selle mõlemad uksed olid lahti. „Küllap otsustas ta külla tulla.”
„Leidis alles aja…” Gabrieli hääl kõlas vihaselt, aga tema rohelistes silmades peegeldusid hirm ja mure. Tatiana oli nende hiljuti abiellunud õde. Tõllauksel kujutatud kibuvitsapärg on ilmselt tema mehe perekonna vapisümbol, oletas Tessa. Tardunult vaatas nende väike rühm, kuidas Gabriel võttis vöölt pika saabli ja läks tõlla juurde. Tõmmanud selle ukse lahti, tõi noormees kuuldavale vandesõna.
Gabriel tõmbus tagasi ja vaatas Gideoni poole. „Istmetel on verd,” lausus ta. „Ja… seda.” Torkinud mõõgateravikuga üht ratast, tõstis ta selle neile näha; saabli otsast rippus pika lindina alla haisvat lima.
Will tõmbas vöölt seeravinoa ja hüüdis valjusti: „Eremiel!” Kui noatera sügiseses valguses kahvatu tähena hõõgvele lõi, osutas ta algul põhja, siis lõuna poole. „Aiad ümbritsevad maja igast küljest ning ulatuvad jõeni välja,” lausus ta. „Tean seda väga hästi: jooksin need ju ühel ööl Marbase deemonit taga ajades risti-põiki läbi. Kus iganes Benedict ka end ei peidaks, vaevalt ta nendest valdustest välja on läinud. Mujal on oht, et teda võidaks näha.”
„Meie hakkame otsima maja läänepoolselt küljelt. Teie võtate idaosa,” ütles Gabriel. „Kui midagi märkate, hüüdke – siis ühendame jõud.” Hõõrunud mõõgatera vastu kruusa limast puhtaks, kiirustas ta maja nurga taha kaduvale vennale järele. Jemist saadetuna seadis Will sammud teisele poole, Cecily ja Tessa tihedalt kannul. Maja nurga juures jäi Will seisma ning laskis pilgul aias ringi käia ja kuulatas, püüdes märgata midagi ebatavalist. Hetk hiljem andis ta teistele märku, et nood talle järgneksid.
Kui nad edasi läksid, takerdus Tessa konts heki all olevatesse lahtistesse kivikestesse. Komistanud korraks, ajas ta ennast kohe sirgu, aga Will vaatas kulmu kortsutades tagasi. „Tessa,” lausus ta. Oli aeg, kui noormees oli öelnud talle Tess, aga enam ta seda ei teinud. „Sina ei tohiks meiega kaasa tulla. Sa pole selleks valmistunud. Jää vähemalt tõlda.”
„Ei jää,” vastas Tessa trotslikult.
Will pöördus jälle Jemi poole; tundus, nagu püüaks too varjata muiet. „Tessa on sinu kihlatu. Pane sina talle aru pähe.”
Jem, keppmõõk käes, tuli mööda kruusateed tema juurde. „Tessa, palun tee seda minu heaks.”
„Sa ei usu, et minagi suudan võidelda,” vastas Tessa, tõmbudes eemale ja vaadates otse poisi hõbedastesse silmadesse. „Sellepärast et ma olen tüdruk.”
„Ma ei usu, et suudad võidelda, sest sul on seljas laulatuskleit,” ütles Jem. „Õigupoolest ei usu ma, et isegi Will suudaks seda kleiti kandes võidelda.”
„Sul on ehk õigus,” lausus Will, kel oli kuulmine nagu nahkhiirel. „Aga kas poleks ma ikkagi kaunis pruut?”
Cecily tõstis käe ja osutas millelegi. „Mis see on?”
Kõik neli pöördusid vaatama ja nägid, et keegi tormab nende poole. Päike paistis neile otse vastu ja esialgu ei seletanud Tessa silm midagi peale ähmase kogu. Siis läks pilt klaariks ja ta eristas jooksvat tüdrukut. Tolle kübar oli kadunud ja helepruunid juuksed lehvisid tuules. Neiu oli pikk ja kõhn ning kandis eredat fuksiaroosat kleiti, mis oli ilmselt kunagi olnud elegantne, aga nüüd oli rebenenud ja verine. Lakkamatult karjudes sööstis ta nende juurde ning viskus Willi käte vahele.
Noormees vaarus tagasi ja oleks äärepealt Eremieli