„Küllap olekski see kõige mõistlikum teguviis,” vastas konsul.
Cecily asetas teetassi nii tugeva kolksatusega käest, et kõik laua taga olijad võpatasid. „See ei ole õiglane,” lausus ta. „Gabriel räägib tõtt. Me kõik räägime tõtt. Usun, et teate seda.”
Konsul mõõtis teda pika hindava pilguga ning pöördus siis uuesti Charlotte’i poole. „Ootad, et usuksin sind?” küsis ta. „Aga ometi varjad sa minu eest oma tegusid. Tegudel on tagajärjed, Charlotte.”
„Josiah, ma andsin sulle Lightwoodide juures juhtunust teada otsekohe, kui kõik olid Instituuti tagasi jõudnud ning teadsin, et kellegi elu pole ohus…”
„Oleksid pidanud teatama mulle varem,” vastas konsul kõigutamatult. „Kohe kui Gabriel saabus. See polnud mingi rutiinne ülesanne. Oled asetanud ennast olukorda, et peaksin sind kaitsma, ehkki astusid reeglitest üle ning võtsid selle retke ette nõukogu heakskiiduta.”
„Aega ei olnud.”
„Kõik,” sõnas konsul, aga tema häälest võis aru saada, et sellega pole asi kaugeltki lõppenud. „Gideon ja Gabriel, teie tulete koos minuga Vaikuselinna, kus teid küsitletakse.” Charlotte tahtis vastu vaielda, aga konsul tõstis käe. „On tähtis, et Vennad tõendaksid Gabrieli ja Gideoni süütust; see võimaldab vältida segadust ning lükata Tatiana reparatsiooninõude pikema jututa tagasi. Teie kaks.” Konsul pöördus vendade Lightwoodide poole. „Minge alla minu tõlda ja oodake mind seal. Me sõidame kolmekesi Vaikuselinna; pärast seda kui Vennad on teiega ühele poole saanud, toome teid siia tagasi, juhul kui nad midagi huvitavat ei avasta.”
„Juhul kui nad midagi ei avasta,” lausus Gideon vastikust väljendaval toonil. Võtnud vennal õlgadest kinni, juhatas ta tolle toast välja. Kui Gideon ukse enda järel sulges, märkas Tessa tema sõrmes midagi välgatavat. Noormees kandis jälle Lightwoodide sõrmust.
„Hüva,” sõnas konsul, pöördudes Charlotte’i poole. „Miks ei teatanud sa mulle oma varjuküttide naasmise järel kohe, et Benedict on surnud?”
Charlotte langetas pilgu teetassile. Tema huuled olid kõvasti kokku surutud. „Tahtsin kaitsta poisse,” vastas ta. „Soovisin anda neile natukegi vaikust ja rahu. Hingetõmbeaega, enne kui hakkad esitama neile küsimusi, Josiah!”
„See pole kaugeltki kõik,” jätkas konsul, pööramata vähimatki tähelepanu naise ilmele. „On veel Benedicti raamatud ja dokumendid. Tatiana rääkis meile nendest. Otsisime maja läbi, aga tema päevaraamatud on kadunud, laud on tühi. Sina ei juhi seda uurimist, Charlotte; need paberid kuuluvad Klaavile.”
„Mida te neist otsite?” küsis Henry, lükates ajalehe taldrikult kõrvale. Näis, nagu ei huvitaks vastus teda põrmugi, aga tema silmadesse ilmunud karm säde rääkis teist keelt.
„Informatsiooni tema ja Mortmaini sidemete kohta. Teavet, et Mortmainiga võis olla seotud veel mõni Klaavi liige. Vihjeid, mis juhataksid meid sinna, kus viibib Mortmain…”
„Ja kus viibivad tema sõdalased,” lisas Henry.
Konsulil jäi lause lõpetamata. „Missugused sõdalased?”
„Põrgu sõdalased. Tema automaatide armee. Ta lõi selle sõjaväe, et hävitada varjukütid, ning kavatseb saata selle meile kallale,” lausus Charlotte, kes oli end nähtavasti kogunud, ja asetas salvräti lauale. „Kui uskuda Benedicti järjest segasemaks muutuvaid märkmeid, pole see aeg enam kaugel.”
„Sa siis ikka võtsidki tema märkmed ja päevaraamatud endaga kaasa. Inkvisiitor oli selles veendunud.” Konsul tõmbas käeseljaga üle silmade.
„Muidugi võtsin. Ja muidugi annan ma need sulle. Muud plaani pole mul olnudki.” End suurepäraselt valitsedes, võttis Charlotte taldriku kõrvalt hõbedase kellukese ja helistas; kui Sophie oli ilmunud, sosistas ta tüdrukule midagi ning too kiirustas toast välja, olles teinud konsulile kniksu.
„Oleksid pidanud jätma paberid sinna, kus need olid, Charlotte,” lausus konsul.
„Polnud mingit põhjust, miks ma ei oleks tohtinud neile pilku heita…”
„Sa pead usaldama minu otsustusvõimet ja järgima Seadust. Kaitsta Lightwoodi poisse ei ole tähtsam ülesanne kui saada jälile, kus varjab end Mortmain, Charlotte. Sina ei seisa Klaavi eesotsas. Sa kuulud Enklaavi ja allud mulle. Kas on selge?”
„Jah, konsul,” vastas Charlotte; samal hetkel jõudis Sophie tagasi, süles patakas pabereid, mille ta vaikides konsulile ulatas. „Järgmine kord, kui üks meie austatud liige muutub ussiks ja pistab nahka teise austatud liikme, teatame teile sellest otsekohe.”
Konsuli lõuapärad olid tugevasti kokku surutud. „Sinu isa oli mu sõber,” lausus ta. „Ma usaldasin teda ning tema pärast olen usaldanud ka sind. Ära sunni mind kahetsema, et määrasin su ametisse ja toetasin sind, kui Benedict Lightwood ähvardas sind kohalt tõugata.”
„Sina asusid Benedicti poolele!” hüüatas Charlotte. „Kui ta soovitas anda mulle võimatu ülesande lahendamiseks ainult kaks nädalat, olid sellega nõus! Sa ei lausunud sõnagi minu kaitseks! Kui ma poleks naine, ei oleks sa nõnda käitunud.”
„Kui sa poleks naine,” vastas konsul, „ei oleks mul tekkinud seda vajadustki.”
Seda öelnud, tuhises ta tumeda tuhmilt küütlevate ruunidega ametirüü lehvides uksest välja. Uks oli jõudnud hädavaevu tema järel sulguda, kui Will sisistas: „Miks sa need paberid temale andsid? Meil läheb neid vaja, et…”
Charlotte oli vajunud toolileenile seljakile ning vastas, silmad pooleldi suletud: „Will, ma istusin kogu öö üleval, kopeerides kõike, mis neis paberites oli tähtsat. Suur osa oli…”
„Jamps,” oletas Jem.
„Pornograafia,” pakkus Will samal ajal.
„Võib-olla mõlemat korraga,” ütles Will. „Kas sa pole siis kuulnud pornograafilisest jampsist?”
Jem hakkas naerma ning Charlotte langetas näo käte vahele. „Olgu öeldud, et see oli pigem esimene kui teine,” ütles ta. „Sophie hindamatu abiga kirjutasin ümber kõik, mis vähegi suutsin.” Ta tõstis silmad ja vaatas neile kõigile otsa. „Will… sa ei tohi unustada. See ei ole enam meie uurida. Mortmain on nüüdsest Klaavi mure – nõnda nad igatahes arvavad. Oli aeg, kui see puudutas üksnes meid, aga…”
„Meie ülesanne on kaitsta Tessat!” lausus Will nii teravalt, et isegi Tessa ehmus. Märgates endal kõigi imestavaid pilke, kahvatas Will kergelt, kuid jätkas sellest hoolimata: „Mortmain jahib ikka veel Tessat. Meil pole alust oletada, et ta on sellest loobunud. Ta võib saata meie vastu automaatolendid, ta võib tulla nõiakunsti, tule ja reetmisega, aga kindel on, et ta tuleb.”
„Muidugi kaitseme teda,” ütles Charlotte. „Seda pole vaja meelde tuletada, Will. Tessa kuulub meie hulka. Ja rääkides omadest…” Ta langetas pilgu taldrikule. „Jessamine pöördub homme tagasi meie juurde.”
„Mida?” Will ajas tassi ümber, nii et sellesse jäänud tee valgus laudlinale. Laua ümber puhkes sumin, ehkki Cecily üksnes vaatas mõistmatult ning Tessa, olles ahminud korraks õhku, ei lausunud samuti sõnagi. Talle meenus Jessamine, nagu ta tüdrukut viimasel korral Vaikuselinnas oli näinud: hirmunud, nägu kahvatu, silmad nutmisest punased… „Ta kavatses meid reeta, Charlotte. Ja sina lubad tal niisama lihtsalt tagasi tulla?”
„Tal ei ole muud perekonda kui meie; Klaav võõrandas tema vara ning kõigele lisaks ei ole ta sellises seisundis, et võiks elada üksi. Pärast seda kui teda Luude linnas kuude kaupa üle kuulati, on ta peaaegu hull. Ma ei usu, et ta võiks meile kellelegi ohtlik olla.”
„Me ei pidanud teda ka varem ohtlikuks,” sekkus Jem karmimalt, kui Tessa oleks osanud oodata, „ent ometi oleks Tessa just tema tõttu Mortmaini kätte langenud ja meie oleksime häbisse sattunud.”
Charlotte vangutas pead.