Nobeli testament. Liza Marklund

selle kõrval köömes. Murd oli hakanud paranema vales asendis ning paarimehe leitud joodikust jalgrattaparandaja, kes pidavat ka arstina tegutsema, oli sunnitud selle uuesti lahti murdma.

      „Nüüd tõmban ma jala sirgeks ja sätin õigesse asendisse, enne kui kipsi panen,” ütles mees ja ta hääl kõlas jälle nii pagana vabandavalt. „Mul on väga kahju, et tuimastust pole võtta…”

      Naine lebas ta räpase köögi laua peal Jurmala lähistel, nelikümmend seitse kilomeetrit Riia lennuväljalt. Terve maja oli kirjeldamatult ilge ja närune, ta polnud kunagi taibanud, miks need kuradi idaeurooplased ei mõistnud enda järel koristada. Viltune ja hõre oli see ka, ja külm nagu hundilaut. Suured jäälilled õitsesid köögiakna siseküljel.

      „Nüüd venitan,” hoiatas arst. Kassipoeg oigas nartsu sisse, holy fucking shit!

      Higi voolas kaela mööda alla, ta hingas nii kiiresti läbi ninasõõrmete, et need kleepusid sissehingamisel nina vaheseina külge kinni.

      Paarimees pühkis määrdunud kaltsuga naise otsaesist, kes keeras ärritunult pea eemale. Kuradi amatöör, mõtles ta, seisab ja ootab mind Toröl poolteist tundi, kui ma olen selge sõnaga öelnud, et tõmmaku pärast kolmekümmet minutit uttu.

      Ta ei saanud amatööridega töötada, see oli ikka täiesti välistatud.

      „Ma lähen segan kipsi valmis,” ütles arst ja sirutas käe sama kaltsu järele, millega paarimees oli naise nägu kuivatanud, kuradi ilged kommunistidest amatöörid.

      „Kõige hullem on nüüd möödas,” sõnas mees lohutavalt ja võttis naise käe, too tõmbas selle kohemaid ära ja sülitas kaltsu suust.

      Minu jaoks küll, mõtles ta.

      „Auto ootab väljas,” teatas mees, „automaatkäigukast, täpselt nagu sa tahtsid. Ma kasutasin Läti krediitkaarti.”

      „Idioot,” pigistas Kassipoeg läbi hammaste, „ma ju ütlesin, et maksad sularahas.”

      „Ütlesid küll,” vastas mees, „ma tean, aga siis peaksid sa auto siin Jurmalas uuesti ära andma, ent kaardiga makstes võid selle lennuväljale jätta.”

      „Mis kuradi kommunistireeglid need on?” lausus Kassipoeg. „Kus võtmed on?”

      „Siin,” vastas mees ja patsutas parempoolset püksitaskut. „Kuid sa ei saa enne õhtut sõita, kips peab kõigepealt kuivama. Kargud on välisukse juures.”

      Kobakäpp tuli taas ruumi sisse, käes roostes plekkämber.

      „Ma proovin ettevaatlik olla,” sõnas ta ning hakkas naise siniseks paistetanud jalga kipsi panema.

      Jesus fucking Christ, kui aeglane ta oli! Ta toimetas ja mässis ja sehkendas, iga kord, kui ta jalga puudutas, oli naine sunnitud oigama.