Aknaluuke kaitseb raudvarbadest sepistatud võre. Kindel elamine, mõtlen, kaljule rajatud. Arukas majaperemees, kes iganes ta polnud.
Lävepaku sisse on löödud tumesinise vimpliga oda.
„Kohal,” ütleb normann. „Tere tulemast, isand kastellaan.”
Ta tõmbab oda välja ning tõukab ukse õlaga lahti.
Hämarus. Seejärel mõrkjas lõhn nagu kabelis. Mis see on? Viiruk?..
Mürt?.. Mürdiõli? Lõhn ei tohiks nii tugev olla…
Eesruumis on näha kiire pagemise jälgi. Kildudeks purunenud savitaldrik. Nurka veerenud hõbekarikas. Seina ääres asuv riidekirst on lahti kistud ja üle selle ääre ulatub siidvarrukas.
Tancred tõstab ümber lükatud tooli püsti ja nõjatub vastu vaskneetidega kaunistatud seljatuge.
„Kes siin elas?” küsin.
„Pole aimugi,” haigutab normann. „Igal juhul on ta nüüd läinud.”
„Teie mõõkade alla?”
„Siinkandis ei olnud erilist tapmist. Kui peatänaval kisa lahti läks, siis jäi piisavalt aega, et jalga lasta. Ja palee rohuaia juures on värav, mida öösel keegi tähele ei pannud. Lipsasid sealt läbi nagu rotid… ” Tancred hõõrub silmi. „Igal juhul kuulub see kõik sulle.” Ta pilk muutub üha ähmasemaks. ”Kurat, selline tunne, nagu oleks ämbri veini ära joonud… Aga ei ole ju…”
„Kus Maria on?”
„Temaga on kõik korras.”
Raputan normanni õlast. „Kus ta on? Ma tahan teda näha!”
„Sa näedki…” pomiseb Tancred. „Juba varsti… Ma toon ta ise kohale… Ära muretse, provanslane…ära üldse mõtlegi… ”
Järgmisel hetkel langeb ta pea rinnale.
Tancred on läinud. Ma olen üksi, keset võõraid lõhnu. Suletud ruumis on midagi loomuvastast. Liiga kaua oleme lageda taeva all elanud.
Viledaks kulunud telkides…
Majas on kõik kas liivakivi või marmor või raud. Puust esemeid on vähe, ainult mõned üksikud mööblitükid. Kaks-kolm järi, paar riidekirstu. Isegi söögilaud on kiviplaadiga.
Torkan mõõgatera kirstukaane vahele ja painutan. See ragiseb, aga ei avane. Antiookia kaitseb oma saladusi.
Surun tera sügavamale. Lukk murdub.
Kirst on tühi.
Liiga palju avarust, mõtlen enda ümber ringi vaadates. Liiga palju eetrit ja valgust… tühimikke järide, laudade ja riiulite vahel. Ja päike, päike kõikjal, terrakotavärvi seintel, savinõudel, saapaninal…
Päike, läbi tuhmi klaasi, läbi avatud aknaluukide. Klaasid akende ees? Nii see tõesti on, hoolikalt lihvitud ruudud on asetatud kipsist raami sisse.
Värelevad laigud põrandal.
Liiga habras, mõtlen. Liiga õrn. Seedripuust laegas, mida keerubid kandsid… ja mis ikkagi purunes.
Aga võib-olla on nii Süürias kombeks. Süürias ja Palestiinas, millest ma veel midagi ei tea. Isegi kõige igapäevasemad esemed on teistsugused… harjumatud.
Lambijalg valgustuseks… valgustusõli.
Ja Tema ütles: mina olen valgus ja kõik, mis selleks vajalik.
Ja lõpuks pole neidki vaja.
Ülakorrusel on söögisaal külaliste võõrustamiseks. Triclinium, kuhu mahuks ära terve sõjasalk.
Siin on kõik puutumata. Midagi ei ole puruks pekstud. Maha valatud.
Vastu seina virutatud. Ei ühtegi surnukeha.
Seina ääres seisab raudsõrestik.
Käsikirjad? See on ju terve varandus.
Tõmban ühe rulli lahti. Kollakal pärgamendil jooksevad kreekakeelsed read. Maailm ei tähendagi ainult müüride lõhkumist. Kusagil on ka need, kes müüre laovad. Või kes neid kord ladusid.
Vähemalt on nende jäljed.
Ja jälgi on veel, ma ei ole neid märganud. Ja ometi on nad siinsamas, jalge all. Vaata ometi põrandat! oli naerev Taaniel kuningale öelnud.
Vaata ja tunnista!
Põrand on üksainus suur mosaiik. Flöödiga kääbus. Silm, mille on läbistanud kolmhark; silm, mida ründavad skorpion, sajajalgne, kaaren ja madu.
Väänlev madu nagu Bohemondi lipul. Kiri mosaiigil: KAI CY.
Mida tähendab KAI CY?
On see kellegi nimi?
Laskun ühele põlvele ja tõmban sõrmeotstega üle siniste kivitükkide.
Merelained. Hõbedased killud, vaikne loksumine.
Hiljem, mõtlen. Tuleb ka see aeg. Praegu tuleb elamisega kohaneda.
Elus olemisega.
Laskun trepist alla. Ja siis veel ühest.
Järjekordne ruum. Köök. Kolle. Tahmunud keedunõu kolmhargil.
Kaardus metallvarb seina vastas. Ammukaar? Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi… Ja kui ei põgene? Kui enam ei taha?
Tõukan valgeks värvitud ust. Päevalgus. Siseõu. Põletatud tellistest laotud müür, sellele naalduvad oksad.
Veel valgust. Laia võraga puu… plaatan… lindude säutsumine… Nii palju linde… Kuidas olid nad ellu jäänud? Oli keegi neid kaitsnud?
Käsi, mis kaitseb ja säästab ja vabastab.
Taeva linnud kindlas linnas.
Asetan peopesa vastu puutüve. See on soe ja krobeline.
Linnud on kõhuli liival ja peksavad tiibadega enda ümber.
Ma istun aias, plaatani varjus. Okste külge on riputatud sõrmepikkused savikujukesed. Kausiga kerjus… kilbiga sõjamees…
naine maani ulatuvas kleidis… Huvitav, milleks? Kui lindude hirmutamiseks, siis pole neist just palju abi.
Varblased mu ümber. Julgemad neist tulevad päris lähedale, kallutavad pea viltu, oodates, et ma neid leivaraasukestega toidaksin. Võimalik, et majaisand oli seda teinud. Kuniks linnas veel leiba oli.
Ja mina annan maale rahu, te saate magada ja ükski ei hirmuta teid.
Millal siis? Millal tuleb see aeg?
Sina peaksid seda teadma, Issand, kes sa head ja halba veini kokku kallad.
Mõtled liiga palju, relvakandja. Mõtted ei vii kuhugi. Tegu on see, mis meist jälje jätab, mis selle Süüria liiva vajutab.
Arguse jälje ja julguse jälje.
Julgus paigale jääda, oma tegusid tunnistada.
Teie teate seda, vennad. Teie, kes te minuga olite, Süürias ja Palestiinas.
Rannikuriigis, mille kaldail on templivaremed.
Kiirelt loojuv päike, uskmatute hüüded palvetornidest.
Ohutunne, mis liidab. Mis meelde jääb.
Teid ei ole enam minuga, aga mina mäletan.
Ma jäängi mäletama.
Vihm oli tulekul. Ta oli kusagil ülal, taevastes kristallkoridorides, musta südamega vihmapilvedes, ja võimalik, et taevase Jeruusalemma rentslites oli ta juba allamäge pahisemas.
Seal ülal ta oli. Maa peal veel mitte.
Lõhnad mu ümber: tolm,