Ning ühel päeval 1956. aasta suvel ütles Larry mulle: «Me kavatseme taaselustada Planet Storiesi. Kuidas sulle meeldiks mõte kirjutada meile mõned kosmosepõnevikud?»
Ajakirja nimeks ei pidanud mõistagi saama Planet Stories. Sel ajal kuulus see kaubamärk ikka veel kirjastusele, mis oli ajakirja varem välja andnud. Ta ei kavatsenud trükkida ajakirja ka vanas karedate servadega pulpformaafis (18×25 cm), mis oli tolleks ajaks oma aja ära elanud. Uue ajakirja nimeks pidi saama asjakohaselt ja selgesõnaliselt Science Fiction Adventures (Ulmeseiklused) ning see pidi hakkama ilmuma tolleks ajaks standardseks muutunud jutuajakirjade digestformaadis (13×19 cm).
Loomulikult haarasin ma sellest võimalusest kinni. Rääkisin Larry’le, kuidas ma olin vana ajakirja armastanud ja kui sügavalt kahetsesin seda, et ei olnud kunagi saanud šanssi sinna kaastööd teha, ning siis istusin juulis 1956 maha ja kirjutasin valmis 20 000-sõnalise loo Planet Storiesi stiilis kõlava pealkirjaga «Lahing tuhande päikese pärast» (Battle for the Thousand Suns). Larry ostis selle kohe ning tellis samas mahus uue loo, mille ma kirjutasin nädal hiljem kahasse tollase kirjandusliku partneri Randall Garrettiga ning mis sai pealkirjaks «Roheliste anastajate saladus» (Secret of the Green Invaders). Kui Science Fiction Adventuresi esimene number septembris 1956 ilmus, olin vastutav poole numbri täiskirjutamise eest. (Number sisaldas veel Edmond Hamiltoni lühiromaani ja kolmeleheküljelise loo uuelt autorilt nimega Harlan Ellison.)
Selline oli mu pikaajalise ja viljaka suhte algus Larry Shaw ajakirjaga Science Fiction Adventures, ajakirjaga, millel polnud küll Planet Storiesi pulpilikku kirev-leegitsevat väljanägemist, kuid mis jõudis väga lähedale tolle vaimsuse taaselustamisele. Järgneva paari aasta jooksul kirjutasin täis suurema osa selle ajakirja numbritest, nautides võimalust jutustada ennekuulmatult põnevaid lugusid kosmoseradadelt ning mõned parimad näited neist on käesolevas raamatus teie ees.
Juba enne, kui ajakirja esimene number jõudis ilmuda, andis Larry mulle visandi kaanepildist, millel oli kujutatud hiiglaslikku tulnukat (sedasorti teravate otstega kõrvadega, mida hakati hiljem seostama mr Spockiga), kellel oli käes katseklaas, milles olid mees ja napis riides naine. «Kirjuta teise numbrisse selle kaanepildiga sobiv lühiromaan,» ütles Larry ning septembris 1956 – umbes nädal pärast seda, kui olin võitnud oma esimese Hugo auhinna kui aasta kõige paljulubavam noor autor – kirjutasin valmis «Tähehiiglaste orjad» (Slaves of the Star Giants), pigem aja- kui kosmosereisist rääkiva pala, mis ilmus ajakirja 1957. aasta veebruarinumbris.
1
Tumelillad varjud jooksid üle taeva ning mets oli inetu ja ähvardav. Lloyd Harkins nõjatus võimsa punakaspruuni puu tüvele ning vaatas uimaselt ringi, püüdes oma asukohta kindlaks teha.
Ta teadis, et oli seal, mitte siin. Siin oli haihtunud nii äkitselt, et isegi mingit siirdumis- või liikumisaistingut polnud – oli kõigest kummaline alateadlik kadumistunne, nagu oleks maailm, mida ta tundis, ära sulanud ja asendunud – aga millega?
Ta kuulis kauget maadraputavat kõuehäält, mis valjenes. Säravate hambuliste nokkadega ning laiade lehvivate tiibadega linnud tiirutasid ja kriisklesid varjutatud taevas ning õhk oli jahe ja niiske. Harkins jäi paigale, klammerdudes tohutu puu külge, nagu olnuks too viimane reaalsusekants unenäoilmas.
Siis puu liigutas.
See tõusis maast ning sööstis üles kerkides paigalt, kandes Harkinsit endaga kaasa. Kõuehääl lähenes. Harkins sulges silmad, avas need taas ning maigutas juhmilt suud.
Umbes kümme jalga paremal liikus teinegi puu.
Ta heitis pea kuklasse, vaatas üles pilvehägusesse taevasse ning tegi kindlaks fakti, mida ta eitada tahtis: puud ei olnudki puud.
Need olid jalad – uskumatult suure olevuse koivad, kelle pea kerkis viiskümmend jalga või enamgi tumeda metsa põranda kohale. Olevuse, kes oli hakanud liikuma.
Harkins klammerdus kätega hirmunult sääre külge, tehes koletisliku olendi iga sammuga pööraseid viieteistjalaseid kaari. Ajapikku hakkas maailm tema ümber taas kuju omandama ning lõpuks sai ta taas kontrolli oma hirmust tardunud mõistuse üle.
Läbi taimestiku ererohelise hägu nägi ta olendit, kelle seljas ta sõitis. See oli hiiglaslik, aga inimesetaoline, kandes mingit sorti jakki ja lühikesi pükse, mis lõppesid oma kakskümmend viis jalga Harkinsi peast kõrgemal. Alt võis näha kõva punakaspruuni puidutaolist nahka. Harkins suutis isegi ähmaselt eristada kõrgel ülal olevat nägu, mille jooned paistsid rõhutatult kummalised ja võõrapärased.
Ta hakkas oma ümbrusest sotti saama. See oli mets – ent kus? Ilmselt Maal, aga Maal, mida keegi varem näinud polnud. Taevalaotust täitsid rikkalikud tumedad värvid ning ülal kriiskavad linnud olid hirmuäratava välimusega ulmaolendid.
Maapind oli pruun ja taimestik oli roheline, kuid kõik muu oli muutunud.
Kus ma olen? küsis Harkins ikka ja jälle, ning miks ma siin olen? ja kuidas ma tagasi saan?
Tal ei olnud vastuseid. Päev oli alanud harilikult, tõotamata rohkemat või vähemalt ebatavalisust kui päev enne seda. Veidi pärast keskpäeva 21. aprillil 1957. aastal oli ta olnud teel elektroonikalaborisse New York City’s planeedil Maa. Ja nüüd oli ta siin, kusiganes siin ka olla võis.
Tema kandja jätkas läbi metsa rühkimist, pealtnäha morjendamata mehest, kes tema sääre küljes rippus. Hawkinsi käed olid pingutusest väsinud ja järsku tuli talle uus mõte: miks mitte lahti lasta? Ta oli hoidnud kinni ainult tänu algatuse puudumisele, kuid nüüd oli ta tasakaalu tagasi saanud. Ta hüppas maha.
Ta maandus kenasti ja jäi siruli lamama. Muld oli soe ja viljaka lõhnaga ning hetkeks klammerdus ta selle külge, nagu oli möödunud minutitel «puu» külge klammerdunud. Siis ajas ta end jalule ning vaatas kiirelt ringi, otsides kohta, kus end varjata ja maad kuulata.
Sellist kohta ei olnud. Ning tema poole küünitas käsi – punakaspruun, tohutu, sõrmeotstes oma kuue tolli pikkused teravad läikivad küüned. Hiiglaslik käsi korjas Harkinsi ettevaatlikult üles.
Hetkeks keeras tal sees, kui ta hiiglase õrnas nahkses haardes viiskümmend jalga kõrgemale kerkis. Käsi avanes ja Harkins leidis end seismas lauasuurusel lahtisel peopesal ning vaatamas kummalisse ovaalsesse näkku, milles olid sügaval asetsevad kaastundlikud silmad ning peaaegu huulteta suu, mida täitsid kolmnurksed hambad. Olend näis Harkinsile peaaegu kahjatsevalt vastu naeratavat.
«Kes sa oled?» nõudis Harkins.
Olendi naeratus läks laiemaks ja kurvemaks, aga vastust ei tulnud – oli vaid metsalindude kähe hala ning läheneva kõue kauge mürin. Harkins tundis end langetatavat hiiglase küljele ning siis hakkas olevus taas kiirelt läbi metsa liikuma, lömastades kõndides enda all madalaid põõsaid. Harkins sõitis suure olendi lõdvas haardes, magu igal sammul piinarikkalt loksumas.
Kümne või enama minuti pärast hiiglane peatus. Harkins vaatas üllatunult ringi. Kõuekõmin oli nüüd lähedal ning üle selle kostis mahavarisevate puude tuhm kõmin. Hiiglane seisis paigal ja ootas, jalad surutud vastu maad sama kindlalt kui puutüved.
Möödusid minutid, ja siis nägi Harkins, miks hiiglane peatunud oli. Nende poole liikus masin – robot, mõistis Harkins – mis oli oma viisteist jalga kõrge. See oli inimkujuline, aga palju kompaktsem; selle säravast nikeldatud laubast turritas välja ükssarvikusarve taoline ora ning jalgade asemel liikus see laiadel roomikutel. Robot sõitis läbi metsa, tõugates oma massiivsete käte juhuslike liigutustega kõrvale ettejäänud puid, kukutades neid vasakule ja paremale pealtnäha ilma erilise pingutuseta.
Hiiglane jäi