Loomulikult ei uskunud ma, et sellest midagi välja tuleb. Mina, liiga noor, et isegi valimistel hääletada, ja müümas jutustuste sarja John W. Campbellile? Aga me istusime maha ja kirjutasime esimese loo oma seeriast valmis peaaegu silmapilkselt. Jäime ühise pseudonüümi Robert Randall juurde ning Campbell ostis jutustuse kohe augustis 1955, lugedes selle läbi toimetuses meie silme all. Olin niivõrd hämmastunud faktist, et mul oli õnnestunud midagi Astoundingule maha müüa, et ma ei saanud sel ööl silmatäitki und.
Garrett ei tahtnud, et me sellega piirduks. Ta oli veendunud, et edu põhjuseks oli isiklik kontakt. Toimetajad soovisid nägusid käsikirjadega kokku viia. Nii et me pidime külastama ka kõiki teisi toimetajaid – Amazingu Howard Browne’i, Future’ (Tulevik) Bob Lowndesi, Infinity Larry Shaw’d jt. Augusti lõpus osalesime Garrettiga Maailma ulmeconventionil Clevelandis, kus ma kohtusin William L. Hamlingiga, kes oli sel aastal ostnud kaks mu juttu ning andis teada, et ta ootab hea meelega veel mu lugusid. Garrettil oli õigus: selles väikeses maailmas, mida oli ulmekirjandus 1955. aastal, isiklik kontakt tõesti maksis. Campbelli Astoundingus kaastöö avaldamine oli piisav argument mu professionaalsusest ning see avas mu ees paljude toimetuste uksed: Garretti innustamine ja julgustamine oli mulle kindlustanud sissepääsu sellesse maailma.
Bob Lowndes, kes oli juba varem ostnud ühe mu loo, tundus olevat rõõmus minuga tutvumise üle ning ühine huvi klassikalise muusika vastu tegi meist paugupealt head sõbrad. Tal oli ulmekirjanduse osas hea maitse, ning edaspidi ostis ta palju mu lugusid, tavaliselt küll neid, mida mul ei olnud õnnestunud paremini tasuvatele ajakirjadele müüa. Browne võttis mind samuti soojalt vastu. Ta vedas teistsugust ajakirja, mis keskendus lihtsale põnevuskirjandusele, mida kirjutas väike grupp siseringi autoreid: Milton Lesser, Paul W. Fairman ja mõned teised. Juhtus nii, et 1955. aasta suvel oli Browne’i siseringis just kaks vakantset kohta ning ta pakkus seda tööd meile kohe esimesel päeval, kui me tema toimetusse ilmusime. Niikaua, kuni me talle igal kuul portsu mõistlikul tasemel kompetentseid lugusid tõime, lubas ta need läbi lugemata ära osta.
See hämmastas mind peaaegu sama palju kui John W. Campbelli ajakirjale jutustuste müümine. Siin ma olin: praktiliselt alles laps ülikoolist, kes oli müünud vähem kui tosin juttu, ning selline ettevaatlik vana proff nagu Howard Browne pakkus mulle põhimõtteliselt täiskohaga tööd: igakuist kindlat tasu selle eest, et tema ajakiri saaks sisuga täidetud!
Ma ei kõhelnud hetkegi. Ma olin kirjutanud jutu «Auk õhus» (Hole in the Air), mille Scott Meredith oli mulle tagastanud, kuna arvas, et ei suuda seda kuskile müüa. Andsin käsikirja Browne’ile ja ta ostis selle kohe. Järgmisel nädalal tulistasime Garrettiga valmis jutustuse «Õnnemänguri planeet» (Gambler’s Planet), ja ta ostis sellegi. Me tegime septembris talle loo «Püüa varas kinni» (Catch a Thief), ning müüsime kaks lugu Lowndesile ja veel ühe jutustuse Campbellile ja siis jälle Browne’ile ja nii edasi. Garretti ja minu partnerluse esimese viie kuu jooksul müüsin ma fenomenaalsed 26 juttu, osad neist kahasse kirjutatud, osad üksi, sest Randalli abiga oli mu karjäär saanud algimpulsi.
Veel üks asi, mida tegin, kui meie suhtlus Browne’iga kindlamaks muutus, oli vanade, Garretti-eelsete avaldamata juttude talle pakkumine, mida ei olnud õnnestunud läbi Scott Meredithi agentuuri toimetajatele müüa. Amazing Storiesi 1956. aasta juulinumber osutus minu jaoks märgiliseks ka selles mõttes, et seal ilmus kokku kolm mu juttu. Pisut enam kui aasta varem olin tundnud aukartust mõtte ees üldse oma lugu trükis näha ja nüüd ilmus neid ühes ajakirjanumbris korraga kolm!
1956. aasta kevadsemestril lõpetasin ülikooli, aga olin nii hõivatud lugude kirjutamise ja müümisega, et käisin loengutes vaid siis, kui see oli absoluutselt vältimatu, veetes suurema osa oma ajast oma Lääne 114. tänava urus uut materjali tootes. Samal suvel lahkus Howard Browne Amazingu toimetaja kohalt, et keskenduda talle palju olulisemale, kriminaalromaanide kirjutamisele, ning ajakirja uueks peatoimetajaks sai Browne’i senine kaastööline Paul W. Fairman, kes oli temast märksa vähem joviaalne mees ning kellega mul kunagi ei tekkinud tõeliselt usalduslikku vahekorda. Ka Fairman jättis mu ajakirja siseringi autorite hulka, kuid nüüd oli see rangelt ärialane läbikäimine, samas kui armastusväärne Browne oli suhtunud minusse kui omamoodi toimetuse maskotti.
Aasta kulgedes hakkas mu karjäär ulmekirjanikuna ning ka muu elu arenema tempos, millest ma veel paar aastat varem poleks fantaseeridagi julgenud. Ma jätkasin lugude kirjutamist sama kaelamurdvas tempos ning mais õnnestus mul müüa üks lugu prestiižsesse ajakirja Galaxy, mida toimetas erakordselt raske iseloomuga ja karmikäeline Horace Gold. Talle jutu müümine oli minu jaoks suur samm edasi. Juunis lõpetasin Columbia Ülikooli ning minust saigi vabakutseline kirjanik. Veetsime Randall Garrettiga kaks kuud sellest suvest John W. Campbellile romaani «Koitev valgus» (The Dawning Light) kirjutades, mida olime aasta varem nii suurejooneliselt planeerinud. Augustis õnnestuski see meil talle maha müüa. Sama kuu lõpus abiellusin oma ülikooliaegse tüdruksõbra Barbara Browniga ja me leidsime endale suurepärase viietoalise korteri Manhattani West End Avenue’l, lühikese jalutuskäigu kaugusel Columbia kampusest, kuid valgusaastate kaugusel tollest räpasest ühiselamutoast, milles olin kolm viimast aastat elanud. Kümmekond päeva hiljem osalesin Maailma ulmeconventionil, kus mind tervitasid kui kolleegi ulmekirjanikud Edmond Hamilton ja Jack Williamson, kes olid piisavalt vanad, et mulle isaks sobida, ning kus mulle mu suureks üllatuseks anti Hugo auhind kui aasta kõige paljutõotavamale uuele autorile.
See kõik oli üsna jahmatav. Minu tekste avaldas kogu ulmeajakirjade spekter alates Astoundingust ja Galaxy’st kuni Amazingu ja Fantastic’uni. Varsti pärast kokkutulekut olid mul juba taskus lepingud kahe raamatukirjastusega, Ace Booksiga uue romaani avaldamiseks ning Gnome Pressiga, et anda kahes köites välja Astoundingus ilmunud Robert Randalli tekstide tsükkel.
1957. aasta alguseks oli mul Larry Shaw’ga tekkinud teineteisemõistmine, et kirjutan igasse ajakirja Science Fiction Adventures numbrisse ühe lühiromaani. Kolmandasse numbrisse, mis ilmus aprillis 1957 ning mille võrratu punasetoonilise kaane tegi Ed Emshwiller, kirjutasin ma jutu «Surmamere sigitised» (Spawn of the Deadly Sea), mis on omamoodi viikingi-lugu vallutatud Maast, mis oleks suurepäraselt sobinud mõnda omaaegse Planet Storiesi numbrisse.
1
Mereisanda laev oli vaid ähmane täpp horisondil, tilluke plekk võimsa mere lõputu loksuva roheluse taustal. Pidi kuluma hulk aega, enne kui merelt tulevad mehed Vythaini sadamasse jõuavad, ent ujuva linna rahvas oli juba õudusest tardunud.
Läbi linna liikus sosin: «Mereisandad tulevad!» Vana Lackthan vaatetornis oli esimesena musti purjesid näinud ja sõna alla saatnud. «Mereisandad tulevad!»
Elu linnatänavail katkes järsult. Lõppes kalade ostmine ja soomuste kraapimine, nagu ka raamatute kirjutamine ja laulude loomine. Mereisandad olid teel üle Panthalassa, maailma katva suure mere, ning suundusid Vythaini iga-aastast andamit nõudma.
Vythaini sada tuhat inimest ootasid nende tulekut hirmuga. Vaid üks – üks – seisis betoonist kail, kus õline meri pahaselt ujuvlinna jalami vastu laksus, ning vaatas varjamatu, häbitu uudishimuga kaugusse.
Dovirr Stargani jaoks oli see kauaoodatud päev. Ta oli kaheksateist täis, pikk ja lai ja noore hai jõuga. Ta kortsutas üle mere tundmatusse vaadates kannatamatult kulmu, sellal kui Mereisanda laev aeglaselt Vythaini poole roomas.
Kusagilt kõrgelt kaikus kolm läbilõikavat