Ta koputas uksele. Kolm korda, tugevasti. “Ants, tee lahti.” Ants tegi lahti.
Kartsin, et M kukub mulle välja tegema. Ta läks oma friendidega rääkima. Pugesin järjekorda. Pääsesin letini, ilma et M märkamagi teinuks. Võtsin kaks segu ja jõudsin need napilt kinni maksta. Ma ei tahtnud, et välja tehtaks, aga ise välja teha ei tahtnud ka. Mõtlesin nukralt, et olen hirmus tuimaks ja ükskõikseks vajunud. Miski ei rõõmustanud. Aga mis siin ikka hõisata.
M-il ülikonda siiski polnud. Kampsun, lips, viigipüksid. Mul olid samuti kampsun ja püksid, aga n korda lahjemad.
Nägin tuttavat naiskat laua taga istumas. See naeratas mulle. Üks mees hoidis ta ümbert kinni. Läksin ja andsin M-ile klaasi. “Ah soo, tänan väga,” ütles see, mulle ta eriti tähelepanu ei pööranud. Jäin kõrvale seisma, läbikäigust käijatele pooleldi teele ette, ja rüüpasin. See naiska oli korraga minu juures. “Tere, kallis,” ütles ta. “Kuidas elad.”
“Pole viga.”
“Kuidas su pruudid elavad.”
“Väga hästi. Sul on nõrk mees või.”
“Nõrk jah.” Ta naeris. “Vaene.”
“Kehvasti küll, ma just mõtlesin, et äkki teeb mullegi välja.”
“Teeb küll, lähme.” Plika võttis mul käest kinni. “Jäta järele, ma tegin nalja.” Aga ta vedas mind enda järel ja hoidis sõrmi, nii et valus hakkas. “Ma tegin nalja, tal on raha, nii et tapab.” Midagi selles plikas mulle meeldis. Nägu küll mitte, võibolla mõni muu kehaosa. Ta oli üks Manni sõbrants. “Kallim, ole musi, too meile kõigile ühed segud.” Mees ei vastanud sõnagi. “Noh, kas ei kuulnud või, hopp-hopp. Anna andeks kallis, oled musi ja tood, eks ole ju.” Ta vaatas mehele sügavalt silma ja tegi: “Mh.” Mees haigutas ja ronis laua tagant välja. “Oor ma teadsin, kallim, sa oled kena. – Istu, Olku.” Vaatasin mehele järele ja istusin. “Räägi, kuidas Mann elab, ma ei ole teda sada aastat näinud,” ütles ta, kuigi see teda ei huvitanud. Ta nagu tahtis midagi.
“Mina ei tea, mina ka ei ole, kuidas sa ise siis elad,” rääkisin viksi juttu.
“Jumalikult, täiesti jumalikult. Joo natuke.” Ta andis mulle oma klaasi. Aga mul oli veel järel. Ta kummardus mu kõrva juurde: “Kuule, tuled ööseks minu poole.” Ta ütles seda hästi tõsiselt. Ma ei vastanud. Ta kummardus uuesti. “Tule. Lõbutseme natuke. Saad aru, see on rikas vanamees, teeb lahedalt välja, tead, ta tahab, et oleks kolmekesi, ega sul midagi teha ei tule, mida sa ei taha,” rääkis ta kiirustades. Ma ei vastanud kohe, et mitte liiga ülbelt vastata. Minu meelest oli see lahe plika. Teadis, mis tegi. Kaine inimene. Tema arvamus korralikest ja viisakatest inimestest polnud just eriti kõrge.
“Ei tule vist välja, meil on selle mehega, kellega ma koos tulin, ühed linnud juba ära räägitud. Ma ei saa alt ära hüpata.”
“Mis linnud, jäta järele, ära mõtle välja, kus nad teil siis on.”
“Tagataskus.”
Ta istus, lasi ennast lõdvaks ja proovis veel midagi välja mõelda, aga siis, mulle tundus, lõi käega. “Sa ei ole tõesti Manni näinud või. Sa ei lähe tema poole või.”
“Ma ei tea.”
“Okei, Olku, ma ei piina sind rohkem, tee, mis tahad.” Ta naeratas. Tal oli soe naeratus. Emalik. Kahju, et ta sihuke lits on. Aga olgu pealegi, kui lõbu pakub. Mees tuli varsti jookidega tagasi. “Siin on su klaas,” ulatas plika mulle klaasi. Vaatasin seda. “Vala mulle pool,” andsin enda oma. Ta valas julgelt üle poole.
Tõusin püsti. “Tšau.” “Tšau, kallis.”
Läksin M-i juurde. “Noh, lähme või,” ütles see. “Lähme.” Vaatasin klaasi oma käes, võtsin sealt väikese lonksu ja panin ta siis lauale.
Tuba on enamasti poolkorras-poolsegamini. Mõned hilbud siin-seal, mõned raamatud ja muu. Vahel hakkab segadus närvidele käima. Siis võtad ennast kokku ja teed kõik kihku-kähku korda. Koristamise juures ei tohi venitada, välja arvatud erandjuhud, kui tõesti midagi väärikalt sentimentaalset ette tuleb.
Toa segadus ja enda seesmine segadus on kuidagi seotud.
Mis on iseloomulik. See, et ei ole ruumi. Enamik elab vanemate juures ja vanematega on enamikul sarnane suhe. Kellel viisakam, kellel vähem viisakas. Kas tahetakse või ei taheta üksteisele järeleandmisi teha. Ema annab süüa ja peavarju ja tülitseb minuga, aga mina saadan teda pikalt. Ehkki armastan. Kes ütles, et ei armasta? Aga käigu ta oma jamaajamisega perse ja jäägugi sinna. Ärge hakake jälle südant pahaks ajama jutuga, et ma olen emale midagi võlgu ja mul on tema ees kohustusi. Minu meelest annab ta kõike, mida annab, heast tahtest ja hea meelega, aga kui ei anna lihtsalt niisama, siis ärgu andku üldse, käigu kus kurat, eks siis näe, mis edasi saab. Võimalik, et jant ongi selles, et vanad kogu aeg vee peal hoiavad, nii kestab see vegeteerimine aina edasi – kodus käid vahel magamas ja söömas, palga jood maha ja päevast päeva nikud niisama ringi. Ega see paha pole. Arvatavasti ei tea ma midagi paremat.
Eemalt tuli üks sõjaväemasin, treiler järel. Vana KRAZ. Kui ta lähemale jõudis, nägin, mis seal peal oli. Mingi soomusauto või muu sedasorti koletis. Autojuht vahtis samas suunas, kuhu mina siiani vahtinud olin. Vahtis ühte tüdrukut bussipeatuses. Auto venis nagu ila. Juht tundus mõnus mees olevat, ta oli lõbusa näoga ja jõudis sajas suunas pead pöörata. Kõrval istus morn ohvitser ja jõllitas otse ette. Korjasin klumbist ühe õie. Kui masin minu kohale jõudis, astusin teeserva ja üritasin soomusautot lillega visata. Saingi pihta. Soomusauto küll katki ei läinud. Läksin ja istusin pingile tagasi. Mu jalad ei viitsinud seista. Plika bussipeatuses polnud märganud mind ega rohelist autot, ta vaatas endiselt teraselt ainult temale teadaolevas suunas.
“Mitte kunagi,” kuulsin üsna selget ja tigedat häält. Toetasin majaseina ja vaatasin bussi tulemise suunas. Üks tüdruk tuli hea hooga nurga tagant. Kott käevangus tilpnes siia ja sinna. Ta oli omaette valjusti rääkinud. Nüüd märkas mind ja taipas, et olin ta viimaseid sõnu kuulnud. Püüdsin küll nägu teha, et mina ei tea midagi. Tüdruk pidi ka bussi ootama. Nägin ta hoiakust, et kuni bussi tulekuni mõtles ta sellest. Et oli nii lollisti valjusti rääkinud.
Seisin Moskva sees telefoni juures. Üks mutt rääkis parajasti. Toetusin seinale, vaatasin välisust ja tundsin, kuidas ei viitsinud mitte midagi teha. Isegi taskust kahelist otsida. Uks oli juba sneprisse lastud. Kurat teab, miks. Enamik laudu oli tegelikult täis küll. Ühed tõmblesid ukse taga. Jõllitasin neile tuimalt vastu. Ei teadnud isegi, olid need mingid tuttavad või mitte. “Kurat, tee lahti,” ütles üks neist. Sihuke otsene kõnetamine ajas mind liikvele. Tõukasin ennast seinast lahti ja vajusin üle poolteisemeetrise vahemaa ukseni. Snepper tuli mulle pihku. Keerasin snepri lahti, aga ei saanud ukse eest ära astutud. Nad tõmbasid ukse koos minuga lahti. Tundsin, et vaatan neile lolli pilguga otsa. Kõik oli kuidagi arusaamatu. Ma polnud eriti purjus. Asi oli muus. Enne istusin üleval ja tundsin, kuidas olemisse tekkisid augud. Aeg-ajalt taipasin, et ma ei kuulnud, mis räägiti, olin kuhugi eemale ära vajunud. Ei tea, kuhu. Siis tulin jälle tagasi. Veidi aega püüdsin siinsest kinni hoida. Siis lõin jälle käega.
Surusin käe taskusse, et kahelist õngitseda. Kopikad olid tasku põhjas, rublased jäid ette. Püüdsin kopikaid üles kraapsata, rublased kippusid kaasa tulema. Tundsin, et midagi pudenes maha. Vaatasin alla. Maas vedeles käkrus rublaline. Pidin ennast sundima, et seda üles võtta. Toppisin ta taskusse tagasi. Ei hakanudki uuesti kahelist otsima. Valisin numbri. Lootsin ähmaselt, et äkki õnnestub ilma rahatagi rääkida.
Baarist lonkisin sadamasse. Kell näitas neli. Ots oli juba sees. Ega mul Otsaga asja polnudki. Mõtlesin ainult, ehk näeb seda kutti. Annaks talle raha ära. Seal ta peaks jõlkuma. Oma töökohal.
Kena paik see sadam. Kuigi mitte ilus. Ei tunne ennast seal hästi, ärimees ma pole, see pole minu töökoht. Mentide suhtes on mul allergia. Tarvitseb teispool teed näha, juba tuju läheb. Sandiks just ei lähe, aga ega tõuse ka.
Vaatasin