Tundsin, kuidas mul süda saapasäärde vajub.
„Sa oled liiga noor, et sellele mõelda,” ütlesin talle.
„Ma olen peaaegu kuusteist. On ka nooremaid laevapoisse.”
„Boss ei luba seda,” kostsin ma. Ja palvetasin, et see nii oleks. „Kas sul on isa juurest lahkumisega selline rutt?” küsisin talt.
„Ei,” hüüatas ta ja pani mulle käe ümber kaela. „Asi pole selles. Kuid merel õpiksin ma meremeheks.”
„Sa õpiksid piraadiks,” vastasin ma. Sest olin nende kaaperlaevade meeskondi sageli näinud ning mõte, et Hudson elab selliste meeste hulgas, pani mind värisema.
Olime vaevalt majja jõudnud, kui boss mu enda juurde kutsus.
„Noh, Quash,” ütles ta. „Kapten Kidd tahab Hudsoni ära osta. Ta tegi väga hea pakkumise.”
Ma vaatasin ühe ja teise otsa. Ei teadnud, mida öelda. Siis langesin põlvili. See oli kõik, mida ma teha sain.
„Ära saada teda ära merele, boss,” laususin ma. „Ta on mul ainus.”
„Sa tead, et ta tahab minna,” kostis boss.
„Tean,” ütlesin ma talle. „Kuid ta ei mõista, mida teeb. Ma loodan, et kapten Kidd on tubli härrasmees, aga tema meeskond … Mõned mehed, keda ta enda juurde kogub, on lihtsalt piraadid.”
„Sa ei saa teda igavesti enda juures hoida, Quash,” lausus boss.
Mõtlesin kiiresti järele. Lisaks sellele, et anda Hudson mere ohtude meelevalda, kartsin ma väga, mida kapten Kidd võib teha, kui poiss tema oma on. Mis siis, kui ta otsustab mu poja mõnes kauges sadamas maha müüa? Mis Hudsonist siis saab? Lootsin endiselt, et boss võib Hudsoni ühel päeval vabaks lasta.
„Võib-olla kapten Kidd maksab Hudsoni teenistuse eest ilma teda ostmata,” ütlesin ma. „Sa võid poisi välja rentida. Kuid kapten peab ta siis sulle tagastama. Meremeheks õppinult on Hudson rohkem väärt.” Püüdsin lihtsalt midagi välja mõelda. Kuid nägin, et boss mõtleb järele.
„See sobib, Quash,” sõnas ta. „Mine nüüd ja räägime sellest homme.”
Järgmisel päeval otsustati, et Hudson antakse kapten Kiddile rendile. Olin sellegi eest tänulik. Enne kui laev mereleminekuks valmis sai, kulus mitu nädalat, ning see aeg oli mulle väga kallis, sest mõtlesin, et ei pruugi oma poega enam näha. Ent ma ei öelnud talle, mida mõtlen, ja tema oli nii õhevil, et alati, kui minu juurest minema pääses, läks kohe mere äärde.
Paljud inimesed kindlasti lootsid selle merereisiga raha teenida. Mitte ainult kuberner, vaid ka mõned suured Inglise lordid olid oma raha sellesse ettevõtmisse paigutanud. Rahvas rääkis, et isegi kuningas Williamil on selles salajane osa. Laev sai nimeks Seikluste Galeer, sest tal olid ka aerud, et rünnata teist alust, kui tuult ei ole. Meeskonnas oli sada viiskümmend meest ja pardal kolmkümmend neli suurtükki.
Kui jõudis kätte aeg, mil laev pidi merele minema, panin Hudsoni enda kõrvale istuma ja ütlesin talle: „Nüüd kuulad sa kõigis asjus kapten Kiddi sõna, sest tema on nüüd sinu boss. Kuid mõned neist meestest, kellega sa merd sõidad, on väga halvad mehed, Hudson. Nii et tee oma tööd ja hoidu omaette ning ehk jätavad nad su rahule. Pea meeles, mida su isa ja ema sulle õpetasid, ning sinuga ei juhtu midagi halba.”
Viimaks 1696. aasta septembris sõitis Seikluste Galeer New Yorgi sadamast välja ja ma jälgisin pilguga Hudsonit, kuni teda veel näha võis.
Kuud möödusid ja laevast polnud midagi kuulda. Teadsin, et kui kapten Kidd lähemalt mingit saaki ei leia, suundub ta tõenäoliselt üle ookeani Lõuna-Aafrika ja Hea Lootuse neeme poole. Sest selle neeme taga Madagaskari saare ümbruses võis kohata Prantsuse kaubalaevu ja piraate. Ükskord tõi laev ühest sealsest sadamast teate, et kapten Kidd on kaotanud Madagaskari lähistel koolera tagajärjel kolmandiku meeskonnast. Kuid ma ei võinud teada, kas see on tõsi ja kas mu Hudson on elus või surnud.
Sel kevadel sünnitas Clara poja. Janil olid seni olnud ainult tütred, nii et see väike poiss rõõmustas bossi väga. Lapsele pandi tema järgi nimeks Dirk.
„Mul on nüüd tütrepoeg, Quash,” ütles ta mulle, „ja kui mul õnne on, näevad mu silmad ehk, kuidas ta suureks kasvab. Kas pole tore?”
„Jah, boss,” vastasin ma. „Sa oled õnnelik mees.”
Ent kui Clara tite emale näha tõi, polnud emand kuigi rahul, et tal on anglikaanist tütrepoeg.
Ja siis, kui ma seda enam ei lootnud, tuli teade, mida olin kogu elu oodanud. Emand oli sel päeval kodust väljas ja boss kutsus mu võõrastetuppa.
„Quash, sa tead, ma lubasin, et kui ma suren, saad sa vabaks,” ütles ta.
„Jah, boss,” sõnasin ma.
„Noh, vabaks saamine pole ehk kõik, mida sa loodad,” lausus ta. „Kuid igatahes, minu testamendiga saad sa vabaduse ja ka veidi raha.”
„Ma ise hakkan vanaks jääma, boss,” ütlesin ma salamisi palvetades. „Ehk saab Hudson ka vabaks?”
„Jah,” vastas boss. „Tema saab ka vabaks. Kui ta elus on.”
„Tänan sind, boss,” ütlesin ma.
„Ära sellest kellelegi räägi, Quash,” lausus boss karmilt. „Ära räägi sellest Hudsonile ega kellelegi perekonnas. Põhjustel, mida sul ei ole vaja teada, jäägu see meie vahele. Kas saad aru?”
„Jah, boss,” kostsin ma.
Nii sain ma aru, et ta on teinud testamendi Inglise seaduste järgi.
„On veel üks asi,” ütles ta. „Sa pead mulle lubama, et kui mind enam ei ole, teed midagi minu heaks.” Ta võttis välja väikese riidenutsaka ja harutas selle lahti. Seal sees oli vampumvöö, mida ta oli kandnud, kui ülemjooksul käis.
„Sa oled seda vist varem näinud?”
„Jah, boss,” sõnasin ma.
„See on väga eriline vöö, Quash,” rääkis ta mulle. „Sellel on sügav tähendus ja suur väärtus. Tegelikult on see hinnalisem kui kõik muu, mis mul on. Ma hoian seda riidetükki mähitult peidupaigas, mida sulle näitan. Tahan, et kui ma suren, läheksid sina ja võtaksid selle sealt ära. Ära räägi kellelegi, mida sa teed, ka emandale mitte. Ma tahan, et sa viiksid selle vöö proua Clara majja ja ütleksid talle, et see on minu kink väikesele Dirkile. Las ta saab selle endale ja hoiab seda ning annab ühel päeval edasi oma pojale, kui tal poeg on, või minu järeltulijatele mälestuseks minust. Kas lubad, et teed seda minu heaks, Quash?”
„Jah, boss. Ma luban.”
„Hästi,” sõnas ta. Siis näitas ta mulle peidupaika ja me panime vampumvöö sinna, et see oleks kindlas kohas.
Kuulujutud kapten Kiddist hakkasid liikuma järgmisel kevadel. Sadamasse tulnud laevadel räägiti, et selle asemel et piraate jahtida, oli kapten ise piraadiks hakanud. Ma küsisin bossilt, mida tema sellest arvab.
„Kes teab, mis merel võib juhtuda?” lausus ta õlgu kehitades.
Mõtlesin oma Hudsonile, kuid ei öelnud rohkem midagi. Kuulujutud jätkusid, kuid me ei kuulnud terve järgmise aasta midagi kindlat. 1699. aasta kevadel kuulsime, et Inglise sõjalaevad on saadetud kapten Kiddi otsima. Ning viimaks ilmus mees suvel Bostonis päevavalgele ja räägiti, et ta on vahistatud.
Ning siis andis boss minu meelest oma parima. Samal tunnil, kui see uudis saabus, oli ta juba teel Bostonisse, et välja uurida, mis Hudsonist on saanud. Ma üritasin teda tänada, kui ta kodust lahkus,