Järjekordne pikk vaidlusküllane proov Great Newporti tänava klubis Studio 51 ei andnud tulemuseks mitte midagi, mis olnuks Andrew Loog Oldhami arvates pisutki lubav. Meelt heites jättis ta rollingud omaette nokitsema ja tülitsema ning läks Sohosse kondama nagu Laurence Harvey „Expresso Bongos”, lootes – nagu oli lootnud ka innustav filmi-iidol –, et juhtuks midagigi.
Ja imekombel juhtuski midagi. Oldhami kõrval peatus takso, millest astusid välja John Lennon ja Paul McCartney. Biitlid olid sel päeval võtnud Dorchesteri hotellis vastu laste heategevusorganisatsiooni auhinna. Nüüd olid John ja Paul ula peal ning otsisid midagi põnevat.
Oldham meenutab: „Dialoog oli tõepoolest selline: „Tervist, Andy. Sa näed nii õnnetu välja. Mis viga on?” − „Ah, mul on kõrini. Rollingud ei suuda leida lugu, mida plaadile panna.” − „Kuule, aga meil on üks lugu peagu valmis. Rolling Stones võib selle salvestada, kui sa tahad.””
Laul oli „I Wanna Be Your Man”, üks pihutäiest Lennoni-McCartney uutest lugudest, mille nad olid kirjutanud peatselt ilmuva teise albumi „With the Beatles” tarbeks. Moealtid, nagu nad olid, sündinud matkijad peale selle, olid nad loonud omaenda kaheminutilise rütmibluusihuike. Kuna see polnud veel päris valmis, läksid John ja Paul koos Oldhamiga tagasi ja kirjutasid loo Studio 51-s lõpuni, samal ajal kui Rolling Stones ootas.
See juhuslik kink popmuusika kuumimalt laulukirjutajate tandemilt andis letargilisele Rolling Stonesile vägeva adrenaliinilaksu. Polnud vaja rohkem kui tund või paar Kingsway Soundi stuudios, et luua sellest laulust oma, Chicago bluusi kõlaline versioon, milles nad asendasid Beatlesi harmoonia Mick Jaggeri vokaali ja Brian Jonesi slide-kitarri sõjaka lihtsusega. B-poolele piisas rutakalt improviseeritud vana kaheteisttaktilise bluusi stiilis instrumentaalpalast, mille pealkirjaks sai „Stoned”. Ehkki lugu oli maha viksitud (Booker T „Green Onions”), läks see arvesse originaalina. Andrew Loog Oldham asutas sellise kollektiivse tegevuse haldamiseks ruttu kirjastuse, mille tulud pidid jagunema viie rollingu ja tema enda vahel. Firma nimeks sai Nanker Phelge Music, mis ühendas Brian Jonesi väljamõeldud sõna grotesksete grimasside kohta ja nende Edith Grove’i korterinaabri Jimmy Phelge’i, nooruki, kes tavatses ootamatuil hetkil kanda peas aluspükse.
„I Wanna Be Your Man” avaldati 1. novembril. Rolling Stones oli koos Everly Brothersi ja Little Richardiga ikka veel tuuril ning andis sel õhtul Rochesteri Odeoni kinos kaks kontserti. Kaks õhtut hiljem sai tuur Hammersmithi Odeonis viimaks läbi. Rolling Stones oli jälle tuttavas ümbruskonnas. Konferansjee Bob Bain pidi publikut anuma, et nad ei hüüaks mitte „tahame Stonesi”, vaid „tahame Everlyt”.
Kogu selle aja jooksul ei olnud ülejäänud Briti bändidel peale Beatlesi, isegi kuulsatel nimedel nagu Searchers ja Shadows, ajakirjanduse nükke kaudu valla päästetud, ent nüüd kontrollimatult vohava pophullusega suurt pistmist. 4. novembril võttis Beatles Royal Variety galaõhtu publiku kerge vaevaga oma pihku, kui tegi siniverelisele kuulajaskonnale, sealhulgas ka kuninganna emale ja printsess Margaretile ettepaneku, et nad ei plaksutaks ega „kolistaks oma kalliskividega”. 22. novembril lennutas bändi teine album „With the Beatles” need tundliku kunstitudengi välimusega poisid korraga nii ülemistesse kui ka alumistesse ühiskonnakihtidesse. Plaati oli juba ette müüdud nii palju, et kõik selle lood jõudsid singliedetabeli esikahekümnesse. Detsembri algul jõudis New Musical Expressi edetabeli kolmeteistkümnendale kohale veel üks Lennoni-McCartney laul, „I Wanna Be Your Man” Rolling Stonesi esituses. Mõjukad kriitikud nagu Brian Matthew pöörasid rohkem tähelepanu laulu autoritele kui pundile, kel oli olnud õnne see plaadistada. „Kas te kujutate ette,” küsis Brian Matthew mitut puhku BBC raadiokuulajailt, „kui mitu praeguse esikümne laulu on pärit Beatlesilt, isegi kui nad neid kõiki ise ei esita?”
4.
„LÕIGAKE OMA ROLLINGUD BIITLITEKS”
Järgnev lähipilk lava taga toimuvale on pärit ühest viimasest säilinud Briti kinoringvaatest. Kui vanul häil ajul räägiti neis eranditult spordist ja õukonnast, siis nüüd, 1964. aastal, püüti vapralt kaasas käia meluga, mis oli Pathé filmikompanii vanaldaste toimetajate meelest määratult rämedam kui kompanii oma tunnusmärgi, kikka kukeleegu.
Näeme, kuidas kaamera liigub ebakindlalt mööda pimedat vahekäiku, pöörab ümber nurga ja jõuab Rolling Stonesi garderoobiukse ette, mis ühtäkki lahti läheb. Olgugi kohmakas, on see siiski katse teha cinéma vérité’d, kus üritatakse tabada tuuritavat popgruppi selle esinemiste vahel. Esmalt peatub kaamera Keith Richardil, kes, sigaret kõvasti huulte vahele surutud, on naaldunud pisut ettepoole, et sättida särgikraed, mis on sama kõrge nagu mõnel regendiajastu dändil. Tema kõrval paistab mustas jakis ja lumivalgetes teksades Brian Jones, kes on seadnud esiplaanile oma rombikujulise kitarri, et demonstreerida keerukat käiku, mida ta parajasti lihvib. Ta vesinikblondid juuksed on keerdunud otsekui kuldse päikesekroonina näo ümber ja katnud ta silmad. Kaamera liigub madrusetriibulises kampsunis Mick Jaggerile ja siis rutakalt eemale. Tema nägu ei väljenda just erilist külalislahkust; pealegi pole tal kitarri.
Laval võetud Pathé kaadritest on näha, kui väljaarenemata oli Jagger toona artisti ja isiksusena. Laul on Rolling Stonesi vana ja kindel klubilugu, Chuck Berry „Around and Around”. Jagger on kössis vanaaegse mikrofoni kohal, nägu pööratud pelglikult madrusetriibulisele õlale. Niisked huuled on vaid pisut avatud. Pilk tunnukse heljuvat kusagil ebamäärasuses. Taoti teeb ta pea kohal flamenkolikke käteplakse. Tema kõrval keksleb Keith Richard, näol õnnelik, peagu juhmivõitu naeratus. Kaugemal teisel pool seisab väljakutsuvalt liikumatu Brian Jones, silmad kuldse juuksekuhila all varjus. Kaamera libiseb eemale Beatlesi stiilis soenguga tüdrukutele, kes vaheldumisi kiljuvad ja topivad taskurätti suhu. Nüüd võib näha tervet lava, kus pole muud kui rollingud, nende napp lavatehnika ja taustal punase draperiiga kaetud tagasein. Jagger lahkub mikrofoni juurest paterdades nagu sulgedelt vett saputav part.
6. jaanuaril olid nad jälle tuuril, sedapuhku George Cooperi muusikaagentuuri korraldatud üritusel. Nüüdseks olid nad piisavalt tuntud, et panna nad koos Ameerika tüdrukutebändi Ronettesiga, millel läks Phil Spectori plaadifirmas Philles vägagi hästi, ühistuuri peaesinejaks. Spector oli juba saatnud oma jüngrile Andrew Loog Oldhamile karmi hoiatusega telegrammi: „Jäta mu tüdrukud rahule.” Rolling Stonesi ja ka Ronettesi senist käitumist arvestades polnud hoiatus sugugi ülearune.
Graatsiliste, siugjate mustade tüdrukute ning sagriste ja kasimata valgete poiste kombinatsioon äratas ohtrat tähelepanu ka muusikapressis, mida seni olid täitnud võrdselt jõuluunisus ja mõõdutundetu Beatlesi-uputus. New Musical Expressi artiklis „Tüdrukud kisavad Stonesile, poisid Ronettesile” kiitis Andy Gray kontserdi „vokaalset lopsakust ja kehalisust”. Gray ülevaade – mis tagas tuuri kassaedu – iseloomustab hästi ühelt poolt 1964. aasta popmuusikaajakirjandust ja teisalt seda, kui haletsusväärselt lühikesi etendusi andsid isegi ühistuuride peaesinejad.
Tuubil täis saal tervitas hõisete, kisa ja lehvitamisega kohalikke edu saavutanud kutte: Rolling Stonesi. Kui õhtujuht Al Paige nad välja kuulutas, pääses valla palavikuline elevus ja nad alustasid oma etteastet hoogsalt looga „Girls”, millele järgnes „Come On”. See ansambel on kahtlemata isesugune: liikmed kannavad seda, mida ise tahavad, särkidest nahkjakkideni, ühised on ainult pikad juuksed.
Bändi laulja Mick Jagger haarab aeg-ajalt suupilli järele ja lisab esitusse särtsu, samal ajal kui kolm kitarri taustal tagasi tõmbuvad. „Hey Mona” on veel üks imetlusväärne rütmibluusipala, enne kui jõutakse vaikse looni „You Better Move On”, mida laulab väga köitvalt Brian Jones [sic]. Ja siis tagasi kuumema kraami juurde: kaks lõpulugu on „Roll Over, Beethoven” ja „I Wanna Be Your Man”, misjärel plaksutatakse bänd lavale tagasi …
Kui Decca lasi 17. jaanuaril välja Rolling Stonesi esimese EP – singli ja kauamängiva vahepealse formaadi