See, mis ei tapa. David Lagercrantz

oli Linus Mikaelile esimesest silmapilgust peale närvidele käinud, arvatavasti oleks ta kõigele käega löönud isegi siis, kui Linus oleks millegi poolsensatsioonilisega lagedale tulnud. Aga kui jutustuses ilmus välja Lisbeth, hakkas ta kõike uue pilguga nägema.

      Lisbethi intellektile ei saa midagi ette heita, ja kui tema oli otsustanud sekkuda, siis on võib-olla ka Mikaelil põhjust teemasse süveneda. Vähemalt võib lugu natuke lähemalt uurida, ja kui veab, siis saab ta selle käigus ka Lisbethist midagi teada, sest kas ei ole siin tegu lausa miljonimängu küsimusega?

      Miks Lisbeth üldse kohale oli saabunud?

      Ta ei ole ju IT-kiirabi, ja muidugi ajas ebaõiglus teda marru. Ta võis kohale ilmuda õiglust jalule seadma. Kuid kõigest hoolimata oli veidi üllatav, et naine, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees, võtab ühte häkkimisjuhtumit nii südamesse. Kirurgi sõrmeluud – fine! Ent sekkumine ebaseaduslikesse häkkerirünnakutesse on ju sama, kui visata kivi iseenda kapsaaeda, kas pole? Samas ei tea Mikael siiski üksikasju.

      Arvatavasti on selle taga veel midagi. Võib-olla olid nad Balderiga sõbrad või vestluspartnerid? See pole võimatu, Mikael proovis nende nimesid koos guugeldada, kuid ei saanud ühtegi mõistlikku tulemit, ja õige pea jäi ta tegevusetult istuma, vaatas väljas möllavat tormi ja mõtles kõhnale kahvatule seljale tätoveeritud lohe, Hedestadi külma öö ja Gosseberga lahti kaevatud haua peale.

      Siis jätkas ta Frans Balderi guugeldamist ja lugemist ilmus omajagu. Professori nime peale andis internet kaks miljonit vastet, ometigi polnud elukäigust ülevaate saamine sugugi lihtne. Enamik olid teadusartiklid ja kommentaarid ning tundus, et Frans Balder ei anna intervjuusid. Seetõttu varjas tema elukäiku omamoodi müstiline loor – mille imetlevad tudengid olid veelgi suuremaks ja romantilisemaks mõelnud.