Järgmisel päeval palus Barbara vaid selleks, et näha, kui kerge on austajat leida, tuttaval parfümeerialeti tüdrukul temaga pärast lõunat kohad ära vahetada. Eksperimendi tulemused olid jahmatavad: tuli vaid sisse lülitada lambike, mis näitas, et sa otsid austajat. Barbaral oli hea meel, et ta polnud selle lüliti asukohta teismeeas teadnud, sest Blackpoolis oleks ta end kõikvõimalikesse jamadesse mässinud – jamadesse, mida põhjustavad abielumehed, kel on seitse vaibapoodi või kes laulavad talveaia etendustes.
Valentine Laws polnud suurem asi saak. Ilmselt oleks Barbara pidanud ta vette tagasi viskama, kuid ta tahtis asja kallale asuda. Valentine Laws oli temast vähemalt viisteist aastat vanem ning lõhnas piibutubaka ja Wrighti söetõrvaseebi järele. Kui mees esimest korda parfümeerialeti juurde tuli, oli tal laulatussõrmus sõrmes, aga kui ta paari minuti pärast naasis, ilmselt selleks, et Barbarat pikemalt takseerida, oli sõrmus kadunud. Rääkima hakkas ta Barbaraga alles kolmandal ringil.
„Niisiis,” lausus Valentine Laws, just nagu oleks jutuläte hetkeks kuivale jäänud. „Kas käite ise palju väljas?”
„Ah, eks te tea,” vastas Barbara. „Mitte nii palju, kui isutaks.”
„„Kui isutaks”,” ütles mees. „Imearmas. Kust kandist te olete? Las ma arvan ära. See on mul käpas. Eks ma tean küll, et kuskilt ülevalt põhjast, aga kust, vaat see on küsimus. Yorkshire’ist?”
„Lancashire’ist. Blackpoolist.”
Mees vahtis vähimagi piinlikkuseta Barbara rinnapartiid.
„Sabrina on Blackpoolist, eks?”
„Ma ei tea, kes see Sabrina on,” ütles Barbara.
„Ausalt? Ma arvasin, et te kõik olete tema üle väga uhked.”
„Aga vaat ei ole,” ütles Barbara. „Sest me pole temast kuulnudki.”
„Igatahes näeb ta teie moodi välja,” ütles Valentine Laws.
„Tubli tüdruk.”
Mees naeratas ja küttis aga edasi. Barbara vestlusoskus ei huvitanud teda vähimatki. Teda huvitas Barbara, sest Barbara nägi Sabrina moodi välja.
„Noh, miss Blackpool.” Barbara vaatas meest ehmunult, kuid see oli lihtsalt selline kild. „Millistesse kohtadesse teile meeldiks minna?”
„Ega igaühele ei pea kõike välja lobisema.”
Barbara oleks tahtnud endale jalaga virutada. Seda tooni oleks ta kodukandis kasutanud talveaias mõnele teddy boy’le korvi andes, kuid siin polnud sellest mingit kasu. See oli vigurdamine, aga Marjorie oli Barbarat vigurdamise eest hoiatanud. Barbara õnneks ja ehk seetõttu, et Valentine Laws polnud laupäevaõhtuste tantsupidude stiilis nähvamiste ja ninnakargamistega harjunud, ei teinud mees tema väiksest upsakusesähvakust välja.
„Eks ma püüa teid veenda,” ütles mees kannatlikult. „Aga mul on teile ettepanek.”
„Võin selle peale kihla vedada,” ütles Barbara.
Ta ei saanud sinna midagi parata. Ta oli kogu elu või pigem selle osa elust, mille vastu mehed huvi tundsid, üritanud neid eemale tõrjuda. Nüüd pidi ta ühtäkki teistmoodi käituma ja aastaid vajalikuks osutunud refleksi maha suruma.
„Ja õigesti teeksite, kui kihla veaksite. Võidaksite raha. Ma ju ei räägiks teiega, kui mingit ettepanekut ei oleks, ega ju?”
Barbara jäi selle otsekohese selgitusega rahule ja naeratas.
„Ma lähen koos ühe sõbraga õhtustama. Ühe kliendiga. Ta võtab daami kaasa ja tegi ettepaneku, et ka mina võtaksin.”
Oma eelmises elus oleks Barbara maininud mehe laulatussõrmust, kuid nii palju oli ta juba targem.
„Miks ka mitte.”
Televiisorist oli ta ikka veel kaugel, aga algus oli tehtud.
Marjorie soovitas Barbaral töölt midagi selga laenata. Selgus, et kõik teised tüdrukud tegid nii. Barbara läks lõunavaheajal kotiga üles, rääkis ühe tüdrukuga paar sõna juttu, võttis kaasa elegantse punase põlvini kleidi, millel oli sügav dekoltee. End väljaminekuks sättides meenus talle, milline ta on suuteline välja nägema, kui ta veidi pingutab, veidi huulepulka paneb, natuke säärt näitab. Ta polnud seda ammu teinud.
„Sa tuhat ja tuline,” ütles Marjorie ja Barbara naeratas.
Valetine Laws oli broneerinud Talk of the Townis laua, et näha esinemas tädi Marie lemmiklauljat Matt Monrod. Plakatitelt sissepääsu juures nägi Barbara, et teistel õhtutel võinuks seal esineda The Supremes või Helen Shapiro või Cliff and the Shadows, inimesed, kellest tüdrukud töö juures oleksid tahtnud kõike viimseni kuulda. Matt Monro oli pärit teisest ajajärgust, ajajärgust, mille eest põgenemiseks oli Barbara Blackpoolist lahkunud. Kui teda laua juurde juhatati, märkas ta, et võib vabalt olla kõige noorem inimene ruumis.
Valentine Laws ootas teda lava kõrval neljases lauas. Mehe teised külalised polnud veel kohale jõudnud. Ta tellis Barbaralt küsimata talle Dubonnet’d sidrunimorsiga ning nad rääkisid tööst ja Londonist ja ööklubidest, ja siis tõstis mees pilgu ja naeratas.
„Sidney!”
Kuid Sidney, väike kiilaspäine vuntsidega mees, ei paistnud Valentine’i nähes rõõmustavat ning siis muutus Valentine’i näoilme liiga keeruliseks, et Barbara oleks sellest midagi välja lugeda osanud. Kõigepealt oli naeratus, siis naeratus haihtus ja järgnes silmade kiire, šokeeritud pungitamine. Siis naeratus naasis, kuid soojust ega heameelt selles polnud.
„Audrey!” ütles Valentine.
Audrey oli erklilla ja kohatult pika kleidiga suurt kasvu naine. Barbara oletuse kohaselt pidi ta olema Sidney abikaasa. Ja olukorda jälgides hakkas Barbara mõistma, et tegu oli möödarääkimisega. Sidney oli arvanud, et tulekul on õhtuveetmine üht laadi daamide („prouad”, „meie tublid naisukesed”, selles vaimus) seltskonnas, kuid Valentine oli kutsunud Barbara eeldusel, et tegu on hoopis teist laadi õhtuveetmisega, sellisega, mis hõlmab daame, aga mitte omi daame. Küllap oli neil vanasti mõlemat sorti õhtuid olnud, siit ka segadus. Rahakate abielumeeste elu oli nii keerukas ja niivõrd pettusi tulvil, nende salakeel nii kahemõtteline, et Barbara imestas, miks seda laadi äpardusi kogu aeg ei juhtunud. Võib-olla juhtuski. Võib-olla oli Talk of the Town täis laudu, kus rabavalt eri vanuses naised istusid ja teineteisele otsa põrnitsesid.
„Meil Valentine’iga on baari juures üks väike asi arutada,” ütles Sidney. „Palun vabandage meid viieks minutiks.”
Valentine tõusis, noogutas naiste poole ja järgnes Sidneyle, kes vihaselt minema kõmpis. Paistis, et sel arusaamatusel on tagajärjed. Sidney tubli naisuke saab aru, kes Barbara on ja mida ta endast kujutab; küllap jõuab ta järeldusele, et on olnud teisi, sarnaseid õhtuid, kuhu teda pole kutsutud. Kui Valentine’il oleks nupp kiiremini nokkinud, oleks ta võinud Barbarat tutvustada oma nõona, oma sekretäri või kriminaalhooldajana, kuid Valentine oli lasknud end Sidneyl peapesuks minema vedada ning jätnud naised omaenda järeldustele jõudma.
Audrey räntsatas Barbara vastu istuma ja vaatas talle otsa.
„Ta on muuseas abielus,” ütles ta viimaks.
Barbara kahtles sügavalt, kas ta jõuab veel Matt Monro laulmist kuulda, ja mõtles seetõttu, et võib sel juhul võimalikult palju nalja saada. Ta vaatas Audreyle otsa ja turtsatas põlglikult naerma.
„Kellega?” küsis ta. „Ma tapan selle naise ära.” Ja ta naeris uuesti vaid selleks, et näidata, kuivõrd vähe ta Audrey uudise pärast muretseb.
„Ta on abielus,” kinnitas Audrey. „Joaniga. Ma olen seda naist kohanud. Nad on kaua abielus olnud. Lapsed ja nii edasi. Nad pole enam isegi lapsed mitte. Poiss on kuusteist ja tütar õpib õenduskolledžis.”
„Noh,” ütles Barbara, „Valentine ei saa suurem asi isa olla. Ta pole kaks aastat ainsatki ööd kodust eemal viibinud.”
„Kodust?”