Paistis, et mida päev edasi, seda rohkem inimesi oli saatega seotud. Ja selles, et butafooriprouad ja lavakujundajad, stsenaariumitoimetajad ja elektrikud teevad mõtte teoks, oli midagi põnevat, aga ka kurba, sest enam polnud see nende viie jagu. Kui Sophie telemajja jõudis, pidi ta kõrvale põikama inimeste eest, keda ta ei tundnud, inimeste eest, kes polnud selle tüki sünni juures olnud ega hoolinud arvatavasti sellest eriti, vähemalt mitte nii palju kui tema. Nende jaoks oli see järjekordne töö, ning iga kord, kui Sophie nägi kostümeerijat silmi pööritamas või kuulis puuseppa vandumas, igatses ta tagasi kogudusesaali, kus nad olid proove teinud ja kus ta kõiki tundis. Ta ei tahtnud, et see oleks lihtsalt järjekordne töö – mitte kellelegi. Sophie tahtis televisiooni pääseda, aga nüüd soovis ta, et nad saaksid veel kaks-kolm aastat proovi teha.
Tony, Bill ja Dennis olid garderoobide ees koridoris ja rääkisid pealkirjast.
„Ma kardan, et Tom on selle „Abieluõndsusega” kokku laulatatud,” ütles Dennis.
„Mitte „Abieluõndsusega?”?” küsis Tony.
„Jah,” ütles Dennis. „Ma ju ütlesingi nii.”
„Ei,” ütles Bill. „Sa ütlesid „Abieluõndsus”. Sa ei öelnud „Abieluõndsus küsimärk hä-hä-hää”. ”
„Sa teadsid, et küsimärk on läinud,” ütles Dennis. „Igavene kaabakas.”
„Ma arvan, et varasemate kuritegude regulaarne meeldetuletamine tuleb sulle ainult kasuks,” ütles Bill.
„Kuidas see saab olla „Abieluõndsus”,” küsis Tony, „kui nad selles osas sekunditki abielus pole? Meie ju teame, et kui meile seriaal antakse, abielluvad nad esimeses osas. Aga siin jääb Barbara Jimile kõrtsis esimest korda silma ja Jim lööb talle pool tundi külge. Vanas versioonis olid nad juba abielus.”
„Tal on õigus,” ütles Bill. „Me saame talle „Abieluõndsus” nimeks panna ainult siis, kui vana Sloan garanteerib meile enne Komöödiateatri otsasaamist seriaali. Kui see ainsaks osaks jääb, tundub selline pealkiri lihtsalt napakas.”
„Näe, Sophie,” ütles Tony. „On sul meile head peakirja pakkuda?”
„Barbara,” ütles Sophie.
Sophie’le piinlikkust valmistades mõtles Dennis selle üle järele või vähemalt tegi hetkeks nägu, et mõtleb.
„Hm,” ütles Dennis. „„Barbara” ei edasta päriselt seda suhtevärki, nagu me pealkirjalt tahaksime.”
„Ta vist tegi nalja, Dennis,” ütles Bill.
Dennis puhkes kahekümnesekundilise hilinemisega heakskiitvalt naerma.
„Väga hea,” ütles ta.
Tony tabas Billi pilgu. Kõigile meeldis Sophie, aga üle kõige meeldis ta Dennisele.
„Järsku mõlema tegelaskuju nimed?” küsis Dennis. „„Barbara ja Jim”?”
„Kas sa panid sinna lõppu jälle selle kuramuse küsimärgi?” küsis Bill.
„Ma esitasin küsimuse,” ütles Dennis.
„„Barbara ja Jim”,” ütles Tony. „„Barbara ja Jim”.”
„Maru põnev, kas pole?” ütles Bill. „Laused, mida te Suurbritannia üldsuse suust eluilmaski ei kuule – esikoht episoodiliste sarjade arvestuses: „Oi, millal ma ometi teada saan, kes need Barbara ja Jim on.””
„Tead, mis me ükspäev rääkisime?” küsis Dennis. „Et see on Sophie’ etendus?”
„Rääkisite või?” küsis Sophie.
„Aga sina ei pidanud sellest teada saama,” ütles Tony. Ta vaatas Dennisele tähendusrikkalt otsa.
„Miks see minu etendus on?” küsis Sophie.
„Pole sinu asi,” ütles Bill.
„Huvitav, kas me suudame seda kuidagiviisi edasi anda,” ütles Dennis.
„Aga me ei räägi sellest,” ütles Bill. „Iseäranis ei räägi me sellest näitlejate nina all.”
„Miks see minu etendus on?” küsis Sophie.
„No issand jumal küll,” ütles Bill. „Sest sina oled teist kahest see iludus ja tema on kõrvuni armunud, sina saad kõik killud endale ja tema üle ei naera keegi.”
„Aa,” ütles Sophie.
„Sa pole märganud või?”
Eks Sophie oli muidugi märganud, et tema jutu peale naerdi proovides rohkem, aga ta arvas, et see tuli sellest, et ta on võiduseisus, et ta teeb Clive’ile selles mängus ära. Talle polnud pähegi tulnud, et talle oli lihtsalt rohkem kilde antud.
„Järsku peaks selle ametlikult ära vormistama,” ütles Dennis. „Ja ma tean, et te hakkate naerma, aga mul on veel üks kirjavahemärgimõte.”
„Ma ei hakka naerma,” ütles Bill. „Ma luban.”
„Sulud „ja Jimi” ümber. „Barbara (ja Jim)”. Barbara, sulud lahti, ja Jim, sulud kinni.”
Bill hakkas naerma.
„Naljakas?” küsis Dennis lootusrikkalt.
„Ainult sellepärast, mida see Clive’i enesehinnanguga teeb,” ütles Bill. „Vaat see on maru naljakas.”
„Aa,” ütles Dennis. „Ma polnud selle peale mõelnudki.”
„Ütleme siis talle alles pärast salvestust.”
„Nii ei saa,” ütles Dennis.
„Väljendugem siis sedapidi,” ütles Tony. „Enne salvestust me seda raudselt teha ei saa. Ma tean seda Clive’i küll. Ta jätab kohale tulemata.”
„Kas niimoodi tohib?” küsis Sophie. „Lihtsalt jätta kohale tulemata?”
Selline asi polnud talle pähegi tulnud ja ehk tasus seda kaaluda.
„Muidugi,” ütles Bill. „Kui sul pole midagi selle vastu, et sa enam kunagi ei tööta.”
Sophie lõpetas kaalumise. Ta otsustas, et tema isiklikud probleemid töökaaslastesse ei puutu, ning läks peaprooviks ümber riietuma.
6
Salvestuspäeval avastas Clive, et garderoobist kuuleb väljas sabatava publiku jutuajamist. Seda polnud võimalik kuulmata jätta, kui sa just kogu aeg valjult omaette ei ümisenud.
„Vähemalt piletid on tasuta,” ütles parajasti kõige valjem hääl, kõrva järgi otsustades keskealine mees.
„Eks pididki olema,” ütles naine. „Keegi poleks ju nende eest maksnud. Oled sa mõnest siin kuulnud ka?”
„Vennikese nimi tuleb kuidagi tuttav ette,” ütles teine mees. „Mingi Clive.”
„Kus ta siis mänginud on?”
„No seda ma räägin. Pole aimugi.”
Vestlusega ühines neljas isik, veel üks naine.
„Kas sa „Käpardite salka” kuulasid?”
„Ah, täitsa jube oli.”
„Kas tõesti?”
„See juhmakas kapten oma tobeda upsaka häälega.”
„No see oligi Clive Richardson.”
„Sa jeekim. Ainult mitte tema.”
„Minu meelest oli ta naljakas.”
„Ah, mis sa jamad.”
„Oli jah.”
„See tobe upsakas hääl.”
„Ta tegi seda meelega. Koomilise mulje nimel.”
„Loodetavasti