„Ma vist saan sulle kohe vastata,” ütles Martinsson. „Mul on oma toas juhtumisi paar sellekohast paberit.”
Ta läks koridori ja tuli varsti tagasi, käes mõned õhukesed brošüürid.
„Politseiameti infolehed,” ütles ta. „Vahel annavad nad ka päris häid asju välja.”
„Ma loen neid alati, kui aega saan,” ütles Wallander. „Aga mõnikord tekib küll küsimus, kas nad neid mitte liiga ohtralt välja ei anna.”
„Selle pealkiri on „Peitmikrofonide paigaldamine kui karistusprotsessuaalne surveabinõu”. Aga see pole praegu oluline. Kuula seda: „Memorandum pealtkuulamisseadeldiste kohta”.”
Martinsson võttis ühe brošüüri ja lehitses seda, kuni leidis õige koha ning hakkas siis lugema.
„Rootsi seaduse kohaselt on ebaseaduslik omada, müüa või paigaldada pealtkuulamisseadeldisi,” luges ta. „See peaks ühtlasi tähendama, et ka nende tootmine on keelatud.”
„Järelikult peame paluma oma Boråsi kolleege, et nad selle postimüügifirma ette võtaksid,” ütles Wallander. „Nad tegelevad ebaseadusliku müügiga. Ja ebaseadusliku impordiga.”
„Enamik postimüügifirmasid on soliidsed ettevõtted,” ütles Martinsson. „Ma usun, et teised firmad tahaksid samuti sellest mädapaisest vabaneda.”
„Võta Boråsiga ühendust,” ütles Wallander. „Võimalikult ruttu.”
Ta meenutas oma käiku Gösta Runfeldti korterisse. Kirjutuslaua sahtleid ja kappe läbi otsides polnud ta näinud ühtegi tehnilist seadeldist.
„Las Nyberg vaatab need üle,” ütles ta. „Eks siis näis. Aga minu meelest on see asi imelik.”
Martinsson oli nõus. Ka tema ei suutnud mõista, milleks oli ühele orhideehuvilisele pealtkuulamisseadeldist tarvis. Wallander toppis asjad karpi tagasi.
„Mina sõidan nüüd Lödingesse,” ütles ta.
„Ma leidsin mehe, kes kakskümmend aastat tagasi Holger Erikssoni juures autosid müüs,” ütles Martinsson. „Saan temaga poole tunni pärast Svartes kokku. Kui üldse keegi oskab Holger Erikssoni iseloomustada, siis tema.”
Nad lahkusid teineteisest valvelauas. Wallanderil oli Runfeldti pakk kaenla all. Ebba juures jäi ta seisma.
„Mis mu isa ütles?” küsis ta.
„Ta palus sulle edasi öelda, et sa helistaksid, kui aega saad.”
Wallander muutus kohe kahtlustavaks.
„Kas ta ütles seda irooniliselt?”
Ebba vaatas talle tõsiselt otsa.
„Sinu isa on väga hea inimene. Ja ta tunneb sinu töö vastu suurt austust.”
Wallander teadis, et tegelikult oli asi hoopis vastupidi ning vangutas pead. Ebba osutas pakile.
„Ma maksin selle omast taskust kinni,” ütles ta. „Politseil pole ju enam sularahakassat.”
„Saada mulle arve,” ütles Wallander. „Esmaspäeval saad raha kätte, sobib?”
Ebba noogutas. Wallander väljus politseimajast. Vihm oli järele jäänud ja pilvekatte vahelt paistis heledat taevast. Tõotas tulla ilus selge sügispäev. Wallander pani paki auto tagaistmele ja sõitis Ystadist välja. Nüüd, kus päike paistis, oli maastik kohe palju helgem. Isegi rahutus andis silmapilguks järele. Muidu oli Holger Erikssoni mõrv tema ees nagu püstine sein. Aga ehk leidus sellele kõigele siiski veel mingi mõistuspärane seletus. See, et ka Gösta Runfeldt oli kadunud, ei pidanud veel tähendama, et temaga on midagi tõsist juhtunud. Ehkki Wallanderil polnud aimugi, miks see mees endale pealtkuulamisseadeldise tellis, oli see samas justnagu tõendiks, et ta on elus. Korraks vilksatas Wallanderil peast läbi mõte, et Gösta Runfeldt võis sooritada enesetapu. Kuid see ei tundunud kuigi tõenäoline. Vanja Andersson kinnitas ju, et Runfeldt rõõmustas reisi üle väga ja see ei sobinud enesetapuvariandiga kuidagi kokku. Wallander sõitis läbi päikeselise sügismaastiku ja mõtles, et maalib liigagi tihti tonti seinale.
Ta parkis auto Holger Erikssoni maja juurde. Üks mees, kelles Wallander tundis ära ajalehe Arbetet ajakirjaniku, tuli tema poole. Wallanderil oli Runfeldti pakk kaenla all. Nad tervitasid. Ajakirjanik osutas paki suunas.
„Kas teil on lahendus kaasas?”
„Kaugel sellest.”
„Räägime nüüd tõsiselt. Kuidas edeneb?”
„Pressikonverents on esmaspäeval. Enne seda pole midagi lisada.”
„Aga ta kukutati teravate metallorade otsa?”
Wallander vaatas meest üllatunult.
„Kes teile seda ütles?”
„Üks teie kolleeg.”
Wallander ei tahtnud seda uskuda.
„Siis on tegemist eksitusega. Mingeid metallorasid ei olnud.”
„Aga vaiad ikka olid?”
„Olid.”
„Nii et ehtne piinakamber keset Skåne põlde?”
„Need ei ole minu sõnad.”
„Millised on siis teie sõnad?”
„Et pressikonverents on esmaspäeval.”
Ajakirjanik vangutas pead.
„Andke mulle vähemalt midagi.”
„Juurdlus on alles algusjärgus. Kindel on see, et toimus mõrv. Aga meil pole veel mingeid jälgi.”
„Mitte midagi?”
„Esialgu ei.”
Ajakirjanik jättis ta vastumeelselt rahule. Wallander teadis, et see mees kirjutab seda, mida ta ütles. Üks väheseid ajakirjanikke, kes polnud kunagi Wallanderi sõnu moonutanud.
Ta astus munakivisillutisega õuele. Eemal kraavi juures plagises kilekangas üksildaselt tuule käes. Piirdelindid olid ikka veel alles. Ta nägi torni juures vilksamisi üht politseinikku. Nüüd võib vist valve maha võtta, mõtles ta. Just siis, kui ta maja juurde jõudis, avanes uks. Seal seisis Nyberg, kilesussid kingadele tõmmatud.
„Ma nägin sind aknast,” ütles ta.
Wallander pani tähele, et Nyberg oli heas tujus. Tõotas tulla hea tööpäev.
„Mul on sulle üks pakk,” ütles Wallander sisse astudes. „Palun vaata see üle.”
„Kas sellel on midagi Holger Erikssoniga pistmist?”
„Runfeldtiga. Lillekaupmehega.”
Wallander asetas karbi kirjutuslauale. Nyberg lükkas luuletusega paberi kõrvale, et laual ruumi teha ja asus siis paki sisu läbi vaatama. Tema arvamus ühtis Martinssoni omaga. See oli tõepoolest pealtkuulamisseadeldis. Ja nimelt kõrgemal tasemel tehnika. Nyberg pani prillid ninale ja otsis tootjamaa templit.
„Siin on kirjas Singapur,” ütles ta. „Aga tõenäoliselt on see toodetud kusagil hoopis mujal.”
„Kus?”
„USA-s või Iisraelis.”
„Miks siia siis Singapur on kirjutatud?”
„Osal tootjafirmadel on pealtnäha hoopis teine profiil, mille peale ei osata tullagi. Need firmad on otsapidi seotud rahvusvahelise relvatööstusega. Ja ilma tungiva vajaduseta ei paljasta nad üksteisele ühtegi saladust. Tehnilised komponendid valmistatakse maailma eri paigus. Kokkupanemine toimub kusagil mujal. Ja hoopis mingi muu riik paneb päritolumaatempli.”
Wallander osutas seadeldisele.
„Mida sellega teha saab?”
„Kellegi korterit pealt kuulata. Või autot.”
Wallander vangutas alistunult pead.
„Gösta