„Ah tõsi või,” lausus korrapidaja, kellel oli raske oma üllatust varjata. „Muidu kui sa tahad, siis ma võiksin sulle auto järele saata.”
„Lase käia,” ütles Bäckström. „Ja ütle neile kindlasti edasi, et tehku siva. Ma ootan neid kanali Solna-poolsel kaldal selle kuradi jalgpallihuligaanide klubi juures.”
Seitse minutit hiljem saabus töötava vilkuriga politseiauto, pööras ringi ja peatus AIK spordiklubi välisukse ees. Nii juht kui ka tema noorem naissoost kolleeg astusid autost välja ja noogutasid sõbralikult. Ilmselt olid nad tema tiitlist teadlikud, sest juht avas enda taga oleva ukse, nii et komissar ei pidanud istuma kõrvalistme taha pätikohale.
„Siin sa siis seisad ja ootad, Bäckström, kriminaalajalooliselt tähendusrikkal pinnal,” ütles meespolitseinik ja noogutas Bäckströmi selja taga laiuva põõsastiku poole.
„Mina olen Holm,” lisas ta ja osutas pöidlaga oma mundri rinnaesisele. „Ja tema on Hernandez,” sõnas ta naispolitseiniku poole noogutades.
„Mis mõttes tähendusrikkal,” ütles Bäckström niipea, kui oli end tagaistmele pressinud, ja eelkõige seetõttu, et tema mõtted olid liikunud juba Holmi naissoost kolleegile. Pikad tumedad juuksed kunstipäraselt krunnis, naeratus, millega oleks võinud terve Råsunda jalgpallistaadioni särama lüüa, ja ülemine korrus, mis avaldas sinisele mundrisärgile arvestatavat survet.
„Mis mõttes tähendusrikkal,” kordas ta.
„No tead küll, see prostituut. Siit ta leitigi. Või vähemalt mõned tema kehaosad. See vana laibatükeldamisjuhtum, mille taga arvatakse olevat kohtuarst, see lahkaja, ja tema sõber, üldarst. Kuigi kurat teab tegelikult. Siinse kriminaalpolitsei juhil, vanal heal Toivonenil on asjakäigust vist hoopis teine nägemus.”
„See juhtus vist sinu ajal, Bäckström,” pistis Hernandez vahele, keerates pead ja läkitades tagaistme poole välkuva naeratuse. „Millal see oligi? No kui ta leiti. Mina ei olnud küll veel sündinud, aga küllap millalgi seitsmekümnendate alguses? Kolmkümmend viis, nelikümmend aastat tagasi? Eks ole?”
„Tuhande üheksasaja kaheksakümne neljanda aasta suvel,” vastas Bäckström mokaotsast. Ja kui sina, lehm, veel ühe sõna peaksid lausuma, siis teen ma sinust parklavalvuri. Tšiilis, mõtles ta ja põrnitses vihaselt kolleeg Hernandezt.
„Ah soo, tuhat üheksasada kaheksakümmend neli. Jah, siis ma olin küll juba sündinud,” ütles Hernandez, kes ilmselt ei kavatsenud alla anda ja eelistas ikka veel kõiki oma valgeid hambaid näidata.
„Kindel see. Tegelikult näed sa märksa vanem välja,” nentis Bäckström, kes ei kavatsenud samuti alla anda. Vat said nüüd, lespar, mõtles ta.
„Mis puudutab uut juhtumit, siis meil on nii mõndagi rääkida,” ütles Holm teemat vahetades ja taktitundeliselt köhatades, samal ajal kui Hernandez Bäckströmile selja pööras ja igaks juhuks üht märkmekausta lehitsema hakkas. „Me tuleme praegu otse sealt.”
„Ma kuulan,” sõnas Bäckström.
Holm ja Hernandez olid olnud esimesena kuriteopaigal. Nad olid just lõpetanud varase hommikukohvi öösiti avatud Statoili tanklas Solna keskuse taga, kui raadio kaudu häire tuli. Vilkurid ja sireenid ja kolme minuti pärast olid nad aadressil Hasselstigen 1 kohal.
Häirekeskuse kolleeg oli neid ettevaatlikkusele manitsenud. Tema hinnangul ei käitunud helistanud „meesisik” nii, nagu selliseid uudiseid teatades tavaks on. Ei roninud mööda seina üles ega pidanud vägisi oma häälepaelu kontrollima. Kahtlaselt rahulik ja vaoshoitud ja hääle järgi pigem nagu mingi hull, kes politseile helistab ja oma viimastest vägitükkidest aru annab.
„Teatajaks oli postiljon. Üks sisserändajakutt. Paistab olevat igati meeldiv poiss, nii et tema võime vist ära unustada, kui sa minu käest küsid,” ütles Holm.
Ei tea, kellele tuleks pähe sinusuguse käest sellist asja küsida, mõtles Bäckström.
„Ohver. Mida me tema kohta teame?”
„Korteri omanik. Nimi on Karl Danielsson. Üksik vanem mees, kuuskümmend kaheksa aastat vana. Nii et pensionär,” täpsustas Holm.
„Ja selles oleme täiesti kindlad?” küsis Bäckström.
„Täiesti,” kinnitas Holm. „Ma tundsin ta kohe ära. Ma võtsin ta Solvallas paari aasta eest kinni, kui ta oli kaunikesti napsine. Pärast korraldas üle mõistuse märuli ja süüdistas nii mind kui teisi politseinikke praktiliselt kõiges, mis taeva ja maa vahele jääb. Ega see polnud esimene kord, kui ta joobeseisundis kinni võeti. Sotsiaalsed probleemid, alkohol ja kogu see kupatus. Sotsiaalselt tõrjutud, nagu seda nüüdsel ajal nimetatakse.”
„Tähendab tavaline joodik,” ütles Bäckström.
„Jah, seda küll. Eks või ka nii öelda,” lausus Holm ja häälest võis aimata, nagu tahaks ta teemat vahetada.
Viis minutit hiljem lasid nad Bäckströmi Hasselstigen 1 välisukse ees välja ja Holm soovis talle edu. Tema ja tema paariline Hernandez pidid minema politseimajja aruannet kirjutama, ja kui nad saavad kuidagi veel kasulikud olla, siis võtku Bäckström aga julgesti ühendust.
Ei tea, mis puhul see veel kõne alla võiks tulla, mõtles Bäckström ja ronis autost välja, kohaletoomise eest aitäh muidugi ütlemata.
6
Täpselt nagu ikka, mõtles Bäckström, kui oli autost välja roninud. Maja ees piirdelintide taga tungles tavapärane summ ajakirjanikke, fotograafe, naabreid, ümberkaudseid elanikke ja muidu uudishimulikke, kellel ei olnud parajasti midagi targemat teha. Lisaks muidugi niisama pätid, kes olid sattunud sinna endalegi teadmata põhjusel. Teiste seas kolm nooremapoolset pruuniks päevitunud ajuhiiglast, kes kasutasid juhust ja kommenteerisid Bäckströmi riietust ja väljanägemist, kui ta mõningase vaevaga piirdelindi alt läbi ronis.
Bäckström pööras ringi ja vahtis neile otsa, et näod meelde jätta, kuni nad ühel heal päeval tema töökohal jälle kokku saavad. Ainult aja küsimus, ja kui see aeg kätte jõuab, kavatses ta neile väikestele jäletistele sellest ühe meeldejääva sündmuse korraldada.
Kui ta möödus noorest mundris kolleegist, kes seisis maja välisuksel, andis ta oma uue mõrvajuurdluse esimese korralduse.
„Helista kriminaaljälitusse ja palu neil saata siia paar tegelast, kes meie toredast publikust pilti teeksid,” ütles Bäckström.
„Juba korras,” vastas kolleeg. „See oli esimene asi, mida Ankan mul teha palus, kui ta tuli. Jälituse omad on siin nüüd juba mitu tundi klõpsinud,” lisas ta mingil põhjusel.
„Ankan? Mis kuradi Anka1?”
„Annika Carlsson. Tead küll, see pikk tumedapäine uurija, kes varem röövidega tegeles. Ankaniks hüütakse.”
„Sa mõtled seda lesparit,” ütles Bäckström.
„Seda ära minu käest küll küsi,” vastas politseinik irvitades. „Kuigi eks muidugi. Jutud ju liiguvad.”
„Nagu näiteks?” küsis Bäckström kahtlustavalt.
„Temaga ei tasuks vist kätt väänama hakata,” vastas politseinik.
Bäckström piirdus pearaputusega. Kuhu me niimoodi jõuame, mõtles ta Hasselstigen 1 majja sisse astudes. Mis Rootsi politseis ometi toimub? Lillad, lesbikud, murjanid ja suvalised oinad. Ei ühtegi normaalset konstaablit lähedal ega kaugel.
Kuriteopaik nägi välja nii nagu ikka, kui keegi on vana joodiku tolle korteris maha löönud. Tegelikult nägi see välja isegi jubedam kui vanade joodikute kodus tavaliselt. Praegune isend lamas selili esikuvaibal, otse ukse juures. Harkis jalad ukse poole, käed otsekui anuva žestina üle puruks pekstud pea tõstetud. Haisu järgi hinnates oli tema hallidesse gabardiinpükstesse sattunud surma hetkel nii väljaheidet kui ka uriini. Vereloik põrandal oli meetrise läbimõõduga. Kitsukese esiku mõlemad