Laylah kallistab neid uuesti.
„Jumal tänatud, et kõik hästi lõppes,” ütleb ta.
„Aga nüüd peate magama minema,” ütleb Anders. „Homme on ju koolipäev.”
Kakskümmend minutit hiljem on neil hambad pestud ja nad on juba teki all. Viggo on Alriku kõrvale pugenud ja pikutab venna käsivarre peal. Alrik lubab tal seda mõnikord teha. Ehkki alati lõpeb asi sellega, et Viggo tirib magades teki tema pealt ära, Alrik ärkab lõdisedes ja peab Viggo voodisse üle kolima.
„Shit, milline õhtu!” vadistab Viggo. „See oli k.õ.s. Kõige Õudsem Silmapilk.”
Alrik sasib vaba käega Viggo juukseid. Vanasti mängisid nad Viggoga ikka seda mängu. Tegid sõnadest naljakaid lühendeid. v.p.p. – Vend Puuksupilves. Või kui keegi idioodi moodi käitus, siis ütlesid nad lihtsalt r.l.p.. Raske Lapsepõlv.
Viggo jääb järsku vait. Alrik kuulab tema hingamist, see muutub rahulikuks ja sügavaks. Alrikul on tunne, et ta ei suuda enam elu seeski magama jääda. Pea on mõtetest lausa tulvil. Kuid kõigest mõne minuti pärast jääb ka tema magama. Ta näeb unes arglikku koera, kes tuleb ettevaatlikult lähemale ja sööb tema peo pealt võileiba.
54. PEATÜKK
Kes nüüd ulub?
JÄRGMINE PÄEV on esmaspäev. Alrik seisab kandikuga kooli sööklas ja otsib pilguga vaba kohta. Siin on täna teistmoodi kui tavaliselt. Lauad on kaunistatud plastmasskõrvitsatega, laest ripuvad ämblikuvõrgud ja seintel on õhtuse halloween’i-disko kuulutused. Mõned õpilased on juba kostüümides. Igal pool on kummitusi, koletisi ja muumiaid.
Alrik istub tühja laua äärde. Tal pole tuju kellegagi rääkida. Pea- ja näohaavad kipitavad. Otsaesine sügeleb plaastri all. Hommikul küsis Anders, kas ta tahaks koolist puududa ja koju jääda, aga Alrik keeldus. Ta ei igatse uusi pahandusi. Oli puhas ime, et Anders ja Laylah jäid uskuma nende valesid eelmise õhtu sündmuste kohta.
Alrik hakkab sööma. Seekord on lõunaks köögiviljasupp ja pannkoogid. Söögitädi on otsustanud, et kui tahad pannkooke, siis tuleb enne natuke ka suppi süüa, ja igaüks tohib võtta kõige rohkem kolm pannkooki. Söögitädi valvab sööjaid kullipilguga. Enamik võtavad imevähe suppi, lihtsalt moepärast, ja söövad siis ainult pannkooke. Osa müüvad oma pannkoogid kümneka eest või veelgi kallimalt maha. Alrik seda ei tee. Tal on kõht selleks kogu aeg liiga tühi, pealegi maitsevad talle peaaegu kõik toidud. Soojad toidud, millest saab kõhu täis.
Kõrvallauas istuvad kaks tema klassi tüdrukut, Tove ja Sara. Tove näole on joonistatud haavad ja veri, seljas on tal närudeks rebitud riided. Saral on ees kummist libahundimask. Alrik kuuleb, kuidas nad omavahel juttu ajavad.
„Ma tean!” pahvatab Sara. „Kui keegi küsib, kelleks me oleme riietunud, siis ütleme, et mina olen see hull metsik koer ja sina oled too kaheksanda klassi tüdruk, keda kirikuvaremete juures rünnati.”
Alrik vahib neid kurjalt. Kõige parema meelega tahaks ta püsti tõusta ja neile karjuda, et kodutu koer pole kedagi rünnanud. See oli sünk. Kuid ta langetab pea uuesti taldriku kohale ja vaikib.
Iga kord, kui ta silmi pilgutab, kangastub talle trepi peal lamav kodutu koera elutu keha. Koer ohverdas tema ja Viggo eest oma elu. Kaitses neid süngi vastu, ehkki tal polnud mingit lootust. Alrik muudkui pilgutab silmi. Kurgus kipitab.
Kurbadest mõtetest vabanemiseks tõuseb ta püsti ja toob endale veel piima. Kui ta oma laua juurde tagasi jõuab, astuvad tema juurde Tove ja Libahundi-Sara.
„Tere!” ütleb Tove.
Libahundi-Sara seisab sõbranna taga, näpib juukseid ja püüab kena välja näha.
Alrik tõstab pilgu ja hingab sügavalt sisse. Võta ennast kokku! Ta ei saa ju ometi keset söögisaali ulguma hakata. Ta kuivatab pisarad pusavarrukaga kiiresti ära ja loodab, et tüdrukud panevad need külmetuse või millegi muu süüks.
„Jah, eh … Täna õhtul on minu juures kodus halloween’i-pidu,” ütleb Tove. „Terve klass tuleb. Sa võiksid samuti tulla. Kui sa tahad muidugi.”
Kuid enne, kui Alrik jõuab vastata, kostab lähedusest tuttav hääl.
„Mis, kas sa ulud või? Su nägu on ju jumala punane!”
See on Simon. Tema, Jonte ja teised Simoni kambajõmmid seisavad oma söögikandikutega ootamatult ringis ümber Alriku.
Simon käib neljandas, Viggoga samas klassis, ja Alrik vihkab teda. Juba esimesel koolipäeval sattusid Alrik ja Viggo Simoni ning tema kambaga kaklusse.
Lihtne on ülbitseda, kui sul on sõbrad ümber, mõtleb Alrik.
Üks Simoni sõpradest käib kuuendas klassis ja hokitrennis. Ta on suur nagu kahekorruseline maja.
Simon astub sammu Alriku poole ja katsub tema juukseid.
„Tüdruku juuksed. Kee kaelas. Ja nüüd pillib nagu plika. Sa oledki plika!”
Jonte ja ülejäänud poisid hakkavad naerma.
„Justkui selles midagi halba oleks,” pahvatab Tove.
Ent Simon ei kuula teda.
„Uuuu,” teeskleb Simon nutmist. „Kas sa igatsed oma Stockholmis elava joodikust ema järele?”
Sel hetkel tunneb Alrik, justkui vajutaks keegi häirenupule. Ta paneb oma piimaklaasi lauale, võtab pöidla ja nimetissõrmega välkkiirelt Simoni küünarnuki kohalt kinni ja näpistab.
Kui oled kogu oma elu väiksema vennaga maadelnud, siis tead juba, kuidas on kõige kergem haiget teha. Alrik teab, et kui küünarnukist altpoolt näpistada, siis seda peaaegu ei tunnegi. Aga küünarnukist ülevalpool on teine tera! Tema ja Viggo nimetavad seda armupalumisnäpistuseks, sest ohver palub lõpuks alati armu. Simon ahmib valust õhku. Tema toidukandik kukub põrandale. Supp, pannkoogid, moos ja piim pritsivad laiali. Silmapilgu seisavad kõik paigale tardunult, siis algab huilgamine. Simon karjub ja nutab.
„Kes nüüd ulub?” sisistab Alrik.
Kõik söögisaalis olijad vahivad nende poole. Alrik pigistab endiselt Simoni käsivart, kuni mõned õpetajad kohale kiirustavad. Siis laseb ta lahti, tõukab Simoni kõrvale ja jookseb sööklast välja.
„Ta on segane!” üürgab Simon. „Ma läksin temast lihtsalt mööda! Ta tuli mulle kallale!”
Kõik karjuvad läbisegi. Tove ja Sara püüavad õpetajatele seletada, mis tegelikult juhtus, aga Simoni sõprade hääl käib neist üle.
Kui kõikide pilgud on Simonile pööratud, märkab Jonte Alriku taldrikul söömata jäänud pannkooke. Jontele maitsevad pannkoogid. Ta võiks neid lõpmatult süüa.
Kiiresti haarab ta Alriku taldrikult pannkoogitüki, murrab selle keskelt pooleks ja pistab suhu. Närib kiiresti ja neelab alla.
Simon rahuneb aegamööda, söögitädid tulevad lappide ja prügikühvlitega põrandat koristama.
Kõik hakkavad uuesti sööma. Saalis valitseb peagi tavaline nõudekõlin ja jutusumin.
Kuid Jonte seisab ikka veel Alriku tühja koha kõrval. Ta on näost lubivalge.
„Mis sul viga on?” nähvab Simon. „Tule istu laua äärde!”
„Mul … mul … on paha,” pomiseb Jonte kätt kõhule surudes.
Siis ilmub tema suu ümber valge mullitav vaht ja hetk hiljem kukub ta elutult põrandale.
55. PEATÜKK
Politsei