Politsei andis asitõendid Boise’i FBI kontorile üle. Sealt saadeti kogu toimik Washingtoni J. Edgar Hooveri hoonesse. Büroo peakorterit ei üllatanud saadetis üldse. Nad olid Jutlustajast varemgi kuulnud.
1968
Proua Lucy Carsonil algasid 8. novembril tuhud ja ta viidi kohe mereväehospidali sünnitusosakonda Camp Pendletoni Californias, kus nad abikaasaga elasid. Kaks päeva hiljem nägi ilmavalgust tema esimene ja nagu hiljem selgus, ainus poeg.
Poiss sai isapoolse vanaisa järgi nimeks Christopher. Kuna vanemat merejalaväeohvitseri kutsuti Chrisiks, siis segaduste vältimiseks sai lapsukese hüüdnimeks Kit.
Ka poisi sünnikuupäev 10. november langes täiesti juhuslikult kokku USA merejalaväe asutamise kuupäevaga aastal 1775.
Kapten Alvin Carson viibis sel ajal Vietnami karmides lahingutes, mis kestsid veel viis aastat. Kuid kapteni teenistusaeg hakkas lõpule jõudma ning ta pääses jõuludeks koju oma naise, kahe pisitütre ja äsja sündinud esimese poja juurde.
Pärast aastavahetust läks ta tagasi Vietnami, kust vabanes lõplikult 1970. aastal ja tuli tagasi laienevasse Pendletoni mereväebaasi. Tema järgmine ametipost komandeeringut ei nõudnud ning ta veetis kolm aastat Pendletonis, saades jälgida oma poja kasvamist nelja ja poole aastaseks.
Siin, surmaohtlikest džunglitest kaugel sai abielupaar elada tavalist baasisõjaväelase elu. Nende kasutuses oli ametikorter, töökabinet, suhtlusklubi, väeosa pood ja kirik. Ja Del Mari paadisadamas õpetati poeg ujuma. Pendletonis veedetud aastaid meenutas kapten mõnikord kui kuldset aega.
1973. aastal lähetati kapten koos perekonnaga Columbia ringkonna lähistele Quanticosse. Tol ajal oli Quantico suur metsik sääskede- ja puukiderohke ala, kus väike poiss sai metsas oravaid ja pesukarusid taga ajada.
Sel ajal kui Henry Kissinger ja Põhja-Vietnami esindav Le Duc Tho Pariisi lähistel kokku said ja nüüd Vietnami sõjaks kutsutavale tapatalgule ametliku lõpu tegid, elas Carsonite pere ikka veel sõjaväebaasis.
Nüüd juba majori aukraadis Carson läks kolmandat korda Vietnami, mis oli ikka veel väga ohtlik paik, sest Põhja-Vietnami sõjavägi valmistus Pariisi lepete nurjamiseks maa lõunaossa tungima. Kuid major saadeti sealt peagi tagasi, õige pisut enne seda, kui saatkonna katuselt paanikas viimasele lennuväljalt õhku tõusvale lennukile põgeneti.
Need aastad veetis majori poeg Kit nagu iga teine väike Ameerika poiss. Ta mängis lasteliigas pesapalli, õppis skaudilaagris hunduks ja käis koolis. 1976. aasta suvel kolis major Carsoni pere kolmandasse hiigelsuurde merejalaväebaasi. Seekord oli see Põhja-Carolinas asuv Camp Lejeune.
Pataljonikomandöri asetäitja major Carson töötas 8. merejalaväerügemendi peakorteris „C” tänaval ning elas oma naise ja kolme lapsega abielus ohvitseride elurajoonis. Algusest peale polnud kahtlust, kelleks ta poeg tahab saada. Ta oli sündinud korraga kahte perekonda – Carsonite perre ja merejalaväkke. Täiesti endastmõistetavalt pidi Kit käima sama rada mida ta vanaisa ja isa, minema ohvitseridekooli ja kandma mundrit.
Aastaiks 1978–1981 määrati major Carson Põhja-Virginiasse Norfolki, suurde mereväe ja merejalaväe baasi Chesapeake Bay lõunarannikul. Perekond elas baasis, major aga teenis USA merejalaväe uhkuse lennukikandja Nimitz pardal ohvitserina. Seal sattus ta tunnistajaks operatsiooni Kotkaküünis, mida tunti ka Kõrb 1 nime all, haledale läbikukkumisele. See oli meeleheitlik katse päästa USA diplomaadid Teherani niinimetatud tudengite käest, kes tegelikult teenisid orjalikult ajatolla Khomeini tahet.
Major Carson seisis tookord Nimitzi kaptenisillal, tugeva suurendusega binokkel käes, ja jälgis, kuidas kaheksa suurt Sea Stallion tüüpi helikopterit valju mürinaga ranniku poole lendavad, et toetada roheliste barettide ja eriüksuslaste äkkrünnakut ning seejärel tuua vabastatud diplomaadid laeva pardale.
Talle sai osaks näha, kuidas enamik helikopteritest end kuidagimoodi laevale tagasi lohistas. Esimesed kaks läksid Iraani rannikul rikki, sest sattusid liivatormi kätte ja neil polnud liivafiltreid. Teised pidid haavatuid transportima pärast seda, kui üks väikestest kopteritest lendas Herculese aknasse ja tekitas plahvatuse. Seda fiaskoga lõppenud lolli planeerimist meenutas major elu lõpuni kibedusega.
Nüüdseks kolonelleitnandi auastme saanud Alvin Carson komandeeriti koos perega Londonisse, kus ta töötas 1981. aasta suvest kuni 1984. aastani USA mereväeatašeena Grosvenor Square’il asuvas saatkonnas. Kit astus ameeriklaste St. John’s Woodi kooli. Hiljem meenutas poiss igatsusega oma kolme Londonis elatud aastat. Just siis oli Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani märkimisväärselt eduka koostöö aeg.
Falklandi saared vallutati ja vabastati. Nädal enne seda, kui Briti dessantväelased Port Stanleys maabusid, tegi Ronald Reagan riigivisiidi Londonisse. Suursaadikuks määratud Charlie Price sai linna kõige populaarsemaks ameeriklaseks. Peeti pidusid ja balle. Saatkonnas toimunud vastuvõtul esitleti Carsonite perekonda kuninganna Elizabethile. Tollal neljateistkümneaastane Kit Carson armus esmakordselt. Tema isal täitus kakskümmend aastat teenistust merejalaväes.
Kolonelleitnant Carson edutati 3. merejalaväerügemendi 2. pataljoni ülemaks ja perekond kolis Havaiil Kaneohe Baysse, kus ootas hoopis teistsugune kliima kui Londonis. Teismelise poisi jaoks oli see surfamise, snorgeldamise, sukeldumise, kalapüügi ja tüdrukute vastu aktiivse huvi tekkimise aeg.
Kuueteistkümnendaks eluaastaks oli ta juba tõeline atleet ning kooli hinded näitasid samuti väga kiiret vaimset arengut. Kui Kit Carsoni isa aasta hiljem G3 tasemele edutati ja tagasi mandrile saadeti, oli poiss jõudnud skaudina Kotka tasemele ja astunud Reservohvitseride treeningkorpusse. Aastate eest arvatu oli tõeks saamas – noormees oli kõhklematult astumas oma isa jälgedes USA merejalaväe ohvitseride ridadesse.
Tagasi Ühendriikidesse jõudnud, otsustas ta akadeemilise hariduse kasuks. Kit saadeti Virginia osariiki, Williamsburgis asuvasse Williami ja Mary kolledžisse, kus ta õppis neli aastat ajalugu ja keemiat. Kolm pikka suvist koolivaheaega pühendas ta langevarjuhüpetele, akvalangiga sukeldumise õppimisele ning Quantico ohvitseridekoolile.
1989. aasta kevadel sai kahekümneaastane Kit kätte kolledžidiplomi ja lõpetas ohvitseridekooli merejalaväe nooremleitnandina, saades esimese triibu oma pagunitele. Tseremoonial viibisid ta ema ja nüüdseks ühetähekindraliks tõusnud isa. Mõlemad vanemad olid poja üle väga uhked.
Kõigepealt määrati noormees jõuludeni tööle algtaseme õppeasutusse. Kuni 1990. aasta märtsikuuni oli ta jalaväeohvitseride koolis ja lõpetas selle edukalt. Järgmiseks õppeasutuseks sai Fort Benningi eriüksuslaste kool Georgias ja sealt saadud haridus viis ta teenima Californiasse, kohta nimega Twentynine Palms.
Kit Carson läks seal Õhk-Maa Võitluskeskusse, mida tunti „The Stumps”6
nime all, ning sai teenistuskoha sinnasamasse 7. rügemendi 1. pataljoni. Siis juhtus nõnda, et 2. augustil 1990 ründas Saddam Hussein Kuveiti. USA merejalavägi läks uuesti sõtta ning leitnant Kit Carson oli nende ridades.
1990
Kui otsustati, et Saddam Husseini invasiooniga Kuveiti ei saa mingil juhul leppida, moodustati suur koalitsiooniarmee ja paigutati see piki Iraagi ja Saudi-Araabia kõrbes kulgevat piiri idas kuni Pärsia laheni ja läänes kuni Jordaania piirini.
USA merejalaväest osalesid seal merejalaväe ekspeditsioonijõud kindral Walter Bloomeri juhtimisel. Nende koosseisus oli omakorda 1. merejalaväediviis, mida juhtis kindral Mike Myatt. Nooremleitnant Kit Carson oli temast käsuliinis väga palju allpool. Diviis paigutati koalitsioonivägede kõige idapoolsemasse punkti ning sellest paremale jäi vaid Pärsia lahe sinine vesi.
Esimesel kuul, lämmatavalt kuumadel augustipäevadel, käis