1974-1983
Mängib Moskva Riikliku Ülikooli meeskonnas. Algab 15 aasta pikkuseks kujunenud sõidukeeld kapitalistlikesse riikidesse.
1975
Veebruaris mängib esimese mängu N. Liidu kõrgliigas ja võidab N Liidu meistrivõistlustelt esimese medali – hõbeda – Moskva Riikliku Ülikooli meeskonnas. Täidab meistrinormi. Mängib viimast korda Eesti koondises.
1976
Tuleb Moskva Riikliku Ülikooli meeskonnas Euroopa riikide karikavõitjate karikavõitjaks.
1977
Arvatakse esmakordselt N. Liidu koondisesse, kus mängib järgmisel neljal aastal. Koondise peatreeneriks on Boriss Popov. Kuulub N Liidu koondisse ka VIII Universiaadil Sofias, kuid haigestub turniiri käigus.
1979
Abiellub Moskvas Irina Šitikoviga. Järgmisel aastal sünnib tütar Tiina.
Tuleb MRÜ meeskonnas esmakordselt N. Liidu meistriks. Võidab kuldmedali N. Liidu rahvaste spartakiaadilt (Moskva eelolümpia), kus tunnistatakse turniiri parimaks mängijaks. Järgnenud kümnel aastal ei lubata teda enam ka sotsialistlikesse riikidesse.
1980
29. juulil tuleb Moskvas N. Liidu koondisega olümpiavõitjaks. Talle antakse teenelise meistersportlase aunimetus. Valitakse ülikooli parimaks sportlaseks.
1982
Lõpetab Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjanduse teaduskonna televisiooni erialal. Alustab treeneritööd.
1983
Abiellub teistkordselt, abikaasaks Hispaania päritolu Marina Arias-Vikhil.
1983–1984
Mängib Moskva Torpeedo meeskonnas.
1984
Perre sünnib poeg Georg.
1984–1988
Mängib Moskva Dünamo meeskonnas.
1985
Võidab Moskva Dünamo meeskonnaga N. Liidu meistritiitli.
1986
Tuleb teist aastat järjest Moskva Dünamo meeskonnaga N. Liidu meistriks.
1987
Neljandat ja viimast korda tuleb N. Liidu meistriks.
1989
Seoses poliitiliste muutustega vabaneb 15 aastat kehtinud sõidukeelust lääneriikidesse.
1989–1991
Töötab N. Liidu koondise teise treenerina ja Moskva Dünamo treenerina.
1991–1996
Treenerina Prantsusmaa klubis Racing Club de France.
1993
Prantsusmaa meistrivõistlustelt võidab klubiga pronksmedali.
1994
Prantsusmaa meistrivõistlustelt saavutab hõbemedali.
1996–2004
Töötab Moskva Dünamo veepallimeeskonna peatreenerina.
1997–2000
Venemaa koondise teine treener.
1998
Tuleb peatreenerina Moskva Dünamoga Venemaa meistriks. Peresse sünnib teine poeg – Savva.
2000
Viib peatreenerina Moskva Dünamo Euroopa riikide karikavõitjate karikavõitjaks. Sydney olümpial kuulub Venemaa hõbedasse meeskonda seitse tema mängijat.
2001
Valitakse Moskva Dünamo veepalliklubi presidendiks ja peadirektoriks.
2000–2002
Tuleb treenerina Moskva Dünamo meeskonnaga kolm aastat järjest Venemaa meistriks.
2005
Valitakse Venemaa veepalliföderatsiooni treenerite nõukogu esimeheks.
Lapsepõlv Kalamajas
“Sündisin Lillekülas. Varsti kolisime elama Koplisse, kus eesti keelt eriti ei räägitud. Ujuma õppisin samas Koplis asunud veevõtu tiigis, mis asus meie maja lähedal. Kooli läksin esimesse klassi 46. keskkooli. Siis aga avastati, et meie maja oli esimene, mis ei kuulu selle kooli piirkonda ja et ma olin ka paras röövel, siis pidin kooli vahetama. Teise klassi läksin juba 18. Kalamaja kooli. Aasta oli siis 1964.
Olin vist üheksane, kui sõber kutsus mind veepalli trenni. Nagu ikka, kui keegi ees läks, siis mindi kambaga järele. Üks hakkas hoolsamalt käima, teine jättis kohe katki, kolmas venitas natuke kauem, nagu sellistel puhkudel ikka. Ise kutsusin veel neli-viis selli endaga kaasa.
Minust sai kohe aga tõsine tegija. Võibolla sellepärast, et mul oli treeneriga (Mati Haljand – toim.) kohe kuidagi hea klapp. Kuigi ta ise polnud eriline mängija olnud, hinnati treenerina teda kõrgelt. Mati oli siis just ülikoolist tulnud. Olen talle väga tänulik, et ta mulle spordist suurepärased algteadmised andis. Ta oskas kasvatada iseloomu ja võidutahet. Just kõike seda, mida mul hilisemal sporditeel väga vaja läks.”
“Esmamulje trenni tulnud Maidust oli selline, et see on see poiss, keda otsinud olen. Temas oli kõike, mida üks treener võib soovida. Lõputu energia vajas mõtestatud tegevust. Sport aitas.”
“Paremat poega emale kui Mait on raske tahta. See, kuidas ta väiksena tahtis sporti teha ja kui tõsiselt ta kõike seda võttis, tegi ainult head meelt. Tema tahtmised olid kõrged, kuid nõukogude ajal võis kõike juhtuda. Hea, et ta saavutas, mida soovis.”
“Mait oli kümnene, kui ta Viljandi spordilaagrist minema saadeti. Rikkus korda ja temaga ei saanud keegi hakkama. Laagriülem ütles, et kui veel üks selline poiss siin spordilaagris oleks, siis võiks kogu laagri kinni panna ja lapsed koju saata. Mina ütlesin, et oleks mul selliseid poisse ainult rohkem. Laagri juhtkond sõitis Maiduga Tallinna, kuid et poisi vanemaid polnud kodus, tuldi õhtuks koos Viljandisse tagasi. Mait oli laagri lõpuni.”
“Olin paar aastat trennis käinud, kui tahtsin kohe olümpiavõitjaks saada. Teised vaatasid, et kas olen peast segane või? Et see pole ju võimalik. Veepallis?!
Käisin Kalamaja koolis teises klassis, kui meile tuli külla Rein Aun, kes oli sama kooli lõpetanud. Aun oli just Tokyo olümpialt hõbemedali võitnud. Mäletan, kuidas Aun näitas meile saali ees oma medalit… See oli nagu mingi jumalus!
Ja hakkasin kohe mõtlema, et minust peab ka saama olümpiavõitja. Kergejõustikus. Sealt tekkis mul see pime usk või kinnisidee, mida ma kogu aeg järgisin. See viiski mind sporditeel edasi. Mul oli kindel, kuid arvestades Eesti vepalli taset, ebaloogiline eesmärk.Tegin pimesi trenni suure eesmärgi nimel.
Rein Auna eeskuju oli väga tähtis. Võibolla just tema innustusel hakkasin ma iga päev sporti tegema.”
“Olime poistega Tõrvas suvelaagris. Mait oli teistest väiksem ja ka noorem, kuid jõudis rohkem kui temast vanemad ning kippus ka neid tagant torkima. See tekitas konflikti. Mait ei andnud kunagi alla ja kord viidi ta järve taha metsa ning seoti puu külge, et rahuneks. Mait ei kutsunud kedagi appi ja rabeles sealt ennast nii lahti, et tuli laagrisse, puu seljas. Ta oli täis tahtmist kiusajatega arveid klaarida.”
“Olen kasvanud röövlikandis nagu Pelgurand Kopli poolsaarel, õppisin aga Kalamajas. Selle kandi kohta naljatleti: Kopli puruksvisatud laternate alt oli õhtuhämaruses hirmus koju minna… ”
“Kodumaja,