Igal inimesel on oma saatus
Selles ma ei kahtle. Ja mitte sellepärast, et ma nii usun, vaid selle teadmisega on saatuselööke kergem vastu võtta, valu vaigistada. Oma saatusesse peab uskuma, see aitab elada, sest elu ise jääb alati ebaõiglaseks. Lapsest saati pead vastu võtma löögid, mis on sulle määratud. Nad karastavad sind ja aitavad jälle tõusta.
Mäletan, kuidas spordilaagris suured poisid mind, väiksemat, piinasid, õpetasid elu. Treener ei astunud kunagi mu kaitseks vahele. Olin ta peale tige, sest teisi kaitsjaid niikuinii polnud. Ta kutsus selles karjas mind hellitavalt vaikseks hunduks. Ja kui ma olin suuremate penide poolt järjekordselt pügada saanud ja näritud, tihkusin nurgas, väikseid rusikaid saamatult kokku pigistades omaette nutta ja lubasin elu ebaõiglusele kätte maksta. Taipasin, et tugev pole see, kes suudab valu teha, vaid see, kes jõuab seda välja kannatada, ja ma ei murdunud.
Ka siis, kui mu turi läks laiemaks, õlad ümaramaks ja laiade käppade alt paistsid teravad küüned, kui suutsin karjas juba enda eest seista ja minuga püüti vältida liigset kehalist kontakti, ei seltsinud ma endiselt palju kellegagi.
Mu “verekood” ei sobinud teiste omaga kokku. Ka keskkoolis ei muutunud midagi. Ma ei kõlvanud sellele kultuurkarjamaale, kus vabariigi tollane majanduspoliitiline aktiiv oma tõukarja aretas. Kellele siis meeldib, kui karja ümber noor hunt ringi hakkab jooksma. Ja lõpuklassis, kui olin esmakordselt arvatud N Liidu noortekoondise kandidaadiks, lisati mu läikivasse iseloomustusse telefoni teel täiendavaid märkusi. Olge temaga ettevaatlik!
Siis tundsin, kuidas punased lipud mu ümber koomale tõmbusid. Näe, kuskile ta ei saanud, itsitati järele, tavaline koolikoridori tühikargaja… Ja selleks korraks oli elu mind näoga porri surunud, selle asemel, et vähemalt ausas võitluses selili suruda. Oo saatus, hoia mind omade eest, vastastega saan ise hakkama!
Ka häbi pead kannatama, kui usud oma õigust. Ära unusta, elu pole kunagi õiglane. Pole kellelgi vaja teada, kuidas sa hommikuti enne tunde, kui teised lapsed magusalt sängis magasid, basseini jooksid, rauaga käed villi ajasid, vees edasi-tagasi vehkisid ja üksinda palli armetult vastu seina tagusid, kuni plaadid seinalt kukkuma hakkasid ja ujula direktor pääsme ära võtta ähvardas.
Ei, elu ei saa mu vastu olla nii ülekohtune… Ja ühel talvisel õhtul, 18aastasena, tõmbasin keti puruks ja läksin kahe raske kohvriga Estonia rongi peale, et Venemaal õnne otsida, endale rasket leiba teenida. Siis ma veel ei teadnud, et valus raud ümber kaela veel 15 aastat kõri soonib.
Vanaema rääkis alati, et Venemaal on metsad paksemad, laaned laiemad. Ka hunte pidi seal rohkem olema. Egas midagi, omade seltsis kergem ulguda. Tundsin end vabana, kuid tegelikult olin suures puuris, mille raudtrellide vastu vaid hambaid võis nüristada. Midagi oli elus täiesti valesti. Ka Venemaal ei muutunud mu elus midagi. Mu “verekood” ei sobi kuskile. Tähendab, viga pole elus, viga on minus, aga vereülekannet ma tegema ei lähe. Kardan, nahk läheb äkki plekiliseks, olgu ta parem pargitud, armiline. Ka pilk võib muutuda liiga truuks ja oledki märkamatult kodustatud ja hakkad peremehe vile peale sabagi liputama. Ei, siis ei karda sind ka mängus keegi. Hilja, nii et ulu edasi!
Möödus viis aastat.
Ma seisan jälle Balti jaamas, kus rahvas oma sangareid juubelduste ja orkestri saatel vastu võtab, kangelasi õhku loobib. Mul on vastas mu ema, paar sõpra ja mõni juhuslik uudistaja. ”Kes see veel on?” Sõbrad on isegi tammepärja kuskilt hankinud. Olen ma võitja? Üksainus võit, üksainus medal, muud mitte midagi. Ka tulemusteks eraldatud leheküljed selles raamatus jäävad vist pooltühjaks. Pole ei maailma ega Euroopa meistritiitleid, mida mu meeskonnakaaslased veel aastaid võitsid, pjedestaalil peremehetsesid, kõiksugu loorbereid lõikasid. Mu sportlik karjäär lõppes 23-aastaselt. Siis, kui mehejõud alles kätesse hakkab jõudma, meel kavalamaks, vaist terasemaks muutub. Tulla järjekordselt N Liidu meistriks oli nagu vana kondi uuesti närimine. Ideaalses ansamblis laulmine polnud minu partii. Siin võis vaid suud liigutada.
Möödunud on 25 aastat.
Pikutan Eesti rannaliival päikese käes, soendan konte, lasen silme eest läbi elatud elu. Kuskilt mändide alt ilmub järsku püssiga mees, kumminui vöö vahel.
Noh, hallivatimees, su tund ongi tulnud, mõtlen. Jahimees on kohal, kuid püssi palge ei pane. Käsib vaid sulaselges vene keeles ära minna. Ta on kohaliku transiidiärimehe turvamees, kelle peremehele ei meeldi aknast välja vaadates kedagi rannaliival päikest võtmas näha. Enam ei saa üldse millestki aru. Nüüd oled Eestimaalgi juba jalus, segad kõiki.
Mäletad, kui sa mõnikümmend aastat tagasi Moskvas öises miilitsajaoskonnas kisendasid: “Elagu, vaba Eesti!” Nüüd ta on vaba, sinu abita. Jälle ei meeldi? Sul läks ainult toimik paksemaks, ka paar pindu läks silma, kui kirsasaabas su põse vastu põrandat surus.
Kuid usu oma saatust, nii on kergem ja võib-olla ongi hea, et su verekood kellegagi ei haaku, hübriidiks sa ei muutu. Sa oled uskunud ja saatus on olnud sulle tänulik.
Olümpiavõitja Mait Riisman, august 2006
Spordikarjäär koduarestis
Selles raamatus on pilt olümpiavõitja vastuvõtust koduses Tallinnas. Suvi 1980, Balti jaam. Veepallis olümpiavõitjaks tulnud Mait Riismani on tulnud tervitama ema, mõned sugulased, esimene treener, paar sõpra. Ja kõik.
Mitte ajad ei olnud sellised, tagasihoidlikud, vaid Moskvas õppiva Riismani kulda ei peetudki nagu omaks. Samuti kui Jüri Tarmaku olümpiavõitu Münchenis kaheksa aastat varem. Riismani sporditeest, kuulumisest impeeriumi koondisse, meistritiitlitest, Euroopa karikavõidust räägiti-kirjutati väga napilt. Jäädvustatut võib otsida tikutulega.
Nüüd öeldakse, et suhtumine ja arusaamad olid sellised. Aga kes selle suhtumise kujundasid? Inimesed meie endi keskelt.
Riismani see toona ei kõigutanud – ta liikus oma teed. Vaatamata sellele, et kogu tema sportlasekarjääri saatis julgeoleku valvas pilk. Tal hoiti kogu aeg silma peal.Kas sugulaste pattude või oma noorpõlve rumaluste pärast.
Kogu sporditee – viisteist aastat – olid tema ees suletud läänemaailma piirid. Kümme aastat ei saanud N Liidu koondise põhikoosseisu mängija ja eelolümpia parimaks veepalluriks valitud mees sõita isegi sotsialismileeri maadesse. Mängimata jäid paljud turniirid, võitmata tiitlid ja kullad.
Ei jäänud võitmata ainult üks, see peamine – olümpiakuld. Sest õnneks toimus 1980. aasta olümpia Moskvas ja oma uues kodulinnas lubati suurturniiril mängida temalgi.
Mait Riisman on vist ainus eesti sportlane, kellel õnnestus, vaatamata pikale sporditeele, osaleda ainult ühel tähtsal võistlusel ja võita sellega olümpiakuld.
Riismani saavutust on seatud ühte ritta ka Ants Antsoni, Erika Salumäega… Üks tegija, üks täht, aga see-eest kuldne.
Mõnes mõttes on see õige, ja ei ole ka. Ühest küljest on Riisman oma saavutusega tõestanud, et Eesti jaoks ka suhteliselt olematul spordialal on olnud võimalik vallutada kõige kõrgem tipp. Teisalt pole need alad enne olümpiavõitja tulekut sugugi nii tühjad ja olematud olnud. Ka veepall mitte, kus viiskümmend aastat meistreid selgitati, maavõistlusi peeti ja isegi N Liidu koondisse jõuti. Kui ei oleks olnud eelnevat, poleks sirgunud ka olümpiavõitjat.
Mait Riisman innustus veepallist ja on jäänud tänaseni oma lemmikala juurde. Ta on üks vähestest eesti spordikangelastest. Ka selles peitub Riismani erakordsus.
Tiit Lääne, raamatu koostaja
Mait Riisman kronoloogias
1956
Sünnib 23. septembril Tallinnas Hilda ja August Riismani pojana.
1966
Alustab veepalli treeningutega Tallinna Kalevi ujumiskoolis treener Mati Haljandi juhendamisel.
1972
23. aprillil tuleb Kalevi noortemeeskonnaga esmakordselt Eesti noortemeistriks.
1973
Tuleb teistkordselt Eesti noortemeistriks ja saavutab Eesti järelkasvu meeskonnaga I üleliidulistel noorsoomängudel Lvovis viimase, 16. koha.
1974
Lõpetab