Ravitseja-Leenu tarkused. Mati Soonik

noidussönad äi jäe moole meele mette. Teeme sene noiduse so juures ää. Kui senest abi aa, saad moolt kibus mett,” teatas odratolgus.

      Mõeldud, tehtud! Leenu küttis sauna, kamandas tüdruku toobrisse istuma, vihtles teda laval ja ütles talle nõidussõnad peale. Odratolgus sai tütrega koju sõita, aga nädala pärast oli ta Tuisul tagasi kibuga, milles oli viis toopi mett,.

      „Lapse silmnägu särab jälle,” oli lühike seletus ja odratolgus kamandas ruuna uuesti Käina suunas sörgile.

      Tal oli mure kahekümne mesipuu pärast, mis koduaias seisid. Mine tea, millal mesilinnud peret heidavad!

      Sekeldused käsnaga

      „Peet, meks sa kätt kogu aig selja taha peidad?” uuris Leenu poja käest.

      „Äi ma peida teda mette,” ühmas Peet.

      „Näita aga käsi seia!”

      „Äi pole mo käel suurt häda ühtid,” torises Peet emale vastu. „Käsn aa sene pääl, kuid see äi sega mind mette.”

      „Ma vaada so kätt. Äi sii ole häbeneda taris,” rahustas ema poega, kes torisedes käe ette sirutas.

      „See käsn aa üsna suur,” hindas ema olukorda. „Me saame tast aga jagu, kui meskid teed, mes vaja. Salaja hiilid rehalase. Keski äi tohi sind nähja äga kuulda. Viska rehe ahju, mes köeb, odrateri ja ütle: „Käsna küla polegu!” Sa pead selja tule poole hoidma ja selja tagant peoga teri ahju viskama.”

      „Aa-ahh,” ühmas Peet. „Külh ma tee sedaviisi.”

      Paar päeva hiljem ütles ta emale: „Ma tegi naagu sa taht, aga algul kisasi valeste: „Odra küla polegu!” Pärast kisasi naagu tarvis: „Äi pole mette! Käsna küla polegu!”

      Leenu ohkas.

      „Sa rikkusid keik ää, aga ää kaota lootust, et keik leheb korda. Nüid roovime sedasi, et torkad tuhliliistule augud sisse. Pista see tuhliliist maja räästase ja kui liist ää kuivab, sis kuivab ka so käsn ää. Saad ükskord oma käsnast lahti.”

      „Sene teoga saa ma külh hakkama!” rõõmustas Peet. „Nüid äi tee ma meskid valeste.”

      Nii ka juhtus.

      Sõnad sakste viha vastu

      „Leenukene, ole armas, möisaherra kutsus mo enese juure. Ma karda, et ole ta viha alla sattun,” lalises Tagupilli Aadu Tuisu Leenule, kelle ta Suuremõisas kinni pidas.

      Leenu muigas.

      „Mes sa tegid, et sedasi värised?”

      „Mool aa patukesi hingel külh,” ühmas Aadu vastumeelselt.

      „Ma tea sönu, mes vetavad sakste viha ää. Kas tahad kuulda?” uuris Leenu.

      „Mes sa sene eest saada tahad?” küsis Aadu arglikult.

      Leenu lõi käega.

      „Ma äi taha meskid. Ma tea külh, et sool aa raske aig. Alles ajasid kaks lammast auguse.”

      Aadu rõõmustas.

      „Ma taha neid sönu kuulda külh.”

      Leenu vaatas Aadule tõsiselt otsa, enne kui viimane sai kuulda:

      „Tere, Reinut, must mees!

      Mina armas so meelest

      kut laps oma ema meelest.

      Suu suurus, karu kangus,

      sina kotkas, mina harakas,

      sina laua all, mina laua pääl,

      suur lootus üleval.”

      „Kos ma neid sönu lausu?” „Neid sönu pead tasa oma ede lausuma, kui möisaherra juure lähed.” „Kas veel pea meskid tegema?” „Kui saad ka soola pääle puhuda, sis aa kena keik.” „Ma veta soola ühes, aga sa kirjuta moole nee sonad üles. Külh ma nad pähe saa,” otsustas Aadu. „Seda ikka saad,” oli Leenu Aaduga päri ja natukese aja pärast täitis ta oma lubaduse. Aadu tänas Leenut ja jätkas teekonda hoopis rõõmsamana kui varem. Paar nädalat hiljem kohtusid nad jälle juhuslikult Suuremõisas. „Kuda möisaherra juures läks?” oli Leenu uudishimulik. Aadu nägu läks laia naeru täis. „Ma tegi keik sedasi, naagu sa ütlesid ja äi sattun möisa herra viha alla mette. Ta tahtis teada, meks ma palju mune pauna pane. Ma ütlesi, et mo kanad munevad äste ja ma taha tugev olla.”

      „Kost ta teadis, et sa palju mune vitsutad?”

      „Eks taal aa silmad pääs. Nägi mööda läin nädalal, kui ma möisas tervelt kuus muna nahka pistsi. Sis aenolt vahtis, aga nüid tahtis teada, meks ma sedasi tee.”