ESIMENE VÕIMALUS
Vihm algab üsna äkki, natuke kell neli läbi. Pilved on märkamatult laeakna kohale kogunenud, muutunud sinakashalliks, altpoolt suisa lillakaks. Vihmapiisad kogunevad tihedalt klaasile ja ruum muutub ebaloomulikult pimedaks.
Molberti ees seisnud Jim asetab paleti põrandale, läheb kiiresti teisele poole tuba ja süütab lambid põlema. Kuid see pole hea – kunstlikus valguses näivad värvid elutud, hingetud, värv on kohati liiga paks, pintslitõmbed selgelt nähtavad. Ta isa ei maalinud kunagi hilisõhtul, vaid tõusis varakult ja läks oma pööninguateljeesse, et hommikust parimat võtta. „Päevavalgus ei valeta kunagi, poeg,” armastas ta öelda. Mõnikord pomises ema vaikselt vastuseks, kuid piisavalt valjusti, et Jim seda kuuleks: „Mitte nagu mõne siinse inimese puhul.”
Ta paneb paleti kraanikaussi, pühib pintslid vana kaltsuga puhtaks, pistab need tärpentiniga täidetud moosipurki. Emailile langevad märjad värvipritsmed – homme ta virtin jälle nuriseb. „Ma ei tulnud selleks siia tööle, et seda sodi koristada, või kuidas,” ütleb ta ja pööritab silmi. Aga ta on palju leplikum kui proua Harold, naine, kes käis tal koristamas eelmisel aastal. Jimi esimese semestri kolmandal nädalal marssis too otse peauksehoidjale kaebama ja õige pea tiriti noormees õppeprorektori juurde.
„Palun teilt veidigi hoolimist, Taylor!” oli dr Dawson talle tüdinenult öelnud. „See siin ei ole tegelikult kunstikool.” Nad mõlemad teadsid, et ta pääses kerge nahaga. Dawsoni naine oli maalikunstnik, ning kui teise aasta loosiga sai Jim endale need üüratud ülemise korruse toad, millel olid kaldus seinad ja lai kardinateta katuseaken, pidi ta paratamatult mõtlema, et vana professor võis ju midagi vajalikku korraldada.
Ent mis puutub Jimi akadeemilistesse tulemustesse, siis hakkab Dawsoni kannatus õhukeseks kuluma: ta on sel semestril kõigi oma esseede esitamisega hiljaks jäänud ja ükski neist ei saanud paremat hinnet kui 2:2. „Me peame arutama, härra Taylor,” ütles professor eelmisel nädalal, kui oli ta oma ruumidesse kutsunud, „kas te ikka tahate siia jääda.” Ning vaadates Jimile tähendusrikkalt üle oma mustade prilliraamide otsa, lisas ta: „Nii et kas tahate?”
Muidugi tahan, mõtleb Jim praegu. Kuid mitte samadel põhjustel, mis on teil minu siiajäämiseks. Nii teil kui ka mu emal.
Ta tõmbab sõrmega kergelt üle lõuendi, et näha, kas värske värv on kuivanud: Eva on varsti siin, ja enne kui ta tuleb, peab Jim portree millegagi katma. Ta ütleb, et selle pärast, et see ei ole veel valmis, kuigi tegelikult peaaegu on. Täna samal ajal, kui ta oleks pidanud lugema maatrustide ja kaasomandi kohta, on ta töötanud varjuvisandite kallal, mis eristavad tüdruku näokontuure. Jim maalis teda omaenda kirjutuslaua toolil istumas ja lugemas (trikk, millega ta püüdis teha pikki poseerimisseansse vastastikku kasulikuks), pikad juuksed lahtiste lokkidena üle õlgade langemas. Niipea kui piirjooned olid visandatud, mõistis Jim, et toob ellu selle pildi, mis tal temast oli, kui nad esmakordselt Backsil10 kohtusid.
Värv on kuiv ja Jim tõmbab vana lina üle lõuendi. Kell on veerand viis. Tüdruk on nüüd kolmveerand tundi hiljaks jäänud ja ikka veel kallab, vihm trummeldab lakkamatult katuseaknale. Teda haarab hirm – võib-olla on tüdruk vihmamärjal teel libisenud või on valingust pimestatud autojuht tema jalgratast müksanud ning ta läbimärja ja kägarasse tõmbununa kõnniteele jätnud. Ta teab, et see ei ole mõistuspärane, kuid nii see praegu on – on olnud kõik need neli nädalat, alates sellest, mil kumbki astus teise ellu sellise lihtsusega, nagu vana sõber võtab üle sõbraliku jutulõnga. Ülevuse all pesitses hirm: hirm teda kaotada, hirm mitte piisav olla.
Eva rääkis Jimile oma kavalerist David Katzist samal õhtul, kui nad kohtusid, pärast seda, kui Jim oli rehviaugu ära lappinud, toonud siis enda ratta ja sõitnud koos tüdrukuga pubisse, mida ta Grantchester Roadil teadis. Tüdruk oli Katziga kohtunud kuus kuud varem, kui nad mõlemad mängisid „Suveöö unenäos”. (Katz oli näitleja, kellel oli juba mõningane kuulsus –
Jim tundis ta nime ära.) Tüdruk ei olnud päris südamega asja juures, nagu ta ise ütles, ja pidi Katzile järgmisel päeval ütlema, et see on läbi. Ta oleks seda kohe teinud, kuid samal õhtul esietendus „Kuningas Oidipus”, kus too mängis. Tüdruk ei olnud lavastust vaatama läinud ja tundus olevat ebaviisakas muuta valu veelgi suuremaks, öeldes Katzile, miks.
Jim ja Eva istusid pubi tagumise saali nurgalatris, kui peremees viimaste tellimuste aja välja hõikas. Nende kohtumisest oli möödas täpselt kuus tundi ning nende esimesest suudlusest tund ja kümme minutit. Kui tüdruk oma jutu lõpetas, siis Jim noogutas ja suudles teda uuesti. Ta ei öelnud, et talle oli pähe tulnud, miks Katzi nimi tuttav on: et ta on Jimi vana klassikaaslase, nüüd Londonis John’sis inglise kirjandust õppiva Harry Januse sõber. Jim oli kord ühel peol Katzi kohanud ja too oli talle kohe ebameeldiv tundunud põhjustel, mida ta ei suutnud päriselt sõnadesse panna. Kuid alates sellest hetkest – isegi kui Katz oli saanud professionaalselt niivõrd edukaks, et tema läbikukkumine milleski näib kujuteldamatu – tundis Jim oma rivaali vastu teatavat kaastunnet: võitja vaba suuremeelsust. Ükskõik kuidas Katzil ka lõppkokkuvõttes läheb, on Jimil ikkagi suurem auhind.
Seal pubis tunnistas Jim üles, et on veel keegi, kelle tema peaks õrnalt lahti laskma. Eva ei küsinud ta nime ning Jim teadis, et kui ta küsikski, siis tuleks temal selle meeldetuletamiseks vaeva näha. Vaene Veronica – kas ta tähendas tõesti nii vähe? Aga ometi nii see oli. Järgmisel päeval tegi Jim talle ettepaneku kohtuda Market Square’i kohvibaaris, kus ta ütles tüdrukule, et nende vahel on kõik läbi, isegi ootamata, et too oleks oma tassi tühjaks joonud. Veronica nuttis vaikselt natuke – pisarad ajasid ta meigi laiali, saatsid silmapliiatsi mustja nire mööda põske alla. Ta tunnete sügavus üllatas noormeest – Jim oli kindel, et ta polnud tüdrukule vale arvamust jätnud ning tüdruk talle ka mitte – ning tekitas temas üksnes kauge ja viisaka piinlikkustunde. Ta ulatas tüdrukule pabertaskuräti, soovis kõike head ja lahkus. Tagasi kolledži poole kõndides torkas Jimile pähe küsimus, kuidas ta oli suutnud nii tundetult käituda. Kuid tema ebamugavustunne asendus kiiresti muude, õnnelikumate mõtetega – Eva tumepruunid silmad, mis vaatavad tema omadesse, ta huulte surve nende suudluse ajal. Jim suutis veel vaevu Veronica peale mõelda.
Eva lõpetas suhte Katziga paar päeva hiljem. Järgmisel reedel sõitis ta üksinda Londonisse ema sünnipäevale. Ta oleks tahtnud, et Jim oleks ka kaasa tulnud, kuid ta vanemad olid suvi otsa Katziga kohtunud ning ta ei tahtnud neid liiga ruttu üllatada uudisega oma uuest suhtest. Sama päeva õhtupoolikul igavust tundes avastas Jim end jalutamas mööda ADC teatrist ja ostmas piletit selleõhtusele „Kuningas Oidipuse” etendusele.
Isegi valge lavagrimmiga näis David Katz muljet avaldava vastasena: pikk, karismaatiline, muretu kõnnakuga, mis isegi Jimi silmis pidi köitev olema. Ja nii nagu Evagi oli Katz juut. Kuigi ta polnud seda kunagi õieti omaks võtnud, siis Jim – nime poolest protestant, ristitud vaid ta vanaema nõudmisel, ilma sellisest ühisest ajaloost, sellise kaotuse tunnetusest – oli sellest pigem rohkem kui vähem heitunud.
Pärastpoole hiilis ta teatrist välja, läks tagasi kolledžisse ja tammus mööda tuba, vaevates end kinnismõtetega, mida Eva temas nägi ning mida sellist võiks tema tüdrukule pakkuda, mida Katz ei suudaks üle trumbata. Ja siis tuli Sweeting, koputas ta uksele ja ütles, et mõned neist lähevad korporatsiooniruumidesse ning tema võiks lõpetada norutamise ja tulla ja end purju juua.
Nüüd sajab vihma kui oavarrest ja Jimi mõtted käivad üha kiirust kogudes ringiratast: Katz on käinud Evat vaatamas, ta on tüdruku tagasi võitnud, nad lamavad külg külje kõrval tüdruku toas. Jim haarab jaki ja jookseb kaks astet korraga võttes trepist alla. Ta läheb kontrollima hekis olevat tühimikku – nende tühimikku –, juhul kui tüdruk on otsustanud uksehoidja korterit vältida. (Päeval, mil uksehoidja hakkab kulmu kergitama selle peale, kui tihti Eva sealt mööda läheb, aga Jim tunneb, et ebaõiglaselt, sest kindla peale ei ole