Eremiit. Thomas Rydahl

järel mööda koridori ühte ruumi, mis meenutab ladu või garaaži. Bernal sulgeb nende järel ukse ja tuhnib ühel suurel riiulil. Ta naaseb suure helepruuni pappkastiga. Bernal paneb kummikindad kätte.

      „Kas mina ei peagi kindaid kätte panema?” küsib Erhard.

      „Ei, pole tarvis,” ütleb Bernal ja heidab põgusa pilgu Erhardi puuduvale sõrmele. Ta hakkab kastist ajalehetükke välja võtma. „Need sead olid peitnud tagaistmele väikese üllatuse.”

      „Sead,” ütleb Erhard. Ta tunneb auto tagaistmel olnud kasti ära. Olgugi et siis oli öö ja valgus tuli prožektorist, mis ei tahtnud püsti seista.

      „Me ei tea, kuidas need tükid omavahel seotud on või kas nad üldse on seotud, ja kas meil on mõtet hakata puslet kokku panema. Kas sa loed sealt midagi välja?”

      Erhard vaatab tükke. Seal on pilte, sõnu, natuke värve. Paber on märjaks saanud. Tükid on kokku kleepunud.

      „Jajah,” tähendab Bernal mõrult. „Selles see asi ongi. Me ei saa aru, kas tegu on lihtsalt ajalehega või on see mingi sõnum.”

      „Mida ma nüüd tegema pean?”

      „Võtame pealkirjad, need suured. Kas saad sealt midagi aru? Näiteks sellest.” Ta osutab suurele tükile, kus on pealkiri ja alapealkiri. Imelik on näha nii palju taanikeelset teksti ühes kohas koos.

      „Mis seal kirjas on?”

      „Et Kopenhaagenis sureb veel kodutuid, kui talv tuleb sama karm kui eelmisel aastal. Üks mees on surnuks külmunud.”

      „Mida see tähendab?”

      „Ma ei tea. Et külmal maal on kodutute elu raske.”

      Bernal laiutab käsi. „Edasi. Mis seal on?”

      See ajalehetükk on selgema kirjaga, kuid on teise tükiga kokku kleepunud. „Isadel ei vea edasikaebustega.”

      „Mida see tähendab?”

      „Ma ei tea. Niimoodi on seal kirjas.”

      Bernali ilme on rahulolematu. „Hea küll, sirvi neid lihtsalt natuke ja ütle, kui miski imelik tundub.”

      Erhard sobrab tükkide seas, loeb neid ja kogub loetud tükid hunnikusse. Mitte miski ei ärata tähelepanu. Tavalised, mitte eriti huvitavad artiklid taanlastest ja nende majanduslikust olukorrast ja lastest ja ametiasutustest ja lahutustest ja telesaadetest. Palju juttu rokkaritest. Kuigi ta ei ole aastaid ühtki Taani lehte lugenud, ei paista mitte miski olevat teistmoodi kui siis. Mõned nimed on talle tundmatud, aga muidu on kõik nagu ikka.

      „Minu meelest ei ole siin midagi, aga ma ju ei tea, mida otsida.”

      Bernal tõuseb püsti ja viskab tükid kasti. „Mina ka ei tea, mida sa otsima peaks. See on üks räpane lugu.” Seda viimast lausub ta peaaegu sosinal. Ta korjab tükke suurte kamalutäite kaupa ja loobib neid kasti. Kogu ruumis kandub laiali uriinihais. Teisest ruumist, riiulite tagant, kostab lapse luksumist või vigisemist. Bernal ei pane seda tähele.

      „Ma ei saa sind aidata, kui sa ei ütle, mida ma otsima pean. Mul on rohkem infot vaja.”

      Bernal mõtleb tükk aega. Erhard oletab, et ta vaeb oma sõnu. Kui palju ta võib või tahab rääkida. „Tule,” ütleb Bernal. „Tule siia.”

      Ta läheb ümber riiuli ühte pimedasse nurka. Peatab Erhardi, kes talle järele tuleb. Pimedas näeb Erhard tema näost ainult ühte poolt. „Ega sul äkki süda haige pole?”

      Erhard raputab pead.

      „Kas sa Madeleine’i lugu mäletad?”

      „Kas te leidsite ta üles?”

      Bernal teeb hapu näo. „Kas sa mäletad teda?”

      Erhard noogutab.

      „Niisiis me ei taha endale sellist juhtumit. Mitte mingil juhul. Me oleme teinud kõik mis meie võimuses. Võta teatavaks. Siin ei tööta mitte keegi üksteisele vastu. See, mis Portugalis juhtus, hävitas täielikult Praia da Luzi turismi ja politsei riputati meedias häbiposti nagu kari Duponti ja Dupondi moodi jobusid. Vahe on selles, et meie juhtumi puhul ei otsi mitte keegi last taga. Ei mingeid nutvaid vanemaid ega nunnusid õdesid-vendi, kes väikevenda taga igatsevad.”

      „Laps?”

      Bernal paneb kaks seinal rippuvat lampi põlema ja astub stendi juurde. „Poiss,” ütleb ta ja osutab pildile.