Tegelikult on üsna lihtne aru saada, et sa ei ole kõik need objektid, mida sa vaatad. See on klassikaline subjekti-objekti suhe. Sina, subjekt, vaatad objekte. Seega, me ei pea kõiki universumis olemasolevaid objekte läbi käima ja nende kohta ütlema, et sina need objektid ei ole. Me saame väga lihtsalt üldistada, et kui sina oled see, kes midagi vaatab, siis see, mida sa vaatad, ei ole sina. Seega on sul hetkega teada, mis sa ei ole: sa ei ole väline maailm. Sina oled see, kes seestpoolt välise maailma poole välja vaatab.
See oli lihtne. Nüüd vähemalt oleme lõpmatu hulga väliseid asju välistanud. Aga kes sa siis oled? Ja kus oled sa siis, kui sa ei ole väljaspool koos kõigi nende asjadega? Ole tähelepanelik ja sa mõistad, et sa oleksid ikka olemas ja kogeksid oma tundeid ka siis, kui kõik välised objektid ära kaoksid. Kujutle, kui palju hirmu sa tunneks. Võibolla ka frustratsiooni või isegi viha. Aga kes neid tundeid siis tunneks? Jällegi, sa ütled, et “Mina!”, ja see ongi õige vastus. Seesama “mina” kogeb nii väliseid objekte kui ka sisemisi tundeid.
Et seda täpselt mõista, kujutle, et sa vaatad, kuidas koer õues mängib. Järsku kuuled sa enda taga mingisugust häält – sisin, just nagu lõgismao oma! Kas sa vaataksid koera endiselt sama intensiivse tähelepanuga? Muidugi mitte. Sa tunneksid enda sees kohutavat hirmu. Kuigi koer mängiks sinu ees edasi, oleksid sa täielikult oma hirmust haaratud. Sinu tunded võivad väga kiiresti kogu sinu tähelepanu endale võita. Aga kes tunneb hirmu? Kas mitte seesama sina, kes koera vaatas? Kes tunneb armastusetunnet, kui sa armunud oled? Kas oled tundnud nii suurt armastusetunnet, et raske on silmi lahti hoida? Väga raske on keskenduda välistele objektidele, kui oled oma imeilusatest sisemistest tunnetest või ka oma suurest sisemisest hirmutundest täielikult kaasa haaratud. Kokkuvõtlikult, sisemised ja välised objektid võistlevad sinu tähelepanu nimel. Sina oled kuskil seal ja koged nii neid sisemisi kui ka välised kogemusi – kuid kes sa siis oled?
Et veel sügavamalt teemasse süveneda, vasta järgmisele küsimusele: kas sul on mõnikord nii, et sa parasjagu ei koge ühtegi tunnet ja sinu sisemuses on kõik vaikne? Sa oled endiselt seal, kuid ainus, millest sa teadlik oled, on rahu ja vaikus. Lõpuks hakkad sa aru saama, et väline maailm ning sisemised tunded tulevad ja lähevad. Aga sina – see, kes kogeb – jääd teadlikuks kõigest sellest, mis sinu eest läbi jookseb.
Aga kus sa oled? Võibolla leiame su sinu mõtetest. Rene Descartes, suur filosoof, on kunagi öelnud, et “Ma mõtlen, seega ma olen.” Aga kas see tõesti on nii? Sõnaraamat defineerib verbi “mõtlema” järgmiselt – “moodustama mõtteid, kasutama meelt ideede kaalutlemisel ja otsuste tegemisel” (Microsoft Encarta 2007). Küsimus on selles, kes meelt mõtete moodustamiseks ning mõtete ideedeks ning otsusteks muutmiseks kasutab? Kas see mõtete kogeja eksisteerib ka siis, kui mõtteid ei ole? Õnneks ei ole sul vaja selle üle juurelda. Sa oled vägagi teadlik oma olemasolust, oma eksisteerimisest ka ilma oma mõtete abita. Näiteks, kui oled sügavas meditatsioonis, siis sinu mõtted lakkavad. Sa tead, et su mõtted on lakanud. Sa ei “mõtle” seda, sa lihtsalt oled teadlik, et sul ei ole mõtteid. Sa tuled meditatsioonist välja ja ütled: “Vau! Ma läksin nii sügavale meditatsiooni, et esimest korda elus mu mõtted täielikult lakkasid. Olin täielikus rahu, harmoonia ja vaikuse seisundis.” Kuna sa oled seal, kohal, kogemas, et su mõtted lakkasid, siis ilmselgelt ei ole sinu olemasolu sõltuvuses sinu mõtete olemasolust.
Mõtted võivad lõppeda, aga mõtted võivad muutuda ka väga valjuks. Mõnikord on sul tavalisest rohkem mõtteid. Sa võid isegi öelda, et “Mu meel ajab mu hulluks. Alatest sellest hetkest, kui ta mulle neid asju ütles, ei saa ma magada. Mu meel lihtsalt ei jää vait.” Kelle meel? Kes märkab neid mõtteid? Kas mitte sina? Kas sa kuuled oma mõtteid enda sees? Oled sa teadlik nende olemasolust? Ja üldse, kas sa neist lahti saaksid? Kui sa hakkad mõtlema midagi, mis sulle ei meeldi, kas sa ei saaks proovida seda lõpetada? Inimestel on pidevalt mõtetega raskusi. Kes on see, kes on mõtetest teadlik ja kellel on mõtetega raskusi? Jällegi, sul on oma mõtetega subjekti-objekti suhe. Sina oled subjekt ja sinu mõtted on järjekordne objekt, millest sul on võimalik teadlik olla. Sa ei ole oma mõtted. Sa lihtsalt oled oma mõtetest teadlik. Lõpuks ütled sa:
“Olgu, ma ei ole midagi välisest maailmast ja ma ei ole oma tunded. Need sisemised ja välimised asjaolud tulevad ja lähevad ning mina olen see, kes neid kogeb. Lisaks, ma ei ole ka oma mõtted. Mõtted saavad olla vaiksed või valjud, õnnelikud või kurvad. Mõtted on lihtsalt midagi, millest ma teadlik olen. Aga kes ma siis olen?”
Sellest on kujunenud üks tõsine küsimus: “Kes ma olen? Kes on see, kes kogeb neid füüsilisi, vaimseid ja hingelisi kogemusi?” Niisiis mõtiskled sa selle küsimuse üle veelgi sügavamalt. Saad seda teha siis, kui lased kõigist kogemustest lahti ning märkad, kes alles jääb. Sa hakkad märkama, kes kogemust kogeb. Lõpuks jõuad ühte kohta enda sees, kus märkad, et sinul, sellel kogejal, on teatud kvaliteet. Ja see kvaliteet on teadvelolek, teadvus, intuitiivne tunnetus olemasolust. Sa tead, et sa oled. Sa ei pea selle üle juurdlema, sa lihtsalt tead. Sa võid selle üle juurelda, kuid sellisel juhul sa tead, et sa juurdled. Sa eksisteerid sellest sõltumata, mõtetega või mõteteta.
Et veidi eksperimenteerida, proovime ühte teadlikku katset. Märka, et heites pilgu toale või aknast välja, näed sa otsekohe detailselt kõike, mis su ees on. Oled ilma pingutuseta teadlik kõikidest objektidest, mis nii lähedal kui kaugel su vaateväljas on. Ilma pead või silmi liigutamata tajud sa pisimaidki detaile sellest, mida sa parasjagu näed. Märka värve, valguse muutumist, puusüü mustrit puitmööbli peal, ehitiste arhitektuuri, puukoore ja lehtede variatsioone puudel. Pane tähele, et haarad selle kõik endasse hetkega, ilma et peaksid selle peale mõtlema. Mõtteid ei ole vaja, sa lihtsalt näed. Nüüd proovi kasutada mõtteid, et eristada, sildistada ja kirjeldada kõiki neid keerukaid detaile, mis sa näed. Kui kaua see sul võtaks, et oma mõttes kõiki neid detaile kirjeldada, versus hetkeline teadlik kaader üksnes silmi kasutades. Kui sa lihtsalt vaatad, ilma selle üle mõtteid tekitamata, on su teadvus ilma igasuguse pingutuseta teadlik ja haaratud kõigest, mis sa näed.
Teadvus on kõige kõrgem sõna, mis sul eales on võimalik välja öelda. Pole olemas midagi kõrgemat või sügavamat kui teadvus. Teadvus on puhas teadvelolek. Aga mis on teadvelolek? Proovime järjekordset eksperimenti. Oletame, et oled ühes ruumis, kus on grupp inimesi ja klaver. Nüüd kujutle, et klaverit sinu maailmas enam ei eksisteeri. Kas see tekitaks sulle mingeid raskusi? Sa ütleksid: “Ei, ma ei arva nii. Mul ei ole mingit erilist kiindumust klaverite suhtes.” Olgu siis, nüüd kujutle, et ruumis olevaid inimesi enam ei eksisteeri. Sa ütled: “Muidugi, mulle meeldibki üksi olla.” Nüüd kujutle, et su teadvelolekut enam ei eksisteeri. Lihtsalt lülita see välja. Kuidas sul nüüd läheb?
Mis siis oleks, kui su teadvust enam ei eksisteeriks? See on tegelikult üsna lihtne – sind enam ei eksisteeriks. Poleks enam mingit tunnetust “minust”. Poleks enam kedagi, kes ütleks: “Vau, ma enne olin siin ja nüüd mind enam ei ole.” Teadlikkus olemisest puuduks. Ja ilma teadvelolekuta, ilma teadvuseta ei ole enam midagi. Kas seal on objekte? Kes teab? Kui keegi ei ole nendest objektidest teadlik, siis on nende olemasolu või puudumine täiesti tähtsusetu. Pole tähtsust, kui palju objekte sinu ees on; niipea, kui sa lülitad teadvuse välja, ei ole enam midagi. Samas, kui sa oled teadvel ja sinu ees ei ole midagi, siis oled sa täielikult teadlik sellest, et midagi ei ole. Tegelikult pole see üldsegi nii keeruline, vaid vägagi valgustav.
Seega, kui ma nüüd küsin “Kes sa oled?”, siis sa vastad:
“Mina olen see, kes näeb. Kuskilt siit seestpoolt ma vaatan väljapoole ja ma olen teadlik sündmustest, mõtetest ja tunnetest, mis minu eest läbi jooksevad.”
Kui lähed sügavuti, siis see ongi see, kus sa elad. Sa elad oma teadvuse troonil. Tõeline