“Enam-vähem.”
“Super! Lätlaste ja leedulastega suhtlemiseks on seda ka vaja. Meil tuleb kolm meeskonda: Läti, Leedu, Eesti. Kõigepealt elavad kõik rahvused eraldi laagrites, neljandaks nädalaks on rahvast nii vähe alles jäänud, et ühinetakse… Ja vähemaks jääb neid sellepärast, et kogu aeg toimub väljahääletamine, mõistad? Iga nelja-viie päeva tagant peab üks meeskond minema Saare Kotta, igal meeskonnaliikmel on üks hääl ja keegi visatakse saarelt välja.”
“Ja millest see sõltub, milline meeskond sinna Saare Kotta peab minema?” üritan ma süsteemile pihta saada.
“Kogu aeg toimuvad võistlused, paneme nad seal vee alla ja vee peale ja kookospähkleid viskama ja nii… Osa võistlusi on auhinnamängud, et nad midagi süüa ka saaksid, ja osa võistlusi on nii-öelda Robinsoni-mängud: kes seal kaotab, peabki enda hulgast kedagi välja viskama. Ja lõpuks on saarele jäänud üks eestlane, üks lätlane ja üks leedukas. Tuleb finaalvõistlus! Kes selle võidab, saab 200 000 krooni1 suuruse auhinna ja “Aasta Robinsoni” tiitli.”
“Nii.”
“Nii. Ja toimetaja töö on koordineerida kõigi intervjuude teemasid, kirjutada igale saatele stsenaarium, panna kõikidele saatejuhtidele sõnad suhu. Lisaks käiksid sa ise koos Eesti tiimi režissööriga Eesti Robinsone intervjueerimas.”
“Oot…” Mõtlen, kust otsast sellele komplekssele infole läheneda. “Ja millal see töö algab?”
“Kohe, homme, ülehomme!” Ta jälgib mu reaktsiooni.
“Me… ilmselt hakkame osatäitjaid valima?”
“No täpselt nii! Teles hakkab kohe reklaam jooksma, ma ennustan, et selle näruse suusailma peale tuleb neid tahtjaid… tuhandeid… Kes ei tahaks troopikasaarele puhkama saada, ah?”
Ega siis midagi. Tund või kaks või kolm hiljem lahkume koos vanalinna kohvikust, Ivar patsutab mind: “Ma loodan, et sa ütled jaa!”
Mu süda taob elevusest. Mõtlemisaeg. Homseni. See on eelkõige vajalik selleks, et ma saaksin tuttavatele teleprodutsentidele helistada ja küsida, mis pagana palganumbrit ma sellise töö eest peaksin küsima. Võiksin Ivarile kaela karata ja hüüda, et teen seda tasuta. Oleksingi seda peaaegu ennist vestluse käigus teinud, kui tingimustest juttu oli.
“Produktsiooni kulul muidugi lendad sinna, kaks kuud tasuta elamist, mereäärsed bangalod, kolm korda päevas tasuta soe söök, riideid sponsoritelt, ja lõpus enne tagasilendu garanteerime hotelli ja paar päeva puhkust Singapuris.”
“Jah?” Muinasjutt!
“Jah. Aga… Vaata, ma tegin eelmisel aastal ka sedasama saadet, tõsi, Eestis, ühel nii-öelda asustamata saarel, mitte sellise suure produktsiooni sees, aga põhimõte oli sama. Ja ma hoiatan sind ette: see on hull värk. Sinna on vaja tugeva psüühikaga inimesi, kes ära ei keeraks. Seal on vaja kõvasti töötada ja osata korralikult lõõgastuda, mõistad? Work hard and play hard, sobib?”
Hetkeks tundub mulle, et Ivar flirdib minuga, miski ta silmavaates jääb häirima. Aga ei. Ta lihtsalt võlub mind, sest ta tahab mind saarele tööle saada. See kindlus minu ja tema vahel on peaaegu valmis ehitatud, ma olen oma kivid kokku kandnud õigesti, ja tema samuti.
Nüüd pean ma lihtsalt leidma selle kindlusetipu: mis on õige summa, mida sellise töö eest peaks küsima?
“Malaisiasse? Elama üü-üksikule saarele?”
“Jah, kõlab ju hullult? Ja kõik on tasuta ja makstakse veel peale, ja ma kohe helistasin teistele produtsentidele ja uurisin, mida sellise töö eest palgaks küsida, ja see on hullumaja, kui palju nad soovitasid… niimoodi võib lausa rikkaks ja õnnelikuks saada!” Ma naeran.
“Oot, mis, ega sa juba käsi löönud?”
“Ei, ei, ma pean ju enne sinuga arutama. Mis sa arvad, ah? On ikka lugu!”
Mu vaimustus ei taha autosse ära mahtuda, aga juba ma märkan. Mu abikaasa Tom minu elevust ei jaga, ta põrnitseb teed enda ees. Hall tee, hall taevas, mõlemal pool teed eelkevadine vettinud lumega metsaviirg.
Seda on ju ennegi juhtunud. Mina ja tema oleme juba sedasi korra kesklinnast mere äärde koju sõitnud, just samasugusel trööstitul aastaajal. Tookord, pärast vana hipi Harriga kohtumist, kui õhus olid samamoodi lõunamaised päikeselised lubadused. Ma tean, et ka Tom on déjà vu ära tajunud, ja ma jään vait.
“Kardad sa midagi?” küsin siis lakooniliselt.
“Sa ju tead.”
“See on teletöö, kindel suur rahvusvaheline telekorporatsioon, kestab umbes kaks kuud… Kuule, ma uurin, kas sina saaksid ka kaasa tulla?!” Olen väljapääsu leidnud. “Midagi Ivar mainis, et skandinaavlastel on vahel ka abikaasad ühes olnud. Siis tuleb meil sinu pileti eest maksta, aga… see on ju ainult raha. Raha pole see, millest meil puudu oleks. Mõtle, milline kogemus, milline elamus!”
“Aga koer? Ja mul on töö. Majalaenu tuleb ka samal ajal maksta. Ja mida mina seal üksikul saarel teen?”
Déjà vu. See kõik meenutab üha enam ülemöödunud kevadtalve, ja mina olen need kaks aastat elanud südames vinduva teadmisega, et tegelikult oleks Tom ka tookord saanud minuga kaasa tulla. Kui ta oleks uskunud, et see võimalik on.
“Ja kuidas sina arvad oma põhitööga hakkama saavat?” küsib ta veidi tögavalt. “Kirjutad jälle kõik oma ajakirjalood ette, nagu tookord?”
“Jaa, muidugi,” vastan hajameelselt. Midagi hakkab justkui minema libisema, aga mis see on?
“Ütle, ega sul midagi järsku ole meelest ära läinud?” küsib Tom.
“Kas on?”
“Me pidime ju… seda lapsevärki uuesti proovima. Aeg saab kohe täis.”
“No see asi saaks vabalt mõne kuu ka oodata… Sellist erilist pakkumist tuleb mulle võibolla ainult üks terve elu jooksul. Saad sa aru, töö paradiisisaarel!”
Paus.
“No mis sa siis ütled?!” küsin ma jonnakalt.
“Ma juhin praegu autot ja mõtlen sellest ülejäänud ajuosaga… ma mõtlen rahulikult kõik läbi. Soovitan sama ka sulle.”
Jõuame koduhoovi, koer jookseb vastu. Jaa, ma saan Tomist aru. Sellest kõigest siin ei saa loobuda. Aga ma ei rääkinudki ju loobumisest, hoopis kahekuisest ajutisest äraolekust. Kõrvaltalu naabridki saaks meie koera toitmisega hakkama! Seisan keset hoovi, paitan looma ja näen silmade ees seda reaalsust. See on võimalik, see pole lihtsalt… mõttemäng.
Reality TV, see tähendab tõelusemäng on täna õhtul meie koju jõudnud. Räägime veel, ja veel. Lepime kokku, et mina ütlen pakkumisele jaa. “Tuleb ju lasta ootamatutel asjadel teoks saada, tuleb elu emmata kahe avatud käega!” – “Nojah, oleneb… aga kui sa nii tunned, mina olen nõus…”
Tomi võimalik kaasatulek jääb praegu aga lahtiseks. “Ma pean mõtlema.” – “Ja mina pean uurima, kas see on ka produtsendi meelest võimalik!”
Ma ei julge seda hästi tunnistada, aga… Omamoodi tundub see loomulik, et Tom ei tule kaasa ja ma lähen üksi – mis tahes põhjendusi ta võiks tuua, peamine on see, et tegelikult tundub see loomulik. Minu ja tema elu vahel on olnud vist algusest peale juuspeen pragu, kuigi me elame ühe katuse all nagu mees ja naine ning loodame saada lapsi. See pragu on olemas, aga see ei häiri mind, ilmselt ka teda mitte, me tundume sõbraliku paralleelsusega koos eksisteerivat.
“Eks näis, mis saab!” Selle ulja fraasiga saab ikka tuule purjedesse.
Ivar on mu palgasooviga nõus. Ta kutsub mind külla oma koju, vanalinna luksuskorterisse, kus vaatame suure ekraani pealt Skandinaavia Robinsoni-saateid