Õhtune lipulangetamistseremoonia peetakse enam-vähem samasuguse malli järgi. Ainult et järjekord on hommikusega võrreldes risti vastupidine. Lipp vajub sujuvalt alla ja pakitakse paulooniakasti. Öösel lipp lehvida ei või.
Miks peab ööseks lipu alla laskma, mina küll aru ei saanud. Sest et öösel kestab riik ju ikka edasi ja öösel tööl olijaid on ju ka palju. Mulle tundus vägagi ebaõiglasena, et teeremonditöölised, taksojuhid, seltsidaamid baarides, öise vahetuse päästeteenistujad, öövahid ja teised sellised öötööd tegevad inimesed on riigi kaitsest ilma jäetud. Aga võib-olla ei ole sellest tegelikult suurt midagi. Tõenäoliselt ei pane keegi midagi niisugust tähelegi. Arvata võib, et selle pärast muretsevad ainult minusugused inimesed. Ja mis minussegi puutub, siis mullegi turgatas see mingil hetkel lihtsalt pähe ning hiljem ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et peaks seda asja kuidagi põhjalikumalt edasi ajama.
Ühika tubadejaotus oli põhimõtteliselt selline: esimese ja teise aasta üliõpilased kahestes ning kolmanda ja neljanda aasta üliõpilased ühestes tubades. Kahene tuba oli pisut pikem ja kitsam kui tavaline kuue-tatamine3 tuba. Toa otsaseinas oli alumiiniumraamis aken, akna ees oli komplektis kaks tooli ja kirjutuslauda, mille ääres seljad vastamisi õppida sai. Sissekäigust vasakul oli kahekorruseline terasest nari. Kogu sisustus oli peaaegu äärmuslikult lakooniline ja massiivne. Peale laudade ja voodi oli veel kaks kappi, üks väike kohvilaud ja selle külge ehitatud riiul. Kui heatahtliku pilguga ka ei vaataks, ei saanud seda ruumi kuidagi poeetiliseks pidada. Enamikus tubades seisid riiulis reas transistorraadio, föön, kuumaveekann, elektripliit, lahustuv kohv, teekotid, tükksuhkur, üks pott pakinuudlite valmistamiseks ja mõned elementaarsed toidunõud. Lubjatud seinale oli kleebitud väljalõige trendiajakirjastvõi siis kusagilt maharebitud pornofilmi poster. Oli ka mõni selline, kellel oli nalja pärast üleval foto paarituvatest sigadest, aga need oli erandite erandid – enamikus tubades oli seinal palja naise või mõne noore naislaulja või – näitleja pilt. Kirjutuslaua kohal raamaturiiulites olid reas õpikud, sõnaraamatud, romaanid ja muu säärane.
Kuna majas elasid ainult mehed, oli enamik tube õudustäratavalt räpased. Prügikasti põhja on kleepunud hallitama läinud mandariinikoored, tuhatoosi aset täitvasse tühja plekkpurki on kuhjunud kümne sentimeetri jagu suitsukonisid, ning kuna siis, kui koni tossama jäi, kustutati see kas õlut või kohvi või midagi niisugust peale valades ära, eritub plekkpurgist tülgastavalt rämedat haisu. Toidunõud on viimne kui üks mustusekriimulised, neile on kõikvõimalikesse kohtadesse kurat teab mida külge paakunud, põrandal on pilla-palla segamini pakinuudlite kilepakendid, tühjad õllepudelid, millegi kaaned ja ei tea veel mis kõik muu. Mitte kellelgi ei tule pähe hari võtta, see kõik kokku pühkida ja kühvliga prügikasti visata. Kui tuulehoog puhub, tõuseb põrandalt pilvena tolmu. Igas viimses kui toas heljub jube hais. Erinevates tubades on hais küll pisut erinev, aga haisu komponendid on täpselt ühed ja samad. Higi, kehalõhnad ja prügi. Kõik viskavad musta pesu muudkui voodi alla hunnikusse ja et keegi oma madratsit regulaarselt tuulduma ei riputa, siis on madratsid higist läbi imbunud ning levitavad lõhna, mida on raske sissegi hingata. Ma mõtlen praegugi imestusega, et kuidas küll sellises kaoses mingi tõsine epideemia ei puhkenud.
Aga selle kõigega võrreldes oli minu tuba puhas nagu surnukuur. Põrandal polnud mustusekübetki, aknaklaasil polnud ühtegi laiku, madrats viidi korra nädalas tuulduma, pastakad olid kenasti pliiatsitopsis, ja isegi kardinat pesti korra kuus. Sest et minu toakaaslane oli peaaegu et haiglaslik korraarmastaja. Kui ma ülejäänud kambale ütlesin, et too peseb isegi kardinad ära, ei uskunud seda keegi. Sest keegi lihtsalt ei teadnud, et ka kardin on midagi niisugust, mida tuleb vahel pesta. Nende arvates oli kardin asi, mis peaaegu igavesest ajast igavesti akna ees ripub. „See on küll ebanormaalne tüüp,” ütlesid nad. Ja sellest ajast peale hakkasid kõik teda Natsiks või siis Rünnakrühmlaseks kutsuma.
Minu toas ei olnud isegi ühtegi väljalõiget üles kleebitud. Selle asemel oli foto Amsterdami kanalitest. Siis, kui ma kord palja naise pildi üles riputasin, ütles ta: „Kuule, Watanabe-kun, mu-mulle niniisugused asjad eriti ei meeldi,” kiskus selle maha ja kleepis kanalite pildi asemele. Ega mul kah tegelikult nii väga seda palja naise pilti üles kleepida vaja ei olnud ja nii ma õiendama eriti ei hakanud. Kõik, kes minu tuppa külla tulid, vaatasid seda pilti ja imestasid: „Mis see veel on?” „Rünnakrühmlane peksab seda vaadates pihku,” ütlesin ma. Oma arust tegin nalja, aga kõik jäid paugupealt uskuma. Jäid kohe nii kergesti uskuma, et mõne aja pärast hakkas mulle endalegi tunduma, et mine tea, järsku ongi nii.
Kõik tundsid mulle kaasa, et ma Rünnakrühmlase-suguse inimesega ühte tuppa olin sattunud, aga mulle endale see vastumeelseid tundeid ei tekitanud. Niikaua kui ma enda ümber puhtust hoidsin, ei toppinud tema üldse oma nina minu asjadesse, nii et minu jaoks oli sedasi vaat et lihtsamgi. Koristustööd tegi kõik tema, madratsi riputas ka tema tuulduma ja prügi kraamis ka tema ära. Kui mul oli kiire ja polnud juba kolm päeva pesemas käinud, siis vedas tema ninaga nahinal õhku ja soovitas vanni minna; või ütles, et oleks aeg juuksurisse minna või et võiks ninakarvu lõigata. Ainuke probleem oli see, et kui toas oli kas või üksainus putukas, siis pihustati kogu tuba kohe putukamürki täis. Sellistel päevadel pidin mina naabertoa kaosesse pakku pugema.
Rünnakrühmlane õppis ühes riiklikus ülikoolis geograafiat.
Kui ma temaga esimest korda kohtusin, ütles ta: „Mina, ma õpin k-k-kaarte.”
„Sulle meeldivad kaardid või?” pärisin mina.
„Mhmh, kui ma ülikooli ära lõpetan, siis lähen Riiklikku Kartograafiainstituuti, kas tead, ja hakkan k-k-kaarte tegema.”
No näed siis, mõtlesin ma, siin ilmas on igasuguseid soove ja igasuguseid elueesmärke.
See oli üks esimesi asju, mis mulle Tokyosse tulles muljet avaldanud oli. Tõepoolest, kui üldse ei oleks neid inimesi, kes kaartide valmistamise vastu huvi tunneks ja sellesse kirega suhtuks, siis oleks tõesti häda käes (kuigi ega eriti palju selliseid inimesi just ka vaja ei ole). Aga et inimene, kes sõna „kaart” suhu võttes kokutama hakkab, tahab Kartograafia Instituuti tööle asuda, tundus kuidagi kummastav. Vahel ta kokutas ja vahel mitte, aga niipea kui tuli ette sõna „kaart”, oli kokutamise tõenäosus sada protsenti.
„Mida s-sa õpid?” küsis ta.
„Teatriteadust,” vastasin ma.
„Kas teatriteadus on see, kus tehakse näitemängu või?”
„Ei, mitte seda. Loetakse näidenditekste ja uuritakse neid. Noh Racine’i või Ionescot või Shakespeare’i või…”
Peale Shakespeare’i pole ma ühtegi neist nimedest kuulnud, ütles tema. Ega minagi neid õieti kuulnud ei olnud. Loenguannotatsioonis oli lihtsalt niimoodi kirjas.
„No igal juhul sulle siis meeldivad sellised asjad, jah?” ütles ta.
„Mitte et nüüd nii metsikult meeldiks,” ütlesin ma.
See vastus ajas teda segadusse. Kui ta segadusse sattus, läks ta kokutamine päris hulluks. Mul oli tunne, nagu oleksin ma midagi väga halba teinud.
„Mul oli üsna ükskõik, mida õppida,” seletasin mina. „Folkloristika või Aasia ajalugu või ükskõik mis oleks kõlvanud. Aga lihtsalt juhtus nii, et silm jäi pidama teatriteadusel. Kogu lugu.” Aga selline selgitus ei olnud tema jaoks muidugi veenev.
„Ikka ei saa aru,” ütles ta tõesti arusaamatust väljendava ilmega. „Mi-minuga on nii, et mu-mulle meeldivad ka-ka-kaardid ja siis ma õpin k-k-k-kartograafiat. Ekstra sellepärast tulin Tokyosse ülikooli ja lasen vanematel elatusraha saata. Aga sina ütled, et sinu puhul nii ei ole ja…”
Muidugi oli tal õigus. Loobusin edasisest seletamisest. Pärast seda tõmbasime tikkudega loosi, kumb kumma narikoha saab. Tema sai ülemise, mina alumise voodi.
Ta nägi alati ühtmoodi välja: valge särk, mustad püksid, tumesinine kampsun. Suurt kasvu, siilipea ja esiletungivate põsesarnadega. Kooli