Nagasawa oli mees, kes ühendas eneses mitmeid vasturääkivaid iseloomujooni üsnagi äärmusesse viiduna. Vahel oli ta nii õrn, et pani isegi minusuguse härduma, olles oma südames samal ajal hirmuäratavalt õel. Ta hing oli üllatamapanevalt aadellik ning samas parandamatult madal. Inimesi valitsedes liikus ta kergelt aina edasi, samas kui tema hing püherdas üksildaselt mülkases poritiigis. Mina tundsin tema sisemise vasturääkivuse algusest peale selgelt ära ja ma ei suutnud kuidagi mõista, miks teised tema sellist tahku näha ei suutnud. See mees elas kammitsetuna põrgusse, mille ta ise oli loonud.
Kuid üldiselt olin ma tema vastu hästi meelestatud, arvan ma. Tema suurim voorus oli tema siirus. Ta ei valetanud kunagi ja oma vigu ning puudusi tunnistas ta alati põiklemata. Ega üritanud ka varjata seda, mis talle kasuks ei tulnud. Ja minu suhtes oli ta alati ühtmoodi sõbralik ning hoolitses ka ühes või teises asjas minu eest. Arvan, et kui ta seda teinud poleks, oleks minu ühikaelu olnud ilmselt väga palju komplitseeritum ja ebamugavam. Sellegipoolest ei avanud ma talle kunagi oma südant ning ses mõttes oli minu ja tema suhe täiesti erinev minu ja Kizuki suhtest. Pärast seda, kui ma korra nägin, kuidas Nagasawa purjuspäi teatud naisterahva vastu hirmuäratavalt õelaks muutus, otsustasin ma, et saagu mis saab, aga sellele inimesele oma südant avada ei tohi.
Nagasawa kohta liikus ühikas paar legendi. Esimene oli see, et ta sõi kunagi ära kolm nälkjat, ja teine see, et ta peenis oli erakordselt suur ning et ta on praeguseks juba saja tüdrukuga maganud.
Nälkjalugu oli tõsi. „Aa, tõsi ta on,” ütles Nagasawa. „Kolm roppsuurt elukat neelasin alla.”
„Aga miks sa midagi niisugust tegid?”
„No juhtus nii,” ütles ta. „Sel aastal, kui ma ühikasse tulin, oli uustulnukate ja vanemate olijate vahel väheke probleeme. Septembris oli see vist. No ja mina läksin siis uustulnukate esindajana vanameeste juurde läbirääkimistele. Aga vastaspooleks oli mingi parempoolne tüüp, puumõõk käes, nii et ei olnud kuidagi selline õhkkond, et saaks jutud sirgeks rääkida. No ja ma siis ütlesin, et olgu, sain aru, et kui mina siin midagi teha saan, siis ma olen nõus ükskõik mida tegema, aga et lõpetame selle jutu ära. Olgu peale, kui nii, siis neela nälkjaid, ütles too tüüp. Väga hea, eks neelame nälkjaid, ütlesin ma. No ja neelasin siis. Kolm ilgelt suurt nälkjat otsisid nad välja.”
„Mis tunne oli?”
„Mis tunne see ikka on, kui nälkjaid neelad. Eks seda saab mõista ainult see, kes ise nälkjaid neelanud on. Kõigepealt libiseb see lirakas lupsti kurgust alla ja kukub siis lötsti alla kõhtu. Vaat seda on raske välja kannatada. Selline külm on ja suhu jääb ilge järelmaik. Paljalt meeldetuletamisest tõusevad ihukarvad püsti. Meeleheitlikult katsusin kurku tõusvat iiveldust maha suruda, sest et kui välja oksendada, siis peab ju uuesti neelama. No ja nii ma siis libistasingi ükshaaval kolm nälkjat alla.”
„No ja mis sa siis tegid, kui olid nad alla neelanud?”
„Muidugi läksin oma tuppa tagasi ja jõin kulinal vett,” ütles Nagasawa. „Mis ma muud ikka oleks pidanud tegema?”
„Seda küll,” nõustusin ma.
„Aga ega pärast seda ei võinud enam keegi minuga kobiseda. Mitte keegi, isegi mitte vanamehed. Ega teist sellist inimest ei ole, kes kolm nälkjat suudaks alla neelata.”
„Ega vist,” vastasin ma.
Peenise suuruse kontrollimine oli lihtne. Tarvitses vaid koos pesema minna. Oli tõesti üsna vägev. Aga see, et ta saja naisega maganud oli, oli liialdus. Veidi mõtelnud, ütles ta: „No üks 75 tuleb vast ära. Ega ma hästi ei mäleta, aga umbes seitsmekümneni olen ikka jõudnud.” Kui mina ütlesin, et olen ainult ühega maganud, vastas ta, et kuule sina, see on ju imelihtne.
„Lähme teinekord koos panema. Ära muretse, kohe saab.”
Tookord ma tema sõnu üldse ei uskunud, aga kui tegelikult järgi proovida, oli asi tõesti lihtne. Lausa iiveldamapanevalt lihtne. Läksime temaga Shibuyas või Shinjukus mõnda baari (alati enam-vähem kindlatesse kohtadesse), otsisime sobiva paari tütarlapsi ning tegime nendega juttu (maailm on täis kahekaupa tütarlapsi), võtsime napsu, läksime siis hotelli ja keppisime neid. Vähemasti Nagasawa oli osava jutuga. Ega ta nüüd midagi nii erilist ei öelnudki, aga kui ta rääkis, siis olid kõik naised kangesti vaimustatud, lasid ennast sisse mässida, jõid kõik järjepanu liiga palju, jäid täis ning lõpuks magasid temaga. Lõppude lõpuks oli Nagasawa hea väljanägemisega, lahke, tähelepanelik ning naistel oli hea juba paljalt sellest, kui nad said tema seltskonnas olla. Ja ehkki ma sellest päris täpselt aru ei saa, näisin ka mina tema seltskonnas kuidagi atraktiivse meesterahvana. Kui Nagasawa mind tagant torgib ja ma midagi räägin, siis on naised minu jutust niisama kangesti vaimustatud ja naeravad niisamuti nagu Nagasawa jutu pealegi. Kõik tänu Nagasawa sarmile. On see alles anne, imetlesin ma teda tookord. Sellega võrreldes oli Kizuki õhtujuhianne lapsemäng. Täiesti teisel tasemel mäng või midagi. Aga Nagasawa-taolisest andest lummatuna mõtlesin ma ikkagi igatsusega Kizuki peale. Kizuki oli üks tõsiselt ausa südamega mees, mõtlesin ma tagasi vaadates. Tema hoidis seda oma pisukest annet ainult minu ja Naoko jaoks. Sellega võrreldes oleks Nagasawa oma rabavat annet just nagu mängides ümberringi laiali pillutanud. Ega ta enamasti enda ees seisvate naistega tegelikult magada ei tahagi. Tema jaoks ei ole see midagi enamat kui mäng.
Mulle endale võhivõõraste tütarlastega magamine nii väga ei meeldinud. See oli hõlbus meetod suguiha rahuldamiseks ja üksteise embamine, üksteise kehade puudutamine ja muu selline oli iseenesest tore. Mis mulle aga ei meeldinud, oli hommikune lahkuminek. Teed hommikul silmad lahti, aga kõrval põõnab magada tundmatu tüdruk, tuba on täis alkoholilehka, voodi, lambid, kardinad ja kõik muu kraam on motellile tüüpiliselt kiiskavates toonides, minu pea pohmellist uimane… Viimaks ärkab tüdruk ka üles ja hakkab tasapisi ringi tuhlates aluspesu otsima. Veab sukki jalga ja ütleb siis: „Kuule, sa eile selle panid ikka korralikult peale või? Mul oli kohe täitsa kindlalt ohtlik päev.” Siis pöördub peegli poole ning värvib oma huuli, sätib kunstripsmeid kohale või muud sellist, ise torisedes, et küll tal ikka pea valutab, või et meik kohe ei jää peale. Vaat see oli mulle vastik. Nii oligi, et ehkki oleks parem olnud, kui ei oleks pidanud hommikuni olema, siis ei saa ju ometi kella kaheteistkümnese komandanditunniga arvestades tüdrukuid võrgutama hakata (puhtfüüsiliselt oleks see võimatu olnud), ning lõpuks sai ikkagi linnaluba nõutud ja linna peale mindud. Aga nii juhtub jälle, et peab hommikuni jääma, enesepõlastuse ja kainenemistunde käes vaeveldes ühikasse tagasi pöörduma. Päikesevalgus on kohutavalt silmipimestav, suu kuivab ja pea tundub olevat hoopis kellegi teise oma.
Olles kolm-neli korda niiviisi tüdrukutega maganud, küsisin Nagasawalt, kas tal tühi tunne ei tule peale, kui nii seitsekümmend korda järjest teha.
„See, et sul tühi tunne peale tuleb, on tõend sellest, et sa oled ontlik inimene, ja on üks igati rõõmustama panev tõsiasi,” ütles ta. „Ega võhivõõraste naistega ringitõmbamisest midagi võita ei ole. Ainult väsid ja muutud enesele vastikuks. Ega mul endal on täpselt samamoodi.”
„Jah, aga miks sa siis niimoodi kõigest väest edasi paned?”
„Seda on juba raske seletada. Vaata, Dostojevski kirjutas kuskil hasartmängudest, eks ole? See on täpselt samamoodi. Kui ümberringi on rikkalikult võimalusi, siis on väga raske lihtsalt mööda minna ja asi tegemata jätta. Saad sa aru?”
„Niivõrd, kuivõrd,” ütlesin ma.
„Päike loojub, tüdrukud tulevad linna peale, käivad seal ringi ja võtavad napsu. Nad ihaldavad midagi ja mina saan seda midagi neile pakkuda. See on äärmiselt lihtne. Sama lihtne nagu avada veekraan ja vett juua. Nihukesed saab kohe rajalt maha ja ega teine pool ainult seda ootabki. Vaat see on see, mida ma nimetan võimaluseks. Kui see võimalus sul silme ees hööritab, kas saab siis seda niisama juhmilt mööda lasta? Kui sinul on mingi võime ja on paik, kus saab seda võimet tööle rakendada, kas sina lähed siis vaikides mööda?”
„Ei ole