Millie vaatas talle ilmsüütu näoga otsa.
„Tead sa mõnda põhjust, miks me ei võiks enne natuke nalja teha?”
Kell oli juba pool tundi üle südaöö, aga kõne võeti vastu teise helina peale. Nojah, arutles Millie, ei maksa ju oodata, et ilus kahekümne kaheksa aastane Casanova on reede öösel kell kaksteist voodis.
Või siis et voodis on ta küll, aga kindlasti mitte unehõlmas.
„Halloo! Halloo!” lausus ta pisut käheda seksika häälega, kui kuulis liini teisest otsast mehehäält. „Hugh, sina või?”
„Jah. Kes teie olete?” Hääl oli madal ja kahtlemata meeldiv; tundus, nagu teeks asi mehele natuke nalja. Tüüpiline libekeelne lurjus – eks olnud neil alati võrgutav hääl, millega nad sul alukad otsekui iseenesest alla meelitasid.
Muidugi kui need polnud just Marks and Spencerist ostetud ontlikud valged puuvillased aluspüksid, parandas Millie end mõttes. Nendest kohkub ehk tagasi isegi kõige paadunum võrgutaja.
„Oi, Hugh, jumal tänatud, et ma su lõpuks üles leidsin! Millie siin, mäletad ju? Me kohtusime Fulhamis tollel peol.”
„Millie.” Mees kordas tema nime ja Millie vaat et kuulis, kuidas ta kulmu kortsutab. „Vabandust, ma ei saa aru. Missugusest peost te räägite?”
Nojah, muidugi ei suuda ta meenutada, kui käib nii paljudel pidudel. Võib-olla iga öö kolmel-neljal.
„See oli viis kuud tagasi, just enne jõule. Ära nüüd ütle, et ei mäleta,” käis Millie peale. „Mina olen see tüdruk, kellel oli punane kleit, ühelt küljelt litritega. Me ajasime natuke aega juttu, siis viisid sa mu ülemisele korrusele ja me …”
„Vabandust,” katkestas Hugh Emerson teda muigamisi. „Olete sattunud vale mehe peale.”
„Hugh, palun, ära ütle nõnda!”
„Ma räägin tõsiselt. Mul pole aimugi, kust te selle numbri saite, aga mina see kindlasti ei olnud.”
„Su nimi on Hugh Emerson ja sa elad Richmond Crescentil. Sa oled kakskümmend kaheksa aastat vana,” vuristas Millie pisut hüsteeriliselt, „ning sul on blondid juuksed ja ilusad jalad.”
„Aga …”
„Ja su kõhul nabast natuke vasakul on sünnimärk,” kuulutas Millie võidukalt, vaadates, kuidas Hester talle seda fotol näitab.
Hugh Emerson, nüüd juba ilmselgelt heitunud, lausus: „Kuulge, midagi siin kohe kindlasti ei klapi.”
„Ära püüagi seda maha salata,” protestis Millie. „Sa ei saa teha nägu, nagu poleks seda juhtunud, Hugh, sest see juhtus. Ma olin oma sõbranna Hesteriga peol ja seal olid ka sina oma naise või kallimaga või kes ta on … Ilus tüdruk, pikad tumedad juuksed, mul pole enam meeles, mis ta nimi oli …”
„Oot-oot, pidage korraks kinni …”
„Ei, Hugh, kuula nüüd sina mind!” Millie kiirustas, et jõuaks puändi enne ära öelda, kui naerma pahvatab. „Sa viisid mu üles ja võrgutasid ära ning ma ei kavatsegi lasta sul ennast sellest välja keerutada. Ma olen rase, Hugh. Ma ootan sinult last.”
Sellele teatele järgnes, nagu oligi oodata, jahmunud vaikus.
Lõpuks lausus Hugh: „Kuulge, andke tõesti andeks, aga nõnda see küll ei ole.”
„Oh, oleksin pidanud seda ette teadma. Sa viimane närukael,” halas Millie. „Kõigepealt petad oma naist ja siis mängid minule mäkra! Ütle, kas su naisuke üldse teab, mis vempe sa tema selja taga viskad?”
Taas vaikus.
Siis: „Kas te räägite praegu Louisast?”
„Õige jah.” Millie heitis Hesterile võidurõõmsa pilgu. „Just see tema nimi oligi – Louisa.”
Hugh Emersoni toon muutus silmapilk. Kogu algne soojus oli sellest kadunud. Nüüd tundus, otsekui oleks ühtäkki sügavkülmiku uks lahti paisatud.
„Hüva, mul pole aimugi, kes te olete või miks te seda teete. Aga ütlen, et teaksite …”
„Ma ei kuule,” sosistas Hester tungivalt, kui mehe hääl veel vaiksemaks muutus. Nügides Milliet küünarnukist, sisistas ta: „Ma ei kuule sõnagi. Mis värk on?”
KLÕMDI. Millie virutas toru hargile. Näost valge ja endast väljas, jäi ta Hesterile otsa vaatama.
„Mis on? Mis juhtus?”
Millie ei saanud sõnagi suust, tundus, nagu tahaks ta sealsamas maa alla vajuda. Tal oli häbi pärast sõna otseses mõttes kananahk ihul.
„Ära ometi jõllita mind niiviisi,” kurtis Hester. „Mida ta ütles?”
Milliel ähvardas iga hetk süda pahaks minna. Ta laskis häbenedes pea longu.
„Tema ja Louisa pole juba kaheksa kuud koos olnud.”
„Haa, mida ma sulle ütlesin? Nad läksid lahku, sest see mees murdis talle truudust.”
„Mitte päris,” lausus Millie. „Nad läksid lahku, sest naine suri.”
Enne kui Hester üles magamistuppa läks, kallistas ta Milliet.
„No kuule, rahune ometi: sa ei võinud ju teada, et ta on surnud.”
Millie raputas pead.
„Ma olen täielik idioot.”
„See pidi olema ainult nali,” lohutas Hester teda.
Oojaa, ning kui kenasti see veel välja kukkus.
„Mul on nii häbi. Nii häbi.”
„Hea seegi, et sul oli oidu helistada salastatud numbriga,” lausus Hester muretult. „Nüüd ei saa ta vähemalt meie aadressi välja uurida ning, püss käes, ukse taha ilmuda.”
Ta läks magama, kuid Millie jäi alla elutuppa, andes endale täiel määral aru, et uinuda ei õnnestu tal niikuinii. Ta ei saanud midagi parata, et mõtted keerlesid lakkamatult telefonikõne ümber. Milliele meenus halastamatu selgusega iga sõna, tema aju muudkui ketras neid ringiratast. See, kui järsult Hugh Emersoni hääl oli muutunud – ja kes saaks seda talle süüks panna? –, ajas Milliele piinlikkusvärinad ihule.
Et nüüd ei tulnud enam rahakoti kohalikku politseijaoskonda viimine kõne allagi, võttis Millie puhta (see tähendab igasuguste reetlike kirjadeta) paberilehe ning kritseldas sellele kiiresti mõne rea.
Tere, Hugh!
Tuhat vabandust selle telefonikõne pärast. Leidsime Teie rahakoti ja mõtlesime nalja teha, aga see läks hirmsal kombel aia taha.
Mul on kohutavalt häbi.
PS. Andestust, andestust, andestust …
Et ta ei jõuaks hakata mõtlema, kas kiri sai ikka piisavalt kahetsev, pakkis Millie selle koos Hugh’ rahakoti ning kõigega, mis selles oli, sisse, kirjutas pakile Hugh’ nime ja aadressi ning kleepis peale kogu oma margitagavara.
Et vabaneda asitõenditest nii ruttu kui võimalik, jooksis ta kell kaks öösel paljajalu tänava teise otsa ja toppis paki postkasti.
4. peatükk
Nädal hiljem vaarus Hester töölt koju nagu kuutõbine.
„Sa ei usu, mida ma sa sulle kohe ütlen.”
„Turult astus läbi Richard Branson, nägi sinu putkat ja kutsus sind otsekohe enda juurde tööle,” pakkus Millie. Hester müüs odavaid pilkupüüdvaid ja kohati suisa ekstsentrilisi kõrvarõngaid ning polnud lootustki, et teda võidaks eales valida aasta ärinaiseks. „Ta soovib teha sinust Virgini kaubaketi uue suure kulinapoe juhataja.”
„Oh kui naljakas! Arva uuesti.” Sedapuhku andis Hester väikese vihje, surudes mõlemad käed rinnale, nagu ähvardaks tal süda rinnust välja karata.
„Sa