Hoolimata sellest, et tal polnud väljapaistvat isikupära ega erilisi omadusi ning hoolimata sellest, et ta eelistas üldjuhul olla keskmine, oli ta siiski teistest inimestest veidi erinev, temas oli (väidetavalt) midagi, mille kohta ei saanud öelda „tavaline”. Selline vastuolu eneseteadvuses oli teda elu jooksul, lapsepõlvest kuni tänaseni, mil ta oli juba kolmekümne kuue aastane, ikka aeg-ajalt kimbatusse ja segadusse viinud. Vahel kergemal moel, vahel üsna raskel.
Mõnikord ei mõistnud Tsukuru, miks teda sellesse sõprade gruppi haarati. Kas ta oli ikka tõepoolest kõigi jaoks vajalik? Äkki oleks nelik ilma temata end mõnusamalt ja vabamalt tundnud, aga nad ei olnud seda lihtsalt veel märganud? Kas pole selle taipamine kõigest aja küsimus? Mida rohkem Tazaki Tsukuru sellele mõtles, seda vähem ta aru sai. Ta püüdis oma väärtust välja selgitada, kuid see oli justkui mõõduta asja kaalumine. Osuti kaalul ei jäänud ühegi numbri juures paigale.
Teised neli aga ei näinud selle pärast muretsevat. Tsukurule paistis, et nad nautisid kogu südamest viiekesi koos olemist ja koos tegutsemist. Ning selleks pidi just viis inimest olema. Ei rohkem ega vähem. Just nagu võrdkülgne viisnurk, mille moodustavad viis võrdse pikkusega külge. Seda võis selgelt nende ilmetest välja lugeda.
Muidugi mõtles Tazaki Tsukuru rõõmu ja uhkusega endast kui ühest hädavajalikust viisnurga osast. Talle tõepoolest meeldisid teised neli väga ning ta armastas kamba ühtsustunnet üle kõige. Nii nagu noor puu imeb maast omale toidust, nii ammutas tema sellest grupist kõike teismeeale vajalikku, kasutas seda olulise energiaallikana täiskasvanuks saamiseks ja ülejäägi säilitas vajaliku soojusallikana oma kehas. Sellest hoolimata tundis ta sageli sügaval südamesopis hirmu, et ta kas libiseb või visatakse tollest sõbralikust grupist välja ning ta jääb üksi. Rahutus, et ta tõrjutakse grupist välja ja jäetakse üksi, tõstis temas pead nagu mõõnaga merest esile kerkiv kurjakuulutav kalju.
„Nii et sulle on juba väikesest peale jaamad meeldinud?” küsis Kimoto Sara imetlusega.
Tsukuru noogutas. Kuidagi ettevaatlikult. Ta ei tahtnud, et naine mõtleks temast kui mõnest veidrast nohikust, keda tehnikaalastes koolides või töökohtadel sageli kohtab. Aga võimalik, et lõpuks nii ikkagi läheb. „Nojah, juba lapsest saadik on mulle miskipärast jaamad meeldinud,” kinnitas Tsukuru.
„Näib, et oled elanud üsna järjekindlat elu,” tõdes naine. Ehkki tema hääletoonis tundus olevat teatavat sarkasmi, ei kõlanud see kuidagi halvustavalt.
„Miks see just jaam peab olema, seda ma seletada ei oska.”
Sara naeratas. „Küllap on see kutsumus.”
„Võib-olla,” tõdes Tsukuru.
Huvitav, miks see üldse jutuks tuli, mõtles Tsukuru. See juhtus kunagi väga ammu ning ta soovis võimaluse korral need mälestused enda peast kustutada. Miskipärast aga tahtis Sara Tsukuru keskkooliaegseid lugusid kuulda. Milline õpilane ta oli? Millega ta tegeles kooli ajal? Ning märkamatult oli jutt läinud viiesele grupile – neljale värvikale tegelasele ja värvitule Tazaki Tsukurule.
Tsukuru ja Sara istusid väikeses Ebisu baaris. Nad oli plaaninud küll ühte Sarale teada olevasse väiksesse Jaapani restorani õhtust sööma minna, kuid kuna naine oli üsna hilja lõunat söönud ja tol hetkel tal eriti isu ei olnud, siis tegi ta ettepaneku tühistada reserveering ning minna kuhugi, kus saaks niisama kokteili kõrvale juustu või pähkleid näksida. Tsukurul polnud selle idee vastu midagi, sest ega temagi just nälga ei tundnud. Ta oli niikuinii vähese söömaga.
Sara oli Tsukurust kaks aastat vanem ja töötas juhtivas reisibüroos. Tema erialaks oli välismaa pakettreiside planeerimine. Töö nägi loomulikult ette sagedasi reise välismaale. Tsukuru tegutses Kantō regiooni lääneosa hõlmavas raudteefirmas, vastutades jaamahoonete kavandamise eest (tema kutsumus!). Mingit otsest tööalast seost neil ei olnud, kui üldse, siis ehk vaid niipalju, et mõlema töökoht oli seotud transpordiga. Neid oli teineteisele tutvustatud Tsukuru ülemuse soolaleivapeol. Tookord vahetasid nad meiliaadresse ning praegune oli nende neljas kohtumine. Kolmandal korral kohtudes läksid nad pärast sööki Tsukuru juurde ja seksisid. Kõik läks kuidagi loomulikku rada pidi. Tänaseks oli sellest möödunud nädal. Nende suhe oli kuidagi kõhklevas faasis. Kui asi samamoodi edasi areneb, siis muutub suhe arvatavasti tõsisemaks. Tsukuru oli kolmekümne kuuene, Sara kolmekümne kaheksane. Ilmselgelt ei saanud siinkohal olla juttu keskkooliaegsest armumisest.
Juba esimesel kohtumisel võlus Tsukurut kummalisel kombel naise ilme. Tavamõistes ei olnud Sara mingi iludus. Tema etteulatuvad põsesarnad jätsid üsna kangekaelse mulje, nina oli tal kitsuke ja veidi terav. Kuid selles näos oli midagi elavat ning just see mehe tähelepanu köitiski. Silmad olid tal tavaliselt vidukil, kuid midagi lähemalt vaatama hakates läksid need ootamatult suureks. Midagi häbenemata ilmus nähtavale uudishimu täis must pupillidepaar.
Tavaliselt Tsukuru seda küll ei teadvustanud, kuid tema kehal oli üks äärmiselt õrn ja tundlik koht. Kusagil selja piirkonnas. See pehme, vaevu hoomatav koht, milleni tema oma käsi ei ulatunud, oli harilikult millegagi kaetud ja välja ei paistnud. Ent just siis, kui seda kõige vähem oodata võis, tuli see koht äkitselt nähtavale ning keegi puudutas seda sõrmeotsaga. See puudutus pani Tsukurus midagi liikuma, tema kehast eritus mingi eriline mateeria. Mateeria, mis segunes verega ja voolas tema keha igasse nurka. Tekkinud erutus oli ühest küljest füüsiline, ent samas ka vaimne.
Esimest korda Saraga kohtudes tundis ta, kuidas kusagilt temani sirutunud tundmatu sõrm kindlalt tema seljal olevat lülitit vajutas. Tookordsel üritusel jäid vaid nemad kahekesi pikemalt juttu ajama, kuid millest täpselt nad rääkisid, seda Tsukuru ei mäletanud. Mida ta mäletas, oli ehmatav puudutus seljal ning tema keha ja meelt haaranud sõnulseletamatu, kummaline erutus. Üks osa temast oli lõdvestunud, teine aga pinges. Mida pidi see kõik tähendama? Tazaki Tsukuru juurdles mitmeid päevi selle üle. Kuid abstraktsete teemade üle mõtete mõlgutamine ei olnud tema jaoks. Seepärast oli Tsukuru naisele meili saatnud ja ta õhtusöögile kutsunud. Et saada kinnitust selle puudutuse ja erutuse tähendusele.
Nii nagu talle meeldis Sara välimus, jättis Tsukurule hea mulje ka naise riietus. Naine kandis vähenõudlikke, loomuliku ja kauni lõikega lääne riideid, mis istusid talle suurepäraselt. Mulje oli küll lihtne, kuid Tsukuru kujutas raskusteta ette, kuidas riietumisele oli aega kulutatud, kuidas iga riidetükk oli hoolikalt kaalutledes valitud. Ka jumestus ja riietega sobitatud ehted olid elegantsed ja tagasihoidlikud. Enda riietuse suhtes Tsukuru teab mis valiv ei olnud, ent hästi riietunud naiste vaatamine oli talle alati meeldinud. Nagu imelise muusika kuulaminegi.
Tsukuru kahele vanemale õele meeldisid rõivad. Aegu tagasi kutsusid õed enne kohtama minekut veel lapseohtu Tsukuru enda juurde ning küsisid temalt arvamust oma välimuse kohta, tehes seda veel, ei tea küll miks, üsna tõsimeelselt. „Kuule, mis sa sellest arvad?” „Kas need sobivad kokku?” Seepeale ütles Tsukuru, ainsa mehena, oma otsekohese arvamuse. Õed võtsid enamikul juhtudest venna arvamust kuulda, mille üle viimane muidugi rõõmustas. Nii tekkiski Tsukurul märkamatult harjumus vaadata, mida naisterahvas seljas kannab.
Vaikselt lahjat kokteili rüübates kujutles ta salamisi, kuidas ta Saral kleiti seljast ära võtab. Kuidas ta haagid lahti teeb ja luku vaikselt lahti tõmbab. Nad olid vaid korra vahekorras olnud, kuid seks temaga oli olnud mõnus ja rahuldust pakkuv. Nii riietes kui riieteta nägi Sara viis aastat noorem välja, kui ta tegelikult oli. Ta nahk oli õrnvalge, rinnad ei olnud küll suured, kuid kaunilt ümarad. Aegamisi naise naha paitamine oli olnud imeline ning naise keha embamine pärast ejakulatsiooni tekitas mõnusa tunde. Aga sellega ei saanud asi piirduda. Sellest sai Tsukuru väga hästi aru. Armatsemine oli kahe inimese ühe. Kui oli midagi saada, siis pidi olema ka midagi vastu pakkuda.
„Milline sinu keskkooliaeg oli?” küsis Tazaki Tsukuru.
Sara raputas pead. „Las see minu keskkooliaeg olla. See oleks suhteliselt igav jutt. Võin kunagi rääkida, aga praegu tahan ma sinu lugu