Võimalik, et tegelik enesetapukatse jäi ära, sest Tsukuru ei suutnud ette kujutada ühtegi konkreetset viisi, mis sobinuks kokku tema sedavõrd puhaste ja intensiivsete kujutelmadega surmast. Tõsi, konkreetsus oli siinkohal pigem teisejärguline probleem. Oleks toona käeulatuses olnud uks, mis juhatanuks ta surma juurde, oleks ta selle kõhklematult lahti lükanud. Ilma pikemalt mõtlemata, justkui argipäeva jätkuks. Ent oli see nüüd õnn või õnnetus, igal juhul sellist ust ta oma käeulatusest leida ei suutnud.
Võinuks tookord ikka ära surra, oli Tazaki Tsukuru endale tihti öelnud. Sel juhul siinset maailma ei eksisteeriks. Mõte sellest tundus ilmeline. Mõte, et siinset maailma ei eksisteeri, et tõelisena käsitletav kaotab reaalsuse. Ning et nii nagu selle maailma jaoks ei eksisteeri Tsukurut, nii ei eksisteeri Tsukuru jaoks ka seda maailma.
Samal ajal ei adunud Tsukuru ka tegelikult põhjust, miks pidi ta tookord surmale nii lähedale jõudma. Tõsi, konkreetne sündmus oli ta selleni viinud, kuid miks mässis surma ihaluse võimas vägi Tsukuru pea pooleks aastaks endasse? Mässis endasse? Just, see tundub päris täpne väljend. Otsekui piiblitegelane, kes hiiglasliku vaala kõhus edasi elas, veetis ka Tsukuru surma sisikonna pimedas ja roiskunud koopas aega päevade üle arvet pidamata.
Ta hingitses kui kuutõbine, või kui surnu, kes pole veel aru saanud, et hing on temast lahkunud. Ta ärkas päikesetõusuga, pesi hambad, pani käeulatusse sattunud riided selga, istus rongi, sõitis ülikooli, tegi loengutel märkmeid. Nagu tormituules laternaposti külge klammerdunud inimene, sai tema sambaks, millest kinni hoida, igapäevane ajagraafik. Kui just asja ei olnud, ei suhelnud ta kellegagi; ülikoolist oma üksildasse korterisse naasnud, istus ta põrandale ning jäi seljaga vastu seina nõjatudes mõtlema surmast ja elu ebatäiusest. Tsukuru silme ees avanes hiiglaslik, otse maakera südamikuni välja ulatuv pilkane pimedus. Sealt vaatas vastu tihkeks pilveks kokku keerdunud tühjus ning kostis kuulmekile rõhuv sügav vaikus.
Kui ta tollal surmale ei mõelnud, siis ei mõelnud ta üldse mitte millelegi. Mitte millelegi mõtlemine ei olnudki teab mis keeruline. Ta ei lugenud ajalehti, ei kuulanud muusikat. Isegi seksuaalset iha ei tundnud. Maailmas toimuv ei omanud tema jaoks mitte mingit tähtsust. Kui ta toas istumisest tüdines, läks ta välja ja lonkis niisama sihitult ringi või suundus raudteejaama, istus pingile ning vaatas ainiti rongide saabumist ja lahkumist.
Ta käis igal hommikul duši all, šampoonitas korralikult juukseid. Pesu pesi ta nädalas kaks korda. Puhtus oli teine sammas, mille külge ta klammerdus. Pesu pesemine, vannis käimine, hammaste pesemine… Söömisele ta eriti tähelepanu ei pööranud. Lõunat ta ülikooli kohvikus küll sõi, kuid sellega tema päevane söögikord enamasti ka piirdus. Kui nälg tõesti näpistas, siis näksis ta lähedal asuvast supermarketist ostetud õunu või juurvilju. Või sõi niisama viilu saia ja jõi otse pakist piima peale. Enne magamaminekut jõi ta justkui unerohu asemel klaasitäie viskit. Alkoholi ta õnneks eriti ei kannatanud, sestap viis ka väike kogus viskit teda üsna lihtsalt unede maailma. Unenägusid ta sel perioodil ei näinud. Isegi kui oleks näinud, libisenuks need käepidemeteta ja libeda teadvuse servalt tühjuse haldusala suunas.
Põhjus, miks surm Tazaki Tsukurut pöörase jõuga enda poole tõmbama hakkas, oli selge. Tema neli kauaaegset lähedast sõpra teatasid ühel päeval, et nad ei taha enam tema nägu näha ega tema häält kuulda. Otsustavalt ja ootamatult, jätmata vähimatki ruumi kompromissiks. Seletamata sõnagagi, miks nad sellise karmi nõudega lagedale tulid. Ja ega Tsukuru ise ka küsima hakanud.
Need neli olid tema keskkooliaegsed sõbrad, kuid Tsukuru oli selleks ajaks juba kodukandist lahkunud ning õppis Tōkyōs ülikoolis. Seega poleks grupist väljaviskamine pidanud tema igapäevaelule mingit ebamugavust tekitama – vaevalt oleks tekkinud piinlikku momenti, mil sõbrad oleks talle tänaval vastu juhtunud. Seda siiski ainult teoorias. Valu, mida Tsukuru tundis, oli füüsilise distantsi tõttu märksa teravam ja vahetum. Võõrandumine ja üksindus olid muutunud sadade kilomeetrite pikkuseks kaabliks, mida hiiglaslik vints katkemiseni pingul hoidis. Ning seda pingul liini pidi sai ta nii päeval kui ööl segaseid sõnumeid. Nagu puude vahel puhuvad tormi-iilid, kord nõrgemad, kord valjemad, torkisid katkendlikud hääled tema kõrvu.
Kõik viis olid Nagoya äärelinnas asuvas koolis ühes klassis käinud. Kambas oli kolm poissi ja kaks tüdrukut. Nende sõprus sai alguse keskkooli esimesel aastal vabatahtlikuna töötades ning isegi kui nad uuel õppeaastal paralleelklassidesse sattusid, jäid nad sõprusgrupina edasi suhtlema. Vabatahtlikuks olemine oli ühiskonnatunnis antud suvevaheaja kodutöö, kuid määratud ajaperioodi lõppedes jätkas grupp täiesti omal algatusel vabatahtlikuna tegutsemist.
Lisaks vabatahtlikule tööle käisid nad puhkepäevadel koos matkamas, tennist mängimas, Chita poolsaarel ujumas või kogunesid kellegi juurde koju, et koos eksamiteks õppida. Või olid (seda juhtus kõige sagedamini), kohta suurt valimata, lihtsalt ninapidi koos ja lobisesid lõputult. Ilma kindlate teemadeta, mis muidugi ei tähendanud, et neil poleks olnud millestki rääkida.
Viis noort tõi kokku puhas juhus. Vabatahtlike tegevuste hulgas oli mitmeid valikuid, millest üks oli aidata pärast tunde algkooliõpilasi (enamasti popitegijad lapsed), kes ei suutnud tavatundides osaleda. Katoliku kiriku poolt rajatud kooli gümnaasiumiastme esimese aasta kolmekümne viiest õpilasest otsustasid selle programmi kasuks vaid needsamad viis noort. Programmi raames osalesid nad Nagoya lähedal toimunud kolmepäevases suvelaagris ja said lastega üsna hea kontakti.
Laagritegevuste vahepeal leidsid nad ikka mõne vaba hetke, et üksteisega avameelselt kõnelda ning üksteise mõtteid ja loomust mõistma õppida. Nad rääkisid oma soovidest, usaldasid üksteisele neid piinavaid probleeme ja kui suvelaager läbi sai, tundsid kõik viis, et on õiges kohas, õigete sõpradega. Tekkis harmoonia, mis lasi igaühel tunda, et tema on ülejäänud neliku jaoks vajalik ja teised neli tema jaoks vajalikud. See sarnanes õnneliku juhuse tõttu tekkinud keemilise ühendiga. Isegi kui samad algained kokku koguda ja ülima hoolikusega ette valmistada, ei saa arvatavasti teist korda täpselt sama tulemust.
Ka pärast laagrit jätkasid nad tööd lastega, õpetades neile umbes kahel nädalavahetusel kuus, kuidas õppida, lugesid neile raamatuid, mängisid ja sportisid koos nendega. Või siis niitsid kooliaias muru, värvisid koolimaja, parandasid mänguväljakut. Selline elu jätkus umbes kaks ja pool aastat, kuni keskkooli lõpetamiseni.
Ainus, mis võinuks juba algusest peale pingeid tekitada, oli asjaolu, et grupp koosnes kolmest noormehest ja kahest neiust. Kui, näiteks, kahest noormehest ja kahest neiust moodustunuks paar, jäänuks üks neist viiendaks rattaks vankri alla. Küllap pidi selline võimalus pisikeste tihkete rünkpilvedena alati nende peade kohal hõljuma. Tegelikult midagi sellist ei juhtunud, isegi märke, et midagi sellist võiks juhtuda, polnud näha.
Võimalik, et seegi oli puhas juhus, ent kõik viis olid äärelinna ülemise keskklassi pere lapsed. Nende vanemad kuulusid niinimetatud beebibuumi põlvkonda; isa töötas kas eriala spetsialistina või esmaklassilises ettevõttes, mistõttu laste hariduskulude pealt kokku ei hoitud. Vähemalt väliselt olid nende perekonnad rahumeelsed, kellegi vanemad lahutatud ei olnud, emad olid enamasti kodused. Kuna kool, kus nad õppisid, oli sisseastumiskatsetega, siis oli kõigil ka hinnete keskmine kõrge. Seega oli viisiku elukeskkonnas ühisjooni märksa rohkem kui erisusi.
Kui Tazaki Tsukuru kõrvale jätta, oli ülejäänud neljal juhtumisi veel üks tagasihoidlik ühisjoon. Nende nimedes sisaldus värv. Kahe noormehe perekonnanimed olid Akamatsu ja Oumi, kahe neiu liignimed olid Shirane ja Kurono1. Ainult Tazaki nimel ei olnud värviga midagi pistmist. Ses mõttes tundis Tsukuru algusest peale end kuidagi võõrana. Loomulikult see, kas inimese nimi kätkeb endas värvi või mitte, ei ole kuidagi seotud inimese iseloomuga. Sellest sai Tsukuru hästi aru. Kuid tal endal oli oma värvitusest kuidagi kahju ning endalegi üllatuslikult oli ta selle peale üsna haavunud. Teised olid kohe, kui nad seda väikest detaili olid märganud, täiesti iseeneslikult üksteist värvide abil kutsuma hakkanud. „Aka”, „Ao”, „Shiro”, „Kuro”2. Teda aga hüüti lihtsalt „Tsukuruks”. Tore oleks, kui ka minu