Vagunis istet võttes mõtlesin, et oleksin pidanud talle raha andma. Ehkki tegelikult mitte, seda oleks ilmselt valesti tõlgendatud. Kummalisel kombel sain ma just sel hetkel aru, et minust saab rikas mees; või noh, suhteliselt rikas. Isa pangakontodelt oli raha juba üle kantud. Auto müümisega pidi tegelema üks selle ala spetsialist, maja müügiga kinnisvaramaakler; kõik oli korraldatud ülilihtsalt. Vara hinna määrasid turuseadused. Loomulikult oli ka teatav tingimisvõimalus, 10 % siia-sinna, kuid mitte rohkem. Ka maksumäär polnud mingi saladus: piisas, kui lugeda maksuametist saadud suurepäraselt koostatud buklette.
Tõenäoliselt oli isa korduvalt tahtnud mind pärandusest ilma jätta; lõpuks oli ta sellest mõttest siiski loobunud; küllap otsustas ta, et see oleks liiga keeruline, eeldaks liiga palju asjaajamist, kusjuures tulemuses ei saaks päris kindel olla (lapsi ei ole nimelt lihtne pärandusest ilma jätta, seadus pakub selleks vaid piiratud võimalusi: kõigepealt teevad need väikesed närakad teil elu põrguks, pärast aga kahmavad endale kõik, mis te olete tohutu pingutusega kokku kraapinud). Ennekõike aga oli ta ilmselt leidnud, et sellel pole mingit mõtet – mis võiks temal olla sellest, mis pärast tema surma juhtub? Minu arust mõtles ta just nii. Igatahes oli vana jobu nüüd surnud ja ma kavatsesin maja, kus ta oli veetnud oma elu viimased aastad, maha müüa; samuti kavatsesin maha müüa Toyota Land Cruiseri, millega ta oli Cherbourg’i Casino hüpermarketist pakkide viisi Eviani vett koju tassinud. Mida oleks minul, kes ma elan Jardin des Plantes’i lähedal, peale hakata Toyota Land Cruiseriga? Oleksin võinud sellega Mouffetard’i tänava turult ricotta’ga ravioolisid toomas käia, aga see oleks ka enam-vähem kõik. Otseliinis põlvnemise korral ei ole pärimismaks kuigi kõrge – isegi kui emotsionaalne side ei ole samuti teab kui tugev. Kui maksud maha arvata, võisin kokku saada oma kolm miljonit franki. See teeks umbes viisteist aastapalka. Seda oli umbes sama palju, kui madala kvalifikatsiooniga Lääne-Euroopa tööline võis teenida kogu elu jooksul; polnud paha. Niimoodi võib päris elada; võib vähemalt proovida.
Mõne nädala pärast saabub arvatavasti pangast kiri. Rong lähenes Bayeux’le, kujutasin juba ette järgmist vestlust. Kliendihaldur märkab minu kontole tekkinud kopsakat summat, ta avaldab soovi minuga kohtuda – vahel on elus ikka vaja investeerimisnõustajat. Ettevaatliku inimesena avaldaksin soovi võtta kurss kindlamate paigutuste poole; tema võtaks minu reaktsiooni – seda esineb nii sageli – vastu kerge naeratuse saatel. Muidugi teab ta, et enamik algajaid investoreid eelistavad tootlikkusele turvalisust; omavahel viskasid nad kolleegidega selle üle tihti nalja. Ja siin ei maksa sõnu väga otse võtta: ka paljud eakamad inimesed käituvad klassikalise algajana. Tema aga juhiks mu tähelepanu pisut teistsugusele võimalusele – jättes mulle loomulikult parasjagu mõtlemisaega. Jah, miks mitte investeerida kaks kolmandikku oma varast suuremate üllatusteta ja samas madala tootlikkusega väärtpaberitesse? Ja miks mitte paigutada viimane kolmandik pisut riskantsemalt, kui see võib korralikult sisse tuua? Teadsin juba ette, et pärast mõnepäevast mõtlemisaega jään tema argumentidega nõusse. Minu liitumine süstiks temasse julgust, ta valmistaks entusiasmist särades dokumendid ette – ning hüvasti jättes oleks meie käepigistus avatud ja soe.
Ma elasin riigis, kus valitses mõõdukaks rahunenud sotsialism, kus materiaalse vara omamine oli tagatud range õigussüsteemiga ning pangandussüsteemi toetasid ulatuslikud riigipoolsed garantiid. Kui püsin seaduslikkuse piires, ei ähvarda mu raha ei kellegi korruptsioonikuriteod ega pettusega korraldatud pankrotid. Ühesõnaga, mul pole vaja enam muretseda. Õigupoolest ei olnud mul muretsemiseks kunagi erilist põhjust olnud: üsna pea pärast tõsiseid, kuigi mitte säravaid õpinguid olin siirdunud avalikku sektorisse. See oli kaheksakümnendate aastate keskel, sotsialismi moderniseerimise algusaegadel, kui väljapaistev riigitegelane Jack Lang ülistas ilukõneliselt riiklikke kultuuriinstitutsioone; hakkasin kohe tööle asudes saama igati korralikku palka. Ja siis jäin vanemaks, tehes muretult läbi kõik järjestikused poliitilised muutused. Olin viisakas, korrektne, minust pidasid lugu nii ülemused kui ka kolleegid; et ma pole loomu poolest kuigi avatud, ei õnnestunud mul siiski luua tõelisi sõprussuhteid. Lisieux’ piirkonna üle laskus kiiresti õhtuhämarus. Miks ei olnud ma oma töös iial üles näidanud samasugust kirge nagu Marie-Jeanne? Miks ei olnud ma oma elus üleüldse tõelist kirge üles näidanud?
Möödus veel mõni nädal, ilma et oleksin vastust saanud; 23. detsembri hommikul võtsin lõpuks takso ja sõitsin Roissy lennujaama.
3
Ja nüüd olin ma siin, reisibüroo Nouvelles Frontières kassast paari meetri kaugusel, üksi nagu viimane jobu. Oli laupäeva hommik, pühadeaeg, Roissy oli rahvast täis nagu alati. Nii kui mõne päeva jagu vabadust tekib, sööstavad Lääne-Euroopa asukad maailma teise otsa, nad sõidavad pool maailma lennukiga läbi, käituvad sõna otseses mõttes nagu vanglapõgenikud. Ma ei heida seda neile ette; valmistun ise samamoodi talitama.
Minu unistused on keskpärased. Nagu kõik Lääne-Euroopa asukad, soovin ka mina reisida. Esineb teatavaid raskusi: keelebarjäär, halvasti korraldatud ühistransport, varguse ja pettuse ohvriks langemise oht; kui nüüd päris otse öelda, siis soovin ma õigupoolest tegelda turismiga. Eks me unista vastavalt võimetele; ja minu unistus on teha üksteise järel läbi kõik „Põnevad ringreisid”, „Värvikad puhkused” ja „À la carte naudingud” – niisugused olid Nouvelles Frontières’i kolme kataloogi teemad.
Otsustasin kohe ringreisi kasuks, kuid ei suutnud tükk aega otsustada, kas tuleks võtta „Rumm ja Salsa” (kood CUB CO 033, 16 päeva/14 ööd, kaheses toas 11 250 franki, individuaaltoa lisatasu 1350 franki) või „Tropic Thai” (kood THA CA 006, 15 päeva/13 ööd, kaheses toas 9950 franki, individuaaltoa lisatasu 1175 franki). Tegelikult tõmbas mind rohkem Taimaale; aga Kuuba eelis oli see, et tegemist on ühe viimase kommunistliku riigiga ja sedagi ilmselt mitte kauaks, selles oli teatavat kadumisohtu sattunud režiimi hõngu, ühesõnaga, mingit poliitilist eksootikat. Lõpuks valisin Tai. Tuleb tunnistada, et brošüüri tutvustustekst oli osavalt koostatud, keskmiste hingede võitmiseks igati sobiv:
„Seiklushõnguline ringreis, mis viib teid Kwai jõe äärsete bambuste vahelt üle Koh Samui saare ja imelise Kra maakitsuse Phuketi läheduses asuvale Koh Phi Phile. „Cool” reis troopikasse.”
Täpselt kell 8.30 laseb Jacques Maillot oma 13. linnajaos Blanqui bulvaril paikneva maja ukse kinni langeda, hüppab motorolleri selga ja asub läbi linna teele idast läände. Sihtpunkt: Nouvelles Frontières’i peakorter Grenelle’i bulvaril. Üle päeva astub ta läbi kolmest-neljast harukontorist: „Viin uued kataloogid ära, korjan posti kokku ja vaatan, kuidas kliima on,” selgitab energiline ülemus, kes kannab alati kummalist kirjut lipsu. Sellest piisab, et müüjatesse energiat süstida: „Järgnevatel päevadel hüppab nende kontorite käive lakke…” seletab ta naeratades. Pisut kaugemal tekstis imestab ilmselgelt võlutud Capitali naisreporter: kes osanuks 1967. aastal ennustada, et käputäie mässuliste tudengite asutatud ühing kord nii kõrgele lendab? Kindlasti mitte nood tuhanded meeleavaldajad, kes 1968. aasta mais Pariisis, Denfert-Rochereau metroopeatuse lähedal asuva Nouvelles Frontières’i kontori ees tunglesid. „Me olime täpipealt õiges kohas, otse telekaamerate ees…” meenutab Jacques Maillot, endine skaut ja vasakpoolsete vaadetega katoliiklane, kes on kunagi olnud ka tudengite ametiühingu aktiivne liige. See oli ettevõttele, mille nimi pärineb John Kennedy kõnedest, kus oli juttu Ameerika uutest piiridest, esimene korralik reklaam.
Tulise liberaalina võitles Jacques Maillot edukalt Air France’i monopoli vastu ja lennutranspordi demokratiseerumise eest. Tema ettevõttest oli pisut rohkem kui kolmekümne aastaga saanud Prantsusmaa suurim reisifirma ning majandusajakirjad