„Mitte veel. Kuid niipalju, kui me teame,” vastas Jess, „elab härra Crown välismaal.”
„Elab tõesti. Härra Crowni kodu on Portugalis Cascaisis, mere ääres, umbes tunniajase sõidu kaugusel Lissabonist. Ta on suur surfaja, kui tingimused on sobivad. Ma rõhutan, mulle ei ole teada, et härra Crown viibiks praegu Inglismaal. Tavaliselt, kui ta siia saabub, siis ta helistab mu büroosse, et nii-öelda häält teha, nagu öeldakse. Kui me kuulsime tulekahjust, siis me loomulikult leidsime, et peame sellest omanikule teatama. Tema kinnisvara kahjustused, kindlustus ja nii edasi.”
Seekord Jess vaikis, lausumata sõnagi. Foscottil tuli jätkata.
„Saatsime talle e-kirja, kuid ei ole siiani vastust saanud. Jällegi, ma pean rõhutama, et härra Crown sageli ei vasta oma e-kirjadele kohe. Kuid üldiselt ta lõpuks siiski vastab. Me… ee… püüdsime talle ka koju helistada, kuid telefon on lülitatud automaatvastajale. Ja ka tema mobiiltelefon on välja lülitatud. Jätsin talle mobiilile sõnumi.”
„Kas seda juhtub sageli, et härra Crowniga ei saa ühendust?” küsis Jess, tehes vaba käega märkmikku ülestähendusi. Foscott oli mures ja ilmselt oli tal selleks põhjust. Morton astus lähemale ja heitis pilgu Jessi märkmetele. Ta krimpsutas nägu.
„Noh, mitte just sageli, aga mõnikord ta nii-öelda isoleerib ennast mistahes kontaktidest,” kuulis Jess advokaadi häält. „Lisaks surfamisele ja muudele spordialadele mängib ta ka palju golfi. Pole midagi hullemat telefonihelinast golfirajal, kui sa parajasti lööma hakkad…”
„Kuidas siis on? Kas see on Gervase Crown?” küsis seersant Phil Morton mõni aeg hiljem. Küsimus oli retooriline. Sama mõte kummitas kõiki.
Jess oli koos seersandiga Carteri kabinetis. Küttesüsteem oli suure kärina ja mürinaga tööle hakanud, kuid esialgu paistis sealt tulevat palju aastavanust tolmu ja väga vähe sooja. Akna all istuv Morton paistis pahur olevat. See ei tähendanud, et tal puudub usk juhtumi lahendamisse. Ta lihtsalt lähenes igale uurimisele eeldusega, et see on täis ootamatuid komistuskive. Selline lähenemine põhines kogemusel. Praegu juurdles ta küsimuse kallal, millised kaikad neile seekord kodaraisse võivad lennata. Nagu ta Jessile öelda jõudis, on salapärane laip ja tules hävinud kuriteopaik juba isegi heaks hakatuseks.
Mis puutub meeskonna neljandasse liikmesse, kelleks oli seersant Dave Nugent, siis tema istus oma lemmikkohal, arvuti taga, ja kammis kadunud isikute registrit, lootuses leida juhtlõnga nende tundmatu surnukeha juurde. Detektiivid Bennison ja Stubbs olid kaheksakilomeetrise raadiusega ala Key House’i ümber pooleks jaganud ning sõitsid praegu ringi, astudes sisse kõikidesse majadesse, kaasa arvatud talud, ja otsisid inimesi, kes oleks tulekahjupäeval või sellele eelnenud päevadel midagi kahtlast märganud. Eriti huvitasid neid võõrad. Üks inimene oli surnud, kuid tule süütas keegi teine.
„See isik…” alustas Carter Jessi märkmikule pilku heites. Kui Jess oleks taibanud, et Foscottiga peetud vestluse märkmete lugemiseks tekib järjekord, siis oleks ta need parema käekirjaga teinud. „Hoolimata sellest, et ta elab alaliselt välismaal, peame me alustama temast. Ta võis siia sõita. Gervase Crown. Paistab, et sa oled tema perekonna kohta juba päris palju teada saanud, Jess. Lisaks on mehe advokaat piisavalt ähmis, et meile helistada, kui ta temaga ei telefoni ega e-kirja teel Portugalis ühendust ei saa.”
„Crown ei pea e-kirjade lugemiseks ega neile vastamiseks Portugalis olema,” märkis Morton. „Samuti mitte mobiiltelefonile vastamiseks.”
„Näib, et Crown väljub levist, kui ta ei taha, et teda segatakse,” meenutas Jess. „Ta käib palju surfamas, kui ilm sobib, ja mängib golfi või tegeleb muu spordiga ülejäänud ajal. See on märkmetes kirjas, söör.”
Carter vaatas talle otsa. „Aga see ei takistanud advokaadil toru haarmast. Ta kindlustab enda seljatagust. Ta ei taha, et me tüütaks tema klienti parve Portugali politseinike näol, kes ta meie palve peale üles otsivad. Kuid samas on tal hädasti vaja teada saada, kas surnud mees on Crown.”
„Mõne inimese elu on lillepidu,” mühatas Morton. „Millega Crown oma lõbutsemist finantseerib?”
„Isiklik sissetulek.”
Mortoni näoilme reetis, et selle maailma ebaõiglus on mõõtmatu.
„Millal ta viimati kindlalt Inglismaal viibis?” küsis Carter Jessilt.
„Me veel ei tea,” tunnistas Jess. „Ja vaevalt et ka tema advokaat, oletan ma. Tavaliselt ta helistab neile, aga see ei tähenda veel, et ta ei võiks seda ka tegemata jätta, kui talle nii paremini sobib. Ta peab ju jälgima, kui sageli ta siin külas käib, kas pole nii? Maksude pärast? Pean silmas seda, et tekib ju küsimus, kumma riigi resident ta on – maksude mõttes. Kui ta on Portugali maksumaksja, siis on tal limiit, kaua ta tohib siin viibida, enne kui maksuamet tema välismaise kodu kahtluse alla seab.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.